raputas pead ja naeris kergelt, ent tõmbus siis eemale. Mehe tähelepanuavaldused häirisid, aga need panid ka millegi tema sisemuses elama. Pealegi oli Leo tõrjumine sahvris oluliselt huvitavam köögis sparglit singiviiludesse keeramisest, mida Matilda oleks pidanud tegema. Kui ta ütles häbelikult, et tahab saada lauljaks, pakkus Leo kohe, et tal on Columbia Recordsis sõpru, kes on alati uutest andekatest lauljatest huvitatud. Mees nihkus taas lähemale ja kui Matilda ka ehmus, kui mees pisut vaarus ja pidi käe vastu seina toetama, et püsti jääda, kadusid tema kahtlused kohe, kui Leo küsis, kas tal on demoplaati, mida autos kuulata.
„Sest kui see mulle meeldib,“ ütles Leo, võttes Matilda saledad sõrmed pihku, „tahaksin kohe tegutsema asuda. Aitaksin sul õigete inimestega kohtuda.“
LEO JUHATAS MATILDA NOBEDASTI parklavalvurist mööda ja neiu vaatas tagasi köögiukse poole. Tema nõbu Fernando oli talle selle töö muretsenud ja vihastaks hirmsasti, kui avastab, et Matilda on lihtsalt minema läinud. Aga Leo oli öelnud Columbia Records. Ta oli öelnud, et nad otsivad alati uusi andekaid lauljaid. Millal Matilda võiks sellise võimaluse veel saada? Ta ei ole ju kaua ära, vaid ainult natuke, et endast hea mulje jätta.
„Tommy Mottola avastas Mariah’ samuti siis, kui viimane tegi ettekandjatööd,“ sõnas Matilda pooleldi naljatades, püüdes oma käitumist õigustada.
„Tõesti?“ Leo kupatas teda auto poole, jälgides samal ajal rannaklubi ülemisi aknaid, mis jäid parkla poole. Võimalik, et Victoria näeb teda küljeterrassilt, kuhu kõik kogunesid, ja arvatavasti oli naine tema puudumist juba märganud ja otsis teda taga. Olles tõeliselt vihane.
Matilda peatus autoukse juures ja lükkas mustad kangast töökingad jalast. Ta võttis kulunud kilekotist hõbedased kõrge kontsaga kingad.
„Sa ei pea selleks kingi vahetama,“ ütles Leo ja seisis vastu soovile panna kõigi nähes sealsamas käed neiu saleda piha ümber.
„Aga me läheme teeme ju dringi, eks?“ küsis Matilda.
Kas Leo oli talle midagi dringi kohta öelnud? Drink polnud võimalik. Kõik Leo väikeses kodulinnas tundsid teda, tema perekonda, ema, abikaasat. Ta jõi martiini ära ja viskas tühja klaasi põõsastesse. „Kui daam soovib drinki, otsime daamile dringi,“ ütles ta.
Matilda pani rihmikud jalga ning tõmbas kitsa metalse rihma üle vasaku ja siis parema kanna. Ta ajas end sirgu ja oli nüüd Leoga ühepikkune. „Ma ei salli madalaid kingi,“ lausus ta, sikutades liibuvat pluusi veidi allapoole. „Nii on mul tunne, et olen üleni madal.“ Leo lausa lükkas Matilda esiistmele turvaliselt toonitud klaasi varju kõikide pilkude alt ära.
AUTO ESIISTMEL ISTUDES OLI Matilda vapustatud, kuuldes oma plekist ninahäält auto ülimalt kvaliteetsetest kõlaritest. Õe vanas Delli makis kõlas tema hääl hoopis teistsugusena. Palju paremana.
Leo kuulas ja kopsis käega rooli. Abielusõrmus läikis auto laetule valgel. Abielumees oli Matilda reeglite järgi päris kindlasti vale valik. Ta nägi, et Leo üritab tema häälest huvituda, öelda midagi meelitavat.
„Mul on paremaid salvestusi ka. Ilmselt laadisin alla vale versiooni,“ ütles Matilda. Ta tundis, et kõrvad lähevad häbist roosaks. „Ma lähen tagasi,“ lausus ta, sirutades käe ukselingi poole.
„Ära mine,“ keelas Leo ja pani käe tema reie peale. Matilda ei tõmbunud eemale, vaid ajas end veidi rohkem sirgu, pea mõtteid täis. Mida teha, et mehe tähelepanu säilitada? Ta vihkas ettekandjatööd, aga Fernando lööb ta tõepoolest maha, kui ta keset õhtusööki kaob. Leo vahtis jultunult tema rindu. Matilda vaatas alla ja märkas oma mustadel pükstel väikest plekki. Ta kraapis küünega balsamiäädikakastet – ta oli seda liitrite kaupa kokku seganud. Sees sätiti taldrikutele ilmselt juba salatit ja grillitud krevette, pigistades taldriku servale lainemustrina kastet, selliselt, millisena laps joonistaks merd. „Tahaksin ookeani näha,“ sõnas Matilda vaikselt.
Ja siis, nii aeglaselt, et ta ei saanud esmalt arugi, mis toimub, võttis Leo tema käe pihku – neiu mõtles ühe rumala hetke jooksul, et mees suudleb seda nagu mõni tegelane tema ema seebikates – ja pani selle endale sülle. Ja Matilda teadis, et ei unusta iialgi seda, kuidas Leo teda ainiti vaatas. Ta ei sulgenud silmi, ei toetanud pead istmetoele, ei üritanud teda hooletult suudelda ega käperdanud tema pluusinööpe – Leo vaatas talle lihtsalt pikalt ja sügavalt silma. Mees nägi teda.
Matilda tundis oma käe all meest reageerimas ja see oli erutav. Leo vaatas talle ikka silma ning neiu pigistas veidi tugevamini ja võimutasakaal autos kandus järsku tema poole. „Ma arvasin, et me läheme ookeani äärde,“ ütles Matilda, soovides köögist eemale saada. Mees muigas ja lükkas tagurpidikäigu sisse. Matilda jõudis tema püksiluku lahti tõmmata, enne kui mees turvavöö kinni sai.
LEO KIIRE ORGASM OLI möödapääsmatu. Abikaasa oli ta mitu nädalat tagasi kuivale jätnud, kui tabas mehe ühe sõbra suvemajas lapsehoidjat kabistamas. Ookeani poole sõites lootis Leo, et alkoholi, kokaiini ja antidepressantide mõju lükkavad seda veidi edasi, aga kui Matilda tema elundit pigistas, teadis ta, et kõik käib liiga kiiresti. Leo sulges hetkeks silmad – ainult hetkeks –, et end koguda ja neiu üles-alla liikuva pragunenud sinise küünelakiga käe joovastav kujutluspilt eemale peletada. Leo isegi ei näinud mööda Ocean Avenued kihutavat maasturit, mis tuli paremalt risti nende autoga. Ta ei saanud aru, et nüüd on liiga hilja, enne kui kuulis kriiskamist, mis ei olnud kõlaritest kostev Matilda hääl, vaid hoopis midagi muud.
Kummalgi polnud aega isegi mitte karjatada.
ESIMENE OSA
LUMINE OKTOOBER
ESIMENE PEATÜKK
KUNA KOLM PLUMBI leppisid eelmisel õhtul telefoni teel kokku, et nad Leo nähes ei joo, istusid kõik – üksteise teadmata – Grand Centrali rongijaama lähedal erinevates baarides, rüübates enne õhtusööki salaja kokteili.
See oli kummaline sügispäev. Kaks päeva varem oli Atlandi ookeani rannikul möllanud kirdetuul, mis põrkus Ohiost itta liikuva külma frondi ja Kanadast saabunud arktilise õhumassiga. Selle tagajärjel tekkinud tormi ajal oli mõnes kohas alla sadanud rekordkogus lund, mis tõi linnadesse Pennsylvaniast Maine’ini jaburalt varase talve. Väikeses linnakeses Manhattanist neljakümne viie kilomeetri kaugusel põhjas, kus Melody Plumb elas, olid enamikul puudel veel lehed küljes, paljud olid lume ja jää raskuse all murdunud või viga saanud. Tänavad olid täis mahakukkunud oksi, mõnes linnas polnud ikka veel elektrit ja linnapea rääkis halloween’i ärajätmisest.
Hoolimata külmast ja siin-seal puuduvast elektrist oli Melody rongisõit Manhattanile sündmustevaene. Ta istus Hyatt Hoteli alumise korruse baaris 42. tänaval, kus ta kindlasti õe ja vennaga kokku ei satu, kuna oli nende tavapärase kohtumispaiga Grand Centrali Oyster Bari asemel soovitanud lõunasöögiks kokku saada hotelli restoranis. Jack ja Beatrice olid teda pilganud, kuna Hyatt ei olnud õel ja vennal nende paikade nimekirjas, mida nad mingite müstiliste kriteeriumide järgi koostasid ja mille vastu Melody mingisugust huvi ei tundnud. Ta keeldus nende kahe ees end kehvemana tundmast, keeldus laskmast end alahinnata, sest ei jaganud nende lugupidamist kõige vastu, mis oli vana Manhattan.
Hotelli avaras fuajees – mis oli tõesti ebameeldiv, liiga suur, hall ja tänapäevane, külaliste pea kohal rippus mingi jõle terastorudest skulptuur ning ta kuulis Jacki ja Bea pilkavaid hääli, olles tänulik, et neid pole siin. Teisel tasandil kõrgete akende ees lauas istudes, tellis Melody kõige odavama klaasitäie valget veini – kaksteist dollarit, rohkem, kui ta kodus tervele pudelile kulutaks – ja Melody lootis, et baarmen kallab klaasi täis.
Ilm oli pärast tormi olnud ebatavaliselt külm, aga päike piilus pilvede vahelt välja ja õhutemperatuur hakkas tõusma. Midtowni kõnniteedele kuhjatud lumehanged sulasid kiiresti lörtsi ja jää pudruks. Melody vaatas, kuidas üks eriti kohmakas naine üritas hüpata üle seisva vee ja mõni sentimeeter jäi puudu, nii et naise erkpunane madal king maandus otse vette, mis pidi olema jääkülm ja räpane. Melodyle oleksid sellised kenad kingad väga meeldinud