Nad olid natsid. Katarina Baer

Ruhjasse alati uhkeid jõulukinke.

      Else mälestustes on ka kohti, milles ta näitab, et saab aru, kui privilegeeritud elu tema ja ta vennad lapsepõlves elasid.

      Me olime lõputult ärahellitatud lapsed, sest kodus oli nii rohkesti teenijarahvast.

      Baltikumis toonitas ühiskonnaklasside erinevust asjaolu, et härrasrahvas rääkis teist emakeelt kui põhirahvus ning kuulus teise etnilisse gruppi.

      Rikas ja vaene, härra ja sulane, sakslane ja lätlane olid sügavalt juurdunud mõisted, mille abil me maailma mõistsime.

      Tol ajal peeti Liivimaal vähemalt maakohtades kinni kombest, et alamasse klassi kuuluv inimene suudleb härrasrahvast – ka last – käele või varrukale. Else meenutab:

      Suviti töötas meil aias sageli kaks vanemat naist, keda nimetati umbrohukitkujateks, sest toatüdrukud ei saanud suure köögiviljaaia hooldamisega hakkama. Üks kitkujatest oli vana Lia, kes hüppas juurviljapeenra juurest üles iga kord, kui ta kedagi meist nägi, ning tervitas meidpaljude sõbralike sõnade ja märgade matsuvate käesuudlustega. Minu meelest oli see väga ebameeldiv. See andis mulle põhjuse juurviljapeenardest suure ringiga mööda minna.

      Kui Else oma mälestusi 1950. või 1960. aastatel kirja pani, märkis ta, et sellest, kui ta seda kõike läbi elas ja koges, on möödunud ainult üks inimiga. Sellegipoolest tundus ajaline vahemaa lapsepõlvega talle nagu sajandite pikkune.

      Nii suurel määral on muutunud kõik, eriti ühiskondlikud olud. Mõnikord ma mõtisklen, kas tänapäeva Saksamaal üles kasvav laps üldse teab, mida tähendab see, kui muinasjuttudes räägitakse vaestest puuraiduritest või väga vaesest lesest? Meie omal ajal teadsime seda väga hästi.

      Else ei ütle, kas muutus, mida ta kirjeldab, on hea või halb. Milline arvamus tal ühiskondlike olude muutumise kohta oli? Mulle tundub, nagu igatseks Else kadunud aegu taga, aga võib-olla räägib see tunne rohkem minu enda eelarvamustest oma suguvõsa suhtes kui sellest, kuidas Else neid asju nägi.

      Vasakul seisab Agathe Baer, tema ees Georg. Vanamemmest (kes võib olla praostiproua Schwartz) teisel pool istuvad maas Erich, Alfred, Gerhard, Carl-Hermann. Taga keskel Carl Baer. Vasakult kolmandana seisab Else Baer. Teised teadmata. Pilt pärineb umbes 1910. aastast.

      2. Murrangud ja maailmasõda

      Samal talvel, kui mu vanaisa sai kolmeaastaseks, algas Venemaal maailma ajalugu muutnud revolutsioonide jada. Talupojad ja töölised elasid kehvades tingimustes. Olukord oli läinud veelgi hullemaks seetõttu, et Venemaa pidas majanduslikult kulukat sõda Jaapani vastu. 1905. aasta jaanuaris ajasid aina kitsamaks muutunud olud rahva liikvele. Peterburis sai rahulikust meeleavaldusest verevalamine, kui tsaari soldatid avasid rahva pihta tule. Rahutused levisid üle kogu riigi. Meeleavaldajaid tapeti ka Riias, Tallinnas ja Varssavis.

      Lätlased ja eestlased ei võidelnud mitte ainult paremate majanduslike olude, vaid ka rahvuslike eesmärkide eest – ühelt poolt Vene valitsuse ja teiselt poolt sakslastest maaomanike vastu. Maal röövisid mässulised sakslaste mõisaid ja süütasid neid, tapsid mõisnikke ja võtsid neid vangi. Vägivallateod olid hullemad Lätis, kus sakslasi elas rohkem kui Eestis.

      Mõnes piirkonnas põlesid ka pastoraadid ning mässajad ründasid hingekarjaseid. Gerhardi isaga seda ilmselt ei juhtunud, sest Else midagi sellist ei maini. Oma mälestustes nendib ta ainult, et 1905. aasta revolutsiooni ajal lõid vanad seisuslikud arusaamad Liivimaal esimest korda kõikuma.

      Mäss vaibus siis, kui tsaar Nikolai II lubas, et Venemaa saab ajaloo esimese põhiseaduse. Tsaarivõimu ainuvalitsus kitsendati konstitutsiooniliseks monarhiaks ning rahvas sai endale esindusorgani (riigiduuma), kuigi mitte üldist valimisõigust.

      Nüüd oli järg valitsuse ja baltisakslaste karistusretkede käes. Nii mõnedki tuhanded Eesti, Läti ja Leedu talupojad ja töölised kaotasid karmis kättemaksus elu või saadeti asumisele, vangi või sunnitööle.