keelt, mis oli tsaaririigi ametlik keel. Else kirjutab nii:
Sellest [vene keele õpetamisest] ei tulnud vist eriti midagi välja. Vähemasti mäletan ma paljusid noori inimesi, kes kõik mingi aja pärast minema kadusid. Kas nad siis ei osanud vene keelt või ei saanud nad meiega hakkama. Igal juhul muutus kõik alles siis, kui meie juurde saabus preili Grünberg. Tema ei olnud enam eriti noor. Ta oli silmatorkavalt inetu, aga väga energiline, ja tema juhatuse all õppisime me lõpuks vene keelt rääkima. Kahjuks õppisin mina kõige vähem, sest ma ei sallinud teda, ja tema mind ka mitte. Hoopis teine lugu oli minu leebe venna Carl-Hermanniga, kes ei põgenenud iga kord preili Grünbergi eest, vaid läks tema seltsis kuulekalt ja rõõmsalt jalutama.
Alfred, Carl-Hermann, Gerhard, Erich, Else ja Georg 1904. aasta suvel, ilmselt Ruhja pastoraadi aias.
Jõuluõhtuks tassiti pastoraadi saali laeni ulatuv jõulukuusk. Kõik maavalduse töötajad koos peredega tulid saali. Üheskoos lauldi Martin Lutheri jõulukoraali „Ma tulen taevast ülevalt“, mida ema Agathe tiibklaveril saatis. Siis rääkis isa nii läti kui ka saksa keeles. Pärast seda sai igaüks kingituse ja kotikese jõuluküpsetisi. Lõpuks lauldi veel üks jõulukoraal.
Kui see rituaal läbi sai ja töölised minema läksid, suundus perekond rikkaliku jõululaua äärde sööma. Pearoaks oli jõulu ajal tavaliselt karpkala.
* * *
Mu vanaisa õde Else kirjeldab oma ema Agathet kui erakordselt heasüdamlikku ja leebet inimest. Vend Alfred meenutas veel täiskasvanuna ema elutarkust: tähtis on osata kohaneda. Aga kui lapsed sõna ei kuulanud, said nad emalt siiski nahutada. Tõsi, ta ei karistanud neid muidu kunagi nii karmilt nagu siis, kui nad olid ilma luba küsimata jõele läinud. Else küll ei ütle, millised need karistused olid.
Isa Carl oli kehalise liikumise ja vabas õhus käimise sõber. Ta võimles ning õpetas lapsi ujuma ja uisutama. Talvel viis ta nad saaniga sõitma ja suvel Ruhja jõele paadimatkadele. Suusatamine oli tolle aja kõrgklassile võõras ala, aga Carl õpetas oma lapsed suusatama. Ujuma õppimise jaoks ehitas ta kõigepealt riistapuu, millel sai kuivalt harjutada, ja siis ridva, mille külge kinnitatuna pidid lapsed jões suplema. Pinnal püsimiseks kasutasid nad kõrkjatest tehtud padjakesi.
Nende kirjelduste põhjal tekib mõte, et pastoriamet võis mu vanavanaisale vastumeelne olla. Talle meeldis sporti teha ja midagi oma kätega nokitseda ning talle pakkus rahuldust see, kui ta sai asju edendada tehnilistele meetoditele tuginedes. Ka tema kirjad ei mõju nii, nagu oleks need kirja pannud hingekarjane. Nendes puudub kogu vagadus ja religioossus, millest on tulvil hoopis tema abikaasa kirjad. Võib-olla oleks Carlile rohkem sobinud inseneritöö – amet, mille ta kahele pojale peale surus.
Selge on siiski see, et too mees andis endast parima, et tema lapsed ei jääks vähemasti oskuste puudumise tõttu elus kehva olukorda. Kahtlemata motiveeris Carli siin tema enda vaene lapsepõlv. Ta oli oma suguvõsas esimene, kes lõpetas ülikooli, ning baltisaksa ühiskonna hierarhias hüppas ta kõvasti ülespoole nii tänu õpitud ametile kui ka sõlmitud abielule.
Carli abikaasa Agathe oli pärit nimekast Schwartzide suguvõsast. Ilmselt tundis Carl Agathe perekonda juba Tartus teoloogiat õppides, sest seal õppisid ka tema tulevased näälud ehk naisevennad. Agathe vendadest üks jätkas hiljem oma isa ja vanaisa tööd Põlva koguduse kirikuõpetajana, teine tegutses pastorina Volga-äärses Samaras. Räägiti, et Samaras elanud vend oli Schwartzide pere must lammas. Ta oli ülikooli ajal napsutanud ja kraagelnud ega suutnud ka hiljem ennast hästi üleval pidada. Kuuldavasti oli töökoht Volga ääres talle karistus.
Igal juhul abiellus Carl edukalt ning lisaks andis tema enda haridus talle võimaluse juhendada oma lapsi elus edasi pürgima. Aga kujutluspilt Carlist kui julgustajast ei ole kindlasti kogu tõde.
„Je lieber Kind, desto schärfer des frommen Vater Schläge.“ Mida armsam laps, seda raskemad on vaga isa löögid. Nõnda armastas pastor Baer kodus öelda. Seda jutustas mu vanaisa vend Georg hiljem oma naisele. Ka teiste vendade peredes oli mõistetud nii, et Carl oli range, lausa türanni moodi isa.
Laste karm nuhtlemine oli tol ajal muidugi tavaline ning ehk on see ka põhjus, miks Else oma mälestustes sellest midagi ei räägi. Ka siis, kui nad juba täiskasvanud olid, nimetasid nii vennad kui ka Else oma vanemaid Pappi ja Mammi, nagu õpetatakse väikestele lastele, ning õe ja vendade vahelistest kirjadest ei leia vanemate kohta pea ühtegi halba sõna. Ainult ühes kirjas naisele iseloomustab mu vanaisa oma isa Carli mitte kuigi meelitavalt.
Midagi sellest [aeg-ajalt ilmnevast külmusest] olen kindlasti pärinud: ka mu isa käitus hüvastijätu- ja tervitamisolukordades tihti hämmastavalt ükskõikselt. Igal juhul on sul õigus, see ei ole ilus, ma üritan oma käitumist parandada.
Else kirjeldatud õnneliku lapsepõlve pildi sisse lööb mõrasid ka üks lugu, mida jutustas minu vanaema Ortrud. Pärast seda, kui ta oli mu vanaisaga kihlunud, elas ta 1930. aastate algul mõnda aega tulevase ämma ja äia juures. Ta tegutses nende majapidajana ning hiljem oma tulevase ämma hooldajana.
Agathe Baer, sündinud Schwartz, 1929. aasta suvel Põlva pastoraadi veranda trepil.
Pastor Carl Baer.
Carl ja Agathe elasid sel ajal pastoraadis Saksamaal Tüüringis. Kui Agathe ja Ortrud ükskord enne jõule Saksa jõulusaia stollen’it küpsetasid, loksus suhkru asemel tainasse soola. Agathe kamandas miniakandidaati, et too läheks kiiresti ning mataks untsu läinud taina jäätunud aiamaale, et Carl niisugusest raiskamisest teada ei saaks ega vihastaks.
* * *
Emapoolseid sugulasi nägid Baeri lapsed tihti ning eelkõige nende emaema, praostiproua Schwartz ehk vanaema Lilli jättis lastelastele kustumatu mulje. Lilli oli pärit Tartu peenemast seltskonnast ning räägiti, et pärast abiellumist väiksesse Põlvasse kolimine oli talle päris raske.
Ta oli väga temperamentne ja ärritus kergesti. Lastelaste hulgas olid tal oma lemmikud ning mõnda ei sallinud ta üldse. Viimastel ei olnud põhjust rõõmustada, sest neile sadas kõrvakiile ja valusaid nipse. Ta rääkis üsna torkivalt. „Kuidas sa välja näed?“ kritiseeris ta lapselast, kellel oli liiga kõrge krae, ja lisas kiiresti: „Nagu kägistatud konn!“ Või kui kellegi riided polnud puhtad, ütles ta: „Sa oled justkui võllapuult alla tõmmatud!“
Vanemas eas oli memm Else sõnul tüse ja enamasti pahur.
Aga silmad olid tal ikka ilusad, suured ja hallid.
Isapoolsetest sugulastest olid mu vanaisale kõige olulisemad isa Carli vallalised õed Alide (Lida), Marie ja Anna. Nad elasid Riias lapsepõlvekodus oma isa, aiakaupmees Gustav Baeri juures. Nende ema oli vara surnud. Tädid rahastasid hiljem oma pärandiosade ja õpetajapalkade abil vennapoegade õpinguid, ning mu vanaisa ning tema õde, vennad ja nende abikaasad pidasid terve elu nende peresiseste „metseenidega“ kirjavahetust.
Kuid Ruhjas need tädid eriti ei käinud. Else jutustab:
Suhted nendega [tädidega] olid väga rahutud. Muidugi oli seal armukadedust selle naise [Agathe] vastu, kes oli näpsanud nende ainsa venna. Iseloomu ja kasvatuse poolest olid nad nii erinevad minu leebest emast, et neil lihtsalt ei saanud oma vennanaisega tasakaalukat ega rahulikku suhet olla.
Selle asemel käis Carl koos lastega Riias külas. Ja kui lapsed hiljem Riiga õppima suundusid, elasid nad samuti oma vanaisa majas.
Baltikumi oli Gustav Baer kolinud ltenburgist Tüüringis umbes 19. sajandi keskpaigas. Suguvõsa dokumentides on Gustavi tiitliks iluaednik ja aiakaupmees. Ma kujutan ette, et ta oli nagu oma aja maastikuarhitekt, kes müüs aadlikest mõisaomanikele aialahendusi „võtmed kätte“ põhimõttel. Ränkraske algusaja järel läks Gustavi äril nähtavasti