tantsupõrandale maha jättis.
Matthew, tema isa, tema tädi Sue, Robini vanemad ja vend Stephen kogunesid kõik pruutpaari sviiti, kuhu Robin oli Matthew’ raevu eest pääsemiseks pagenud. Ta oli parajasti pulmakleiti seljast võtnud, kui nad üksteise järel sisse tormasid ja toimuva kohta aru nõudsid.
Järgnes täielik kakofoonia. Stephen, kes mõistis esimesena, mida Matthew oli teinud, kui Strike’i kõned kustutas, hakkas Matthew’ peale karjuma. Geoffrey nõudis joobnult, miks Strike’il oli lubatud õhtusöögile jääda, kui ta polnud oma tulekust teatanud. Matthew lõugas nende kõigi peale, et nad oma nina vahele ei topiks, see on tema ja Robini vaheline asi, tädi Sue aga kordas aina uuesti ja uuesti: „Ma pole kunagi näinud, et pruut esimeselt tantsult minema kõnniks. Mitte kunagi! Ma pole mitte kunagi näinud, et pruut oma esimeselt tantsult minema kõnniks.”
Siis lõpuks jõudis ka Robini emale kohale, mida Matthew oli teinud, ja ta hakkas samuti meest hurjutama. Geoffrey kargas oma poja kaitsele ja päris, miks Robini ema tahab, et tema tütar läheks tagasi mehe juurde, kes laskis teda pussitada. Kohale jõudis Martin, kes oli ülimalt purjus, ja äigas Matthew’le põhjustel, mida keegi rahuldavalt lahti ei seletanud, ning Robin taandus tualetti, kus uskumatul kombel – arvestades, et ta polnud terve päeva peaaegu suutäitki söönud – oksendas.
Viis minutit hiljem oli ta sunnitud Matthew’ sisse laskma, sest mehe nina jooksis verd, ja seal, samal ajal kui nende sugulased kõrval magamistoas üksteise peale karjusid, palus Matthew Robinit, endal suur tualettpaberinutsakas vastu ninasõõrmeid surutud, et ta tuleks temaga Malediividele, mitte enam pulmareisile, vaid selleks, et asjad omaette selgeks rääkida, „sellest kõigest,” ütles ta tuhmilt, osutades sinnapoole, kust kostis kisa, „eemal. Ja varsti tuleb ajakirjandus,” lisas ta süüdistavalt. „Nad hakkavad sind selle Kõrilõikaja värgi pärast jahtima.”
Tema silmad selle neetud tualettpaberi kohal olid külmad, ta oli Robini peale maruvihane selle pärast, et see teda tantsupõrandal alandas, ja näost kaame sellepärast, et Martin teda lõi. Tema kutses lennukile minna ei olnud midagi romantilist. Ta pakkus välja tippkohtumist, võimalust asju rahulikult arutada. Kui nad peaksid pärast tõsist kaalumist jõudma järeldusele, et nende abiellumine on viga, tulevad nad kahe nädala pärast koju, teevad ühise avalduse ja lähevad kumbki oma teed.
Sel hetkel nägi õnnetu Robin, kelle käsi tuikas, kes oli üdini vapustatud tunnetest, mis olid temas tärganud, kui ta Strike’i käsi enda ümber tundis, ja kes mõistis, et press üritab teda võib-olla juba praegu leida, Matthew’s võib-olla mitte küll liitlast, kuid vähemalt pääsemisvõimalust. Mõte minna lennukile ja kihutada eemale uudishimu, keelepeksu, viha, mureliku hoolitsuse ja küsimata nõuannete tõusulainest, mis ta kindlasti neelab, kui ta Yorkshire’i jääb, oli väga ahvatlev.
Nii nad lahkusidki ega vahetanud lennu kestel peaaegu ainsatki sõna. Robin ei uurinud, millele Matthew kõik need pikad tunnid mõtles. Ta teadis üksnes seda, et tema mõtles Strike’ile. Aina uuesti ja uuesti tuli ta aknast mööduvaid pilvi vaadates tagasi mälestuse juurde nende embusest.
Kas ma olen temasse armunud? küsis Robin endalt korduvalt, kuid ei jõudnud kindla vastuseni.
Tema mõtisklused sellel teemal kestsid päevi, see oli sisemine piin, mida ta ei saanud Matthew’le avaldada, kui nad kõndisid valgetel randadel, arutades pingeid ja vastuolusid, mis nende vahel olid. Matthew magas öösiti elutoas diivanil, Robin ülakorrusel sääsevõrguga kaetud kaheinimesevoodis. Mõnikord nad vaidlesid, mõnikord tõmbusid valusasse ja vihasesse vaikimisse. Matthew hoidis Robini telefonil kogu aeg silma peal, tahtis teada, kus see on, võttis seda kogu aeg enda kätte ja vaatas üle, ja Robin teadis, et ta otsib sõnumeid või kõnesid tema ülemuselt.
Hullemaks tegi asja see, et neid ei olnud. Nähtavasti ei olnud Strike temaga rääkimisest huvitatud. Paistis, et kallistus trepil, mille juurde Robini mõtted ühtelugu tagasi lidusid, nagu koer õndsalt lehkava laternaposti juurde, oli tähendanud Strike’ile palju vähem kui temale.
Õhtu õhtu järel käis Robin üksinda rannal jalutamas ja kuulas mere sügavat hingamist, vigastatud käsi kummist tugisideme all higistamas, jätnud telefoni villasse, et Matthew’l poleks mingit ettekäänet teda jälitada ja uurida, ega ta salaja Strike’iga ei räägi.
Kuid seitsmendal õhtul, kui Matthew oli villas, otsustaski Robin Strike’ile helistada. Seda ise peaaegu teadvustamata oli ta pannud paika plaani. Baaris oli juhtmega telefon ja Robin teadis büroo numbrit peast. Kõne suunatakse automaatselt Strike’i mobiilile. Mida ta ütleb, kui Strike’i kätte saab, seda Robin ei teadnud, kuid ta oli kindel, et kui ta kuuleb mehe häält, mõistab ta, mida ta Strike’i vastu tegelikult tunneb. Kui telefon kaugel Londonis helises, tõmbus Robini suu kuivaks.
Kõne võeti vastu, kuid mõne sekundi ei rääkinud keegi. Robin kuulas liikumissahinat, siis kostis itsitus ja siis viimaks hakkas keegi rääkima.
„Halloo? Nummi-Cormi kuuleb…”
Kui naine valjult ja rämedalt naerma puhkes, kuulis Robin kusagil taustal Strike’i häält, mis oli pooleldi lõbus, pooleldi pahane ja täiesti kindlasti purjus:
„Anna siia! Tõsiselt, anna…”
Robin lajatas toru hargile. Tema nägu ja rind olid higistama hakanud – tal oli häbi, ta tundis end tobedalt ja alandatult. Strike on teise naisega. Naer oli olnud ilmeksimatult intiimne. Tundmatu tüdruk narritas Strike’i, võttis tema mobiili vastu ja nimetas teda (kui vastik) „Cormiks”.
Kui Strike peaks temalt selle katkestatud kõne kohta küsima, salgab ta talle helistamist, otsustas Robin kindlalt. Valetab, nii et suu suitseb, teeb näo, et ei saa arugi, millest jutt on…
Naisehääl telefonis oli mõjunud Robinile nagu kõva kõrvakiil. Kui Strike sai kellegi nii ruttu pärast nende kallistust voodisse viia – ja Robin oleks võinud selle peale oma elu panti panna, et see tüdruk, kes ta ka polnud, oli äsja Strike’iga maganud või kavatses seda lähemal ajal teha –, ei istu mees järelikult Londonis ega piina end, murdes pead, millised on tema tegelikud tunded Robin Ellacotti vastu.
Sool huultel ajas Robinile janu peale, kui ta läbi öö rühkis, tõmmates pehmesse valgesse liiva sügava vao, samal ajal kui lained lõputult tema kõrval rannale uhtusid. Kas pole võimalik, küsis Robin endalt, kui oli end lõpuks välja nutnud, et ta pidas tänu ja sõprust millekski sügavamaks? Et ta pidas oma armastust detektiivitöö vastu armastuseks mehe vastu, kes oli talle selle töö andnud? Muidugi imetles ta Strike’i ja mees meeldis talle tohutult. Neil oli olnud üheskoos palju karme läbielamisi, nii et oli loomulik, et ta tunneb temaga lähedust, aga kas see on armastus?
Üksinda soojas moskiitodest sumisevas öös, hoides oma valusat kätt, samal ajal kui lained rannale sahisesid, tuletas Robin endale rõõmutult meelde, et kahekümne kaheksandale eluaastale läheneva naise kohta on tal meestega väga vähe kogemusi. Ta oli olnud ainult Matthew’ga, Matthew oli olnud tema ainus voodipartner, turvaline paik nüüd juba kümme pikka aastat. Juhul kui tal tõesti on Strike’i vastu tunded tekkinud – Robin kasutas vanamoodsat väljendit, mida oleks võinud kasutada tema ema –, kas pole siis võimalik, et need on loomulikuks kõrvalnähuks, kuna erinevalt enamikust temaealistest naistest pole tema saanud nautida vaheldust ja katsetamist? Ta oli olnud Matthew’le nii pikalt truu, kas pole siis endastmõistetav, et ta tõstab ühel päeval pilgu ja talle meenub, et on ka teisi elusid, teisi võimalusi? Kas tal polnud juba ammu aeg märgata, et Matthew pole ainus mees maailmas? Strike, nagu ta endale ütles, oli lihtsalt see mees, kellega ta oli kõige rohkem koos olnud, nii et loomulikult sidus ta temaga oma kahtlused, oma uudishimu, oma rahulolematuse Matthew’ga.
Mesinädalate kaheksandal õhtul, kui Robin oli, nagu ta endale kinnitas, pannud aru pähe sellele osale endast, mis ihkas endiselt Strike’i, jõudis ta raskele otsusele. Ta tahtis varakult koju minna ja nende lahkuminekust perekondadele teatada. Ta peab Matthew’le ütlema, et see pole seotud kellegi teisega, kuid pärast vaevarikast ja tõsist järelemõtlemist ei usu ta, et neil oleks kohane abiellu jääda.
Ta mäletas siiamaani