Surmav valge. Роберт Гэлбрейт

kellanuppu ja lasti üksteise järel sisse. Kõik olid naisterahvad ja enamik olid uhked ja klanitud. Kell viis värises telefon Strike’i rinnataskus ja ta nägi kliendilt tulnud sms-i.

      Võib lõpetada, varsti lähen koos temaga hotelli.

      Strike jäi jonnakalt edasi passima ja nägi umbes viisteist minutit hiljem, kuidas kirurgid lahkusid. Tema klient oli pikka kasvu ja valgete juustega, Tõbras aga sale, vilgas, oliivikarva naha ja läikivmustade juustega mees, kes kandis vestiga ülikondi. Strike vaatas, kuidas nad taksosse ronisid ja minema sõitsid, haigutas siis, ringutas ja kaalus, kas suunduda koju ja võtta võib-olla kuskilt toitu kaasa.

      Peaaegu vastu tahtmist tõmbas ta välja rahakoti ja võttis selle vahelt kortsus paberitüki, millelt tal oli õnnestunud Billy tänavanimi nähtavale tuua.

      Kogu päeva oli ta kusagil alateadvuses mõelnud, et võiks minna ja Billy Charlemont Roadilt üles otsida, kui Tõprast Tohter peaks töölt varakult ära minema, aga ta oli väsinud ja jalg oli hell. Lorelei tahaks, et ta helistaks, kui tal on õhtu vaba. Teisest küljest lähevad nad homme õhtul niikuinii koos Robini soolaleivapeole ja kui Strike on täna Lorelei pool, on tal homme pärast pidu raske temast vabaneda. Ta polnud kunagi kahte ööd järjest Lorelei korteris, isegi kui selleks avanes võimalus. Ta tahtis seada piirid sellele, kui suurele osale tema ajast on naisel õigus.

      Justkui loodaks, et ilm sunnib ta ümber mõtlema, heitis ta pilgu selgesse juunitaevasse ja ohkas. Ilm oli selge ja ideaalne, büroos aga oli nii palju tööd, et ta ei teadnud, millal tal jälle paar vaba tundi tekib. Kui ta tahab Charlemont Roadil käia, tuleb seda teha täna.

      5

       Ma mõistan täiesti, miks sa tunned õudust rahvakoosolekute ees ja… rahvarämpsu ees, kes neid sageli külastab.

      HENRIK IBSEN, „ROSMERSHOLM”

      Kuna Strike’i käik langes kokku tipptunniga, kulus tal Harley Streetilt East Hami jõudmiseks rohkem kui tund aega. Kui ta Charlemont Roadi viimaks üles leidis, valutas tema jalakönt juba ja pikka elumajade tänavat nähes hakkas ta kahetsema, et pole selline inimene, kes võiks Billy kui hullumeelse jutu lihtsalt maha kanda.

      Ridamajad olid kõik isesugused – mõned olid paljast tellisest, teised värvitud või killustikkrohviga kaetud. Akendel rippusid Briti lipud – järjekordsed tõendid olümpiahullusest või jäänused kuninglikust juubelist. Väikesed platsid majade ees olid muudetud olenevalt eelistustest taskumõõdus aedadeks või kolahunnikuteks. Poole tänava peal lebas vana räpane madrats, jäetud selle hooleks, kes tahes peaks tahtma sellega tegeleda.

      Esimene pilk James Farraday elupaigale ei andnud Strike’ile lootust, et ta võiks olla jõudnud oma teekonna sihtpunkti, sest see oli üks paremini hoolitsetud maju tänaval. Esiukse ette oli ehitatud tilluke värviliste klaasidega veranda, kõigi akende ees rippusid rüüskardinad ja messingist postkast kiiskas päikese käes. Strike vajutas plastmassist kellanuppu ja jäi ootama.

      Lühikese ootamise järel avas ukse vaevatud olekuga naine ja päästis välja hõbedase tiigritriibulise kassi, kes paistis ukse taga kerratõmbunult olevat oodanudki esimest võimalust põgeneda. Naise pahane ilme ei sobinud hästi põlle kohale, millel oli kiri „Armastus on see…” kahe palja lapsepõnniga. Majast uhkas tugevat küpseva liha aroomi.

      „Tere,” ütles Strike, kellel oli lõhna peale suu vett jooksma hakanud. „Ma ei tea, kas te saate mind aidata. Ma üritan leida Billyt.”

      „Teil on vale aadress. Siin pole ühtegi Billyt.”

      Naine tahtis ukse kinni panna.

      „Ta ütles, et elab Jimmy pool,” lisas Strike, kui pragu ukse ja piida vahel juba kitsamaks vajus.

      „Siin pole ka ühtegi Jimmyt.”

      „Vabandust, ma mõtlesin, et äkki on see mõne Jamesi hüüdnimi…”

      „Keegi ei kutsu mu meest Jimmyks. See on vale maja.”

      Naine sulges ukse.

      Strike ja hõbedane kass tunnistasid teineteist, kass upsakalt, siis istus kass uksematile ja hakkas end sugema, andes oma olekuga mõista, et on Strike’i täielikult oma mõtetest heitnud.

      Strike läks tagasi kõnniteele, süütas seal sigareti ning vaatas vasakule ja paremale. Tema hinnangul oli Charlemont Roadil kakssada maja. Kui kaua aega võtaks, et koputada iga maja uksele? Rohkem, kui tal täna õhtul on, oli kahjuks vastus, ja rohkem, kui tal tõenäoliselt saab üldse lähemal ajal olema. Ta kõndis edasi tusaselt, jalg aina hellem, heitis pilke akendesse ja uuris hoolikalt vastutulijaid, et leida sarnasust noormehega, keda oli eelmisel päeval näinud. Kaks korda küsis ta majadesse sisenevatelt või sealt väljuvatelt inimestelt, kas nad teavad „Jimmyt või Billyt”, kelle aadressi ta oli enda väitel ära kaotanud. Mõlemad ütlesid ei.

      Strike vantsis edasi, püüdes mitte longata.

      Viimaks jõudis ta majadekogumini, mis olid üles ostetud ja korteriteks ümber ehitatud. Välisuksed olid kahekaupa üksteise kõrvale surutud ja platsid majade ees üle betoneeritud.

      Strike vähendas kiirust. Ühe kõige viletsama ukse külge, millelt valge värv maha koorus, oli nööpnõelaga kinnitatud rebitud A4 leht. Vaevuaimatav, kuid tuttav huvitorge, mida ta poleks kunagi söandanud õilistada nimega „sisetunne”, juhtis Strike’i ukse juurde.

      Paberile oli kritseldatud teade:

       7.30 koosolek ei toimu pubis, vaid Welli kogukonnakeskuses Vicarage Lane’il – tänava lõpus vasakule

       Jimmy Knight

      Strike kergitas paberilehte ühe sõrmega, nägi maja numbrit, mis lõppes 5-ga, laskis paberil jälle alla vajuda ja läks esimese korruse tolmuse akna juurde, et sisse kiigata.