Alumiinium lõi vibama, kui ta surnu käe lahti laskis.
„Inimene õpib selles ametis päris palju,” jätkas lahkamisarst. „Näiteks on minust ajapikku saanud raipeõgijate söömiskommete ekspert. Prügikaladele maitsevad pehmed koed. Pistavad nahka lõualotid, lotendava käsivarrepeki, peenised ja häbememokad. Hulkuvad koerad tahavad pisut vintskemat kraami. Näiteks küünarliiges. Aga rotid ... kas teate, mille kallale rotid kõigepealt tormavad?”
Fredrikul ei olnud aimu, aga ta oletas, et vastus peitus tühjades silmakoobastes.
„Me oleme leidnud surnud rotte, inimsilma jäänused lõugade vahel, kellele nende oma semud on otsa peale teinud. Loomadele ei meeldi, kui järjekorras ette trügitakse. Sel sellil ei ole enam silmi. Aga mis ma leian, on põletushaavad. Silmakoobaste ümber. Pakun, et sigaretiotsast. Või välgumihklist. Enam ju ei suitsetata.”
Andreas oli tagapool vaikselt ümisema hakanud.
„Ta on üle kere kaetud verevalumitega, mis on paljude löökide ja jalahoopide tagajärg. Pöidlaluu on puruks. Murtud tagurpidi. Tema piinad olid kirjeldamatud. Aga see, kuidas vigastused on tekitatud, kõige süsteemsus, selleks kulunud aeg ... paneb mind arvama, et tegemist ei ole kättemaksuga.”
Ta põimis sõrmed vaheliti ja murdis need raginal tagurpidi.
„Surma põhjus on tugev hoop lagipähe. Sama pikerguse riistapuuga, mis tekitas õlahaava.” Ta libistas sõrmega üle pealuust juuksetuttide vahelt turritavate luukildude.
„Nuga?”
„Ei. Midagi raskemat ja laiemat. Jällegi – jõud ja täpsus, mida säärane hoop nõuab, räägib sellest, et mees istus kinniseotult, kui ta tapeti. Seksuaalse kuritarvitamise jäljed puuduvad.”
„Vähemalt asi seegi,” pomises Andreas.
Kummikindas käega tonksas Fredrik proteesi. Tal ei olnud sääraste kohta kuigivõrd teadmisi, aga see oli vahakollane ja sõrmed olid nagu mannekeenil.
„Arvestades, kui kaua laip on lagunenud, ei ole seda väga hästi näha. Aga surnul on õlal ja rinnal hulk väiksemaid arme. Selliseid haavu saab siis, kui sind lastakse jahipüssist. Amputatsiooniarm on aga tipp-topp. Järelikult ei ole lask tal kätt otsast rebinud, aga laskehaav võis olla põhjuseks, miks käsi amputeerida tuli.”
Taas põimis arst sõrmed pea peale.
Andreas köhatas. Tema hääl oli kõrgem kui harilikult:
„Sellised proteesid, need on eritellimusel tehtud, eks? Peaks olema võimalik ajada käe jälgi.”
Doktor Heissmann noogutas. „Richtig. Täpselt see, mida ma soovitaksin. Hambakaardiga oleme mõistagi praegu ametis. Aga nagu teate, võtab see aega.”
„Ja käsi?” ütles Fredrik. „Kas me võime selle kaasa võtta?”
Konrad Heissmann otsis pilguga kotti.
12. peatükk
Talle antud tassi põhjale oli jäänud lahustuva kohvi triip. Väljaspool tema väikest kabinetti plagisesid ribakardinad vastu piitu, aga ruumis oli õhk lämbe.
„Mul on kahju inimestest, kes tunnevad süüd,” lausus Fredrik aegamisi.
„Ted Bundy,” ütles politseipsühholoog.
„Mida?”
„See, mis sa just ütlesid. „Mul on kahju inimestest, kes tunnevad süüd.” See on sarimõrvar Ted Bundy tsitaat.”
„Ah nii. Mul ei ole aimu, kust ma selle võtsin.”
Fredrik vahtis lihavat meest, kes istus teisel pool klaaslauda nagu kukk õrrel. Pärast lahanguarsti juures käimist oleks Fredrik tahtnud pigem koju minna. Aga prefekt Neme oli kõigutamatu. Regulaarsed kohtumised psühholoogiga. Ei mingeid veidraid hobisid, mis hõlmaksid kääre, paberit või silmi. Ajussorkija selja taga seinal moodustasid kolm punast ja üks läbipaistev rõhknael ristküliku.
„Sa oled Hemingway maha võtnud?”
„Paljud avaldasid meelepaha.”
Kui Fredrik seal viimast korda käis, oli seinal plakat, kus ameerika kirjanik poseeris kaheraudse jahipüssiga.
„Sa mainisid süüd,” ütles psühholoog.
Kui on kahju inimestest, kes tunnevad süüd, siis on kahju Fredrik Beierist. Palju aastaid tagasi oli ta olnud ühel suvepäeval Frikiga kodus. Ta jättis poja üksi, et minna nurgapoodi, kuni väikemees magab. Ja kiskus ukse paanikas lahti, kui suitsu välja tuprus. Ta hüppas kolmanda korruse põlevast korterist alla, elutu keha kätel. Ta tundis Friki pärast süüd. Ta tundis end süüdi abielu purunemises ja selles, et ta ei suutnud hoolitseda pärast tulekahju kahe allesjäänud lapse eest. Tundis end süüdi, et ta oli lasknud süütundel hävitada elu, mida ta oleks pidanud elama.
Oli ka teisi sõnu. Häbi. Hirm. Mannetus. Jõuetus. Egoism. Lein.
Psühholoog sügas ennast lõualottide vahelt.
„Nii et see on kena seletus? Kolmeteistkümne aasta tagune trauma, mis sulle ühel päeval hambad sisse lõi? Sa olid purjus, taskus olid tabletid, ja otsustasid kõigega hüvasti jätta? Been there, done that, kas nii või?”
Fredrik kehitas õlgu. See seletus oli niisama hea nagu iga teine.
Psühholoog hõõrus sõrmeotstega laupa ja laskis neil seejärel teha ringi ümber kiiru. Seal kahmas ta pihku paar õhukest poolpikka kahlu. Mängis oma sorakate juuksetuttidega.
Lõpuks käis vaikus politseinikule üle jõu.
„Pilt on kindlasti keerulisem, kui võiks arvata. Töö. Kooselu. Rohud, need tabletid, mida ma viimasel aastal olen neelanud ...”
Ta triikis põlvi. „Sorry. Nüüd istun siin ja vingun.”
„Jah,” vastas psühholoog. „Politseimaja kohv on nii jälgi maiguga, et ma pean jooma teed. Ja tee teeb mul kõhu lahti. Palk on naeruväärne ja ma pean päevast päeva kuulma, kuidas täiskasvanud mehed, politseinikud, istuvad seal diivanil ja hädaldavad. Need on selle töö kitsaskohad.”
Paistis, nagu tahaks ta tõusta. Aga mõtles siis ringi, nii et tool ta otsuse üle kiunatas.
„Kogu see hala paneb seintel värvi lipendama. Kas tead, mis nad ülikoolis psühholoogiatudengitele õpetavad? Ärge nõu andke, ütlevad nad. Aidake patsientidel endil niikaugele jõuda, et nad taipaksid, mis on neile hea. Bullshit, ütlen ma. Nii et siin on minu nõuanne. Mine mõnda koori laulma. Viska elukaaslane välja ja maga bossi naisega. Ehita otsast lõpuni auto valmis või koo kampsun.”
Psühholoog kummardus laua kohale ja napsas tassist teepaki. Laskis selle patsti lauaklaasile, nii et pruun vedelik laiali valgus.
„Pole vahet, mida sa teed. Peaasi, et see tunduks mõttekas. Kas sa tõesti arvasid, et need tabletid su päästavad? Kahju küll, mu poiss. Pead oma töö ise ära tegema.”
Fredrik turtsatas. „Sinust ei ole just palju abi. Kas mu mälu tuleb tagasi?”
„Kust mina tean,” ütles psühholoog ja mõmises. „Mõnel tulevad mälestused märkamatult tagasi. Teisel on need igaveseks kadunud. Kuigi nad on siin sees,” ütles ta ja koputas jämeda sõrmega vastu pead. „Aju ei unusta midagi. Sina unustad.”
Ta pidas väikese pausi, et jätta oma tabav ütlus meelde, ja jätkas.
„Ma soovitan sul otsida ankrukohta. Midagi sellest õhtust, mis teeks laeka lahti. See võib olla lõhn. Näiteks heli, mõni meloodia või foto. Inimesed pildistavad ju lakkamatult. Midagi sellist. See võib udu hajutada.”
„Aitäh,” ütles Fredrik ja näitas psühholoogi taha seinale. „Seal peaks midagi olema. Või võta rõhknaelad ära. Nii ei ole ilus.”
Psühholoog