Kalypso. Ingar Johnsrud

poole minnes märkas ta jälle kripeldavat rahutust. Kogu päeva oli ta aimdust kõrvale lükanud, aga nüüd, kui ta kõndis üksi ja mõtted said lennata vabalt, saabus tunne hiilides.

      Mis asja otsa ta on sattunud? Mis seal Bygdøy villas juhtus? Mitte miski ei viidanud, et mehega trepil, Mikael Moreniusega, oleks juhtunud midagi muud kui õnnetus. Ei ühtki märki sissemurdmisest. Ei ühtki jälge sissetungijatest või löömingust. Ja vana leskproua? Äkki oli ta maja lihtsalt välja üürinud? Äkki nautis ta praegu soojal maal klaasikest portveini ja sigarillot?

      Nad olid leidnud vana telefoniraamatu, mis oli avatud hotellide leheküljelt, ja puhtast meeleheitest oli Kafa lasknud Hannal kõik läbi helistada. Seejärel tuli neil vestelda era- ja munitsipaalpäevakeskuste lõputu roduga, kontrollida haiglaid, võtta ühendust kaugete sugulastega ... Pagana pihta. Kafa tundis, et raiskab aega. Politseinõunik Koss ei paistnud mingit huvi tundvat ja kriminalistid katsusid, et minema said. Kurat küll. Mitte nii ei olnud ta seda ette kujutanud.

      Katuste kohale oli kerkinud piimjas udu ja kui Kafa bussist väljus, nägi ta läbi hämu Sagene kiriku gooti torne. Neid valgustasid kirikuesisele platsile paigaldatud prožektorid, mille juures üks tervisejooksja tegi venitusharjutusi, nii et tellisseinale langes tema pikk ja vonklev vari. Teisel pool tänavat seisis bussipeatuses elatanud naine. Kafa suust tõusis külmaauru ja ta tõmbas parka tihedamalt ümber. Sammus kiirelt läbi pisikese pargi.

      Ta oli peaaegu jõudnud kinnikeeratud purskkaevu juurde, kui kuulis enda taga samme. Algul otsekui kahutanud maapinna vetrumist. Seejärel ka heli. Ta astus sammu kõrvale, et jooksjat mööda lasta.

      Hoop selga oli tugev. Kafa lendas käkaskaela purskkaevu kiviplaatide poole ja suutis viimasel hetkel käed ette panna. Põletav valu põlves, pori ja kivid kündsid peopesi, ja kui ta pea tõstis, nägi ta pikka keskealist meest, jooksupüksid jalas ja kapuutsiga pusa seljas. Ta jooksis Kafast mööda ega vaevunud peadki keerama.

      „Vabandust,” hüüdis mees ja sörkis edasi.

      „No kurinahk!”

      Kafa ajas end põlvili. Pagan küll. Ta oli lennanud kõhuli pakasest kahutanud porri. Käed valutasid ja püksipõlv oli katki. Ja need ei olnud odavad püksid.

      „Kas kõik on hästi?”

      Kafa keeras näo hääle poole. Pisike ümmarguste prillide ja kalli viksi mantliga vanadaam ulatas talle käekoti. Naine bussipeatusest.

      „On alles jõhkard. Isegi ei peatunud,” ütles ta ja aitas Kafa püsti.

      14. peatükk

      Hommikupäike oli ikka veel madalas. Betoonklots, kus asub Akeri haigla Sophies Minde ortopeediaosakond, läkitas akendest kliinilist valgust. Külmanäpistatud sügislehed krabisesid jalgade all. Fredrik sammus haiglahoone ees edasi-tagasi. Sedamööda kuidas telefonivestlus valjenes, läks hingeaurupilv suuremaks.

      Ta võttis kaasa pahvaku külma õhku, kui välisukse lahti tõmbas. Andreas surus käed sügavamale pintsakutaskusse. Õhuke sall oli ainus asi, mis viitas sellele, et kolleeg on märganud, et novembri lõpp juba läheneb. Heledad suvepüksid ja kreemikas taljes särk rõhutasid ta helepruuni nägu halli lokimere all. Andreas oli ilus mees, kui viitsis.

      „Koss?” küsis ta ja tabas Fredriku sünge pilgu.

      Fredrik ainult mühatas. „Bettina.”

      „Tahad rääkida?”

      Fredrik vaatas kella. Kokkusaamiseni oli veel paar minutit aega.

      „Ei,” ütles ta, aga jätkas siiski. „Teda ajab närvi see, et Jacob istub ainult oma toas. Bettina väidab, et ta on asotsiaalne. Et me peaksime teda sundima sõpradega suhtlema.”

      Ta mühatas uuesti. „Tead, mida mina lapsena tegin? Me elasime puuetega inimeste keskuse lähedal. Pikutasin sõbraga metsatukas ja kõmmutasin neid piprapüssist.”

      Ta ei olnud selle üle uhke, aga see oli tõsi. Kohutavalt raske oli olnud pihta saada. Pipraterad lendasid ju laiali. Kolm tabamust järjest, ja sõber andis suitsu.

      „Nii et kui Jacobi nooruslik trots nõuab oma toas istumist ja Cola Zero joomist, enam-vähem täiuslikult Brahmsi mängimist ja koolitöö peale vilistamist, siis minugipoolest.”

      Fredrik hõõrus käsi, et sooja saada.

      „Tema muusikaakadeemia peab Folketeateret’s jõulukontserdi. See on kõva sõna. Hulk rahvast, valitsuse liikmed ja puha. Jacob on kutsutud esinema. Bettina arvates peaksime tal selle ära keelama, kui ta oma käitumist ei muuda.”

      Viimaseid sõnu ütles ta Bettina peenikese kurguhäälega. Ta nägi, et Andreas kergitab kulmu, ja märkas, et see teeb haiget.

      Neid võttis vastu noor sirge selja ja süsimusta ihuga ortopeediainsener. Kui nad pidid valima rohelise tee ja chaga vahel, tegi Andreas veel ühe tiiru antiiksete puust, terasest ja nahkrihmadest proteeside vahel.

      „Kas teie kodumaal kohvi ei jooda?” küsis ta mõrult.

      „Minu kodumaal? Mis mõttes?”

      Fredrik saatis kolleegile terava pilgu ja Andreas raputas pead. „Rääkige meile ainult käest.”

      „See on päris harilik protees,” selgitas insener. „Mitte kõige moodsam, aga mehaanilise silikoonist käelabaga, mis suudab haarata ja pöörata.”

      „Ja seda on passitatud teie juures?” küsis Fredrik.

      „Vastab tõele. Patsiendile teostati amputatsioon välismaal, aga väljaõppe sai ta Sunnaasi haiglas.”

      „Ah nii. Kus välismaal?”

      Mees hõõrus pöidla ja nimetissõrmega oma tihedaid kulme.

      „See on pisut imelik. Sunnaasis ei ole selle patsiendi kohta peaaegu üldse andmeid. Nähtavasti on ta palunud, et need kustutataks. Mõistagi on see tema õigus, aga siiski ebatavaline.”

      „Aga nimi teil on?” pahvatas Andreas kannatamatult.

      „On küll,” ütles insener, heitis talle pahase pilgu ja võttis rinnataskust visiitkaardi. „Ma kirjutasin siia. Siin on ka minu andmed, kui peaks vaja minema,” ütles ta ja asetas kaardi lauale.

      Fredrik kummardus lähemale ja seletas silmi.

      Kanalisatsioonikaevu laiba nimi oli Mikael Morenius.

      15. peatükk

      Sügis. Kõigist metafooridest meeldis see talle kõige vähem: elusügis. Mis peaks saabuma vanaduses, aga saabus nende juures ülepeakaela nagu lumetorm maikuus.