Ole rahulik. Me ei tee teile viga.”
Nad olid hirmsa hooga sisse tormanud. Nüüd politseinikud taganesid, nii vaikselt, nii hoolivalt, nii ettevaatlikult.
„Lase neid kuradeid! Lase neid!”
Koletis möiratas. Sõge, sülge pritsiv ja maruvihane röögatus.
„Ära ...”
„Isa ...”
„Lase!”
2. peatükk
Praegu
Koos sügisega saabus vihm, koos vihmaga tuul, ja tuul tõi lehed.
Ometi ta ei lõpetanud. Kaltsudes poolearuline tosserdas eemal hauakivide vahel ja rehitses. Tõmbas nüride rehapulkadega läbi sügispruunide leheräbalate. Harutas lehed käega lahti ja pistis prügikotti, mida ta kaasas vedas.
„Hale,” pomises mees, kelle nimi oli Mikael Morenius. Kullaläikeline koni sisises asfalti tabades. Mikael astus sellele peale ja täheldas ärritatult, et vesi on nahkkingadesse tunginud.
Sammud, mis tulid tema selja taga üle parkla, olid lühikesed ja lohisevad, ja neid katkestas järsk köhahoog. Mikael keeras näo tulija poole. Vanem jässakas mees, kes toetus auto, päevinäinud sinise Fiati katusele ja rögastas taskurätikusse. Mikael ootas, kuni kärisev köha järele andis, ja läks mehe juurde. Sirutas käe.
Mees üksnes vahtis teda. Võttis Mikaeli elutu käe pihku. Seejärel istusid nad lumivalgesse BMW-sse.
„Tšjort,” mühatas vanamees kähedalt ja tõstis taskurätiku nina ette, kobades aknanuppu. „Milline hais,” ütles ta. Vene aktsent oli tugev.
„Ma suitsetan autos,” ütles Mikael.
„See mind ei häiri.”
„Siis ilmselt kassipojad.”
Mikael keeras pisut võtit, nii et aken kuuletus ja liugles lahti. Tema eriti lõhna ei tundnud. Lõhnameel kadus siis, kui arstid tal käsivarre amputeerisid. Keegi ei osanud talle seletada, kuidas need kaks asja omavahel seotud on.
Venelane jättis lahti vaid peenikese prao.
„Üks kass kasutas mu kapotialust sünnitusmajana. Pojad kõrbesid mootoriplokki kinni,” selgitas Mikael.
Alles siis, kui salongituli kustus, tõmbas venelane põuetaskust ümbriku. „Olge hea,” ütles ta. „Tõend selle kohta, et ma räägin tõtt.”
„Tõend,” kordas Mikael ümbrikku vastu võttes.
Ta võttis sellest oma kunstkäega kohmakalt kinni, nii et midagi kukkus ümbrikust välja. See tundus käes raske. Ta silitas sõrmeotsaga rubiine. Koputas küünega säravat kuldraami. Pardisüda. Le Coeur de Canard.
Viivuks jäid nad niiviisi istuma ja vaatlema pilvede rändu silmapiiril. Üksildase mehe väsimatut võitlust sügisega. Noogutades ulatas Mikael telefoni venelasele.
„Ta ootab.”
Vana ohvitser avas autoukse ja väljus. Kuni ta rääkis, riputas Mikael ehte kaela. Ajas end istmel sirgu, et tajuda keti raskust. Külma metalli ja kalliskive rinnal. Kuldkett sobitus kaelalülide vahele. Lõpuks ometi.
Venelane köhis raginal, kui autosse istus. „Nii et sellega ei lähe kaua?”
Mikael raputas pead. „Kui te jutt peab paika ... Siis olete päästnud paljude elu.” Hääl muutus asjalikuks. „Me ei jää teile võlgu.”
BMW sõitis ära ja mees haudade vahel lõpetas rehitsemise. Tõstis prügikoti üles ja kallas lehed maha. Pistis seejärel käe kotti. Võttis sealt midagi. Jääkirve. Vihmapiisad pärlendasid terasel. Kuni ta Fiati luku kallal õiendas, kordas ta pominal teise auto numbrit.
3. peatükk
Ärevust vaigistav. Ärevakstegev. Rahustav. Hingamisfunktsioon. Elukorraldus.
Riigihaigla.
Sõnad liuglesid üle tuuleklaasi. Joonistusid aurusele pinnale, kuni piisad kokku sulasid ja jäid vaid raagus puud, mis olid Oslo kokshalli oktoobritaevasse graveeritud. Plaaster, mis sideme kuklasse kinnitas, näpistas, kui politseiuurija Fredrik Beier pea vastumeelselt arsti poole keeras.
„Vereproovides leidub ärevusvastaseid ravimeid. Ja alkoholi. Palju alkoholi.”
Arst seisis voodi kõrval ja oli kandilised prillid laubale lükanud. Nüüd nühkis ta haiguslugu lugedes punase küünega laia ninaselga. Ta ei vaadanud Fredriku poole.
„Nüüd on tähtis, et teie, teie raviarst ja ...” – arst vaatas kõhklevalt kahe naise poole, kes istusid väikeses palatis kipakal toolil – „... lähedased leiaksite üles põhjuse, miks selline olukord tekkis. Ja võtaksite abinõud tarvitusele. Et seda enam ei juhtuks.”
Ta kraapis nina küünega valgeks.
„Veidi infot. Enesetapu ja depressiooni kohta.” Nende sõnadega lükkas ta Fredriku prillide alla öökapile paar infovoldikut. Ning lahkus.
Fredrik Beier oli kord kuulnud, et patsiendid tohivad Riigihaiglas ise seinale pilte valida. Ta oleks tahtnud teada, kes seal palatis enne teda oli. Kes võis valida maali, mis kujutab kaht naerunäoga klouni, kes turnivad maantee kohal nööril. Ilmselt keegi, kes oli temast veelgi hullemas supis. Ta püüdis oma teravmeelsust sõnastada, aga see ei kõlanud kuigi veenvalt.
Soperdise all istuv naine ei muianud. Bettina, tema elukaaslane. Vaid vahtis teda üksisilmi. Tõmbas kampsunit koomale, nagu oleks tal külm, ja näppis varrukal lõngaotsa. Mustad juuksed olid näole langenud.
Teine naine katkestas vaikuse. Alice. Fredriku eksnaine. Tema maja eest oligi kiirabi Fredriku üles korjanud. Ta oli olnud seal pikali maas. Grünerløkka linnaosas keset Stolmakergatat, otsast otsani täis ravimeid ja alkoholi. Alice elas seal oma uue mehega. Erikuga.
„Noh ... Mis juhtus, Fredrik? Andreas ütles, et kui te lahku läksite, tundus sinuga kõik korras olevat. Kas see on ...” Alice’i hääl mahenes. „Kas see on jälle Friki pärast, Fredrik?”
Fredrikul ja Alice’il oli kaks last. Teismelised Jacob ja Sofia. Lapsi oli olnud kolm. Lein Friki pärast, kes hukkus tulekahjus, oli põhjatu. Loomulikult oli. Aga sellest oli nii palju aega möödas. Kolmteist aastat. Enam ei ärganud ta iga päev südamega, mida tuli hakata üles sulatama. Sideme kleepriba sikutas kuklakarvu, kui ta pead raputas.
Mis sel õhtul kaks päeva tagasi siis juhtus? Tal ei olnud meeles. See tähendab, midagi oli meeles. Tema ja Andreas olid lõpetanud järjekordse lapsevastase vägivalla juhtumi. Veel ühe perevägivalla juhtumite pikas reas, mis oli neile osaks langenud Oslo politseipiirkonna vägivalla ja seksuaalkuritegude sektsioonis. Järjekordselt oli ta lahkunud politseimajast, hing valust haige. Nad olid läinud kõrtsi, et võtta õlut ja midagi hamba alla, olid söönud ja joonud, ja seejärel ... seejärel sulas kõik mingiks hämuks. Häälte ja sireenide kakofoonia, arusaamatu väsimus ja viha. Lärm. Ta ei suutnud eristada sõnu, tunnet ega meeleolu. Mitte enne, kui fraasid olid hakanud aknaklaasile ilmuma ja ta siin haiglas teadvusele tuli.
„Mis sa lastele ütlesid?”
Alice pingutas hobusesaba kummi. Fredrikut jahmatas, kui erinevad olid Alice ja Bettina. Kui elukaaslane oli kleenuke ja brünett, siis eksnaine oli lopsakam ja blond. Hele nii välimuselt kui ka meelelaadilt. Aga Bettinas oli särtsu, sütitavad pilusilmad, mis Fredrikus alati iha kütsid. Alice oli pigem ... armastusväärne.
„Mitte midagi,” ütles Alice. „Ma helistan pärast Sofiale. Ja Jacob ... ta pole ju kodus olnud, tal oli nädalavahetusel kontsert, nii et ma ei usu, et Bettina ...”
Kostis kuiva naha nahinat. Bettina hõõrus käsi. Kui Sofia kolis Bergenisse ja läks ülikooli, oli kuueteistaastane Jacob otsustanud, et tahab elada isaga.
„Ei,”