Ta vajutas ikoonile ja ootas, et kaart laeks alla ja ta näeks täppe, mis tähistasid tema kuueteistkümneaastaseid tütreid.
Melody ei suutnud õieti uskuda, et olemas on selline imeline väike asjandus, mis võimaldas tal siis, kui tüdrukutel on telefon kaasas, jälgida nende täpset asukohta. Nad olid teismelised ja neil oli alati telefon kaasas. Kui kaart ekraanile ilmus, tundis ta tuttavat paanilist südame puperdamist, kuni tillukesed vilkuvad sinised täpid ja sõna Leitud! ekraani ülaserva ilmusid, näidates, et tüdrukud on just seal, kus olema peavad ehk kesklinnas õppekeskuses, kus nad valmistusid tasemeeksamiteks.
Nad olid rohkem kui kuu aega nädalavahetustel õppimas käinud ja tavaliselt jälgis Melody nende teekonda köögilaua taga, nähes, kuidas sinised täpid aeglaselt Grand Centralist tema täpsete juhtnööride kohaselt põhja liiguvad – rongijaamast Madison Avenue bussiga 59. tänavale, kus nad tulevad maha ja lähevad jala 63. tänavalt Columbuse lähedal asuvasse õppekeskusesse. Nad ei tohtinud kõndida pargi poolel, vaid tänava lõunapoolsel küljel, möödudes tervest reast mundrites uksehoidjatest, kes kuuleksid neid appi karjumas, kui nad hätta peaksid sattuma. Nad ei tohtinud mingil juhul Central Parki minna ega oma marsruudilt kõrvale kalduda. Melody hirmutas neid iga nädal, rääkides lugusid tüdrukutest, kes rööviti ja jäid kaduma, keda sunniti prostituutideks või tapeti ja visati jõkke.
„Upper West Side ei ole just Calcutta,“ väitis tema abikaasa Walter leebelt, ent Melody kartis ikka. Mõte sellest, et tüdrukud kõnnivad linnas ilma tema kaitsva kohalolekuta, pani ta südame puperdama ja peopesad higistama. Need higistasid nüüdki. Kui nad kõik hommikul Grand Centralis rongist väljusid, ei olnud ta tahtnud tüdrukutel minna lasta. Laupäeviti oli rongijaam täis turiste, kes uurisid reisijuhte ja rongide graafikuid ning üritasid leida Whispering Galleryd. Ta suudles neid hüvastijätuks ja vaatas neile järele nii kaua, kuni ei näinud enam nende kuklaid – üks hele, teine tume. Nad ei olnud külastajate moodi – nad liikusid rahvamassis kindlalt. Tundus, et nad kuuluvad siia linna, mis täitis Melody hirmuga. Ta tahtis, et nad kuuluksid talle, ei saaks enam vanemaks. Nad ei rääkinud enam kõigest, mida nad mõtlesid või mille pärast muretsesid, Melody ei teadnud nagu varem, mis on nende hinges ja mõtetes. Ta teadis, et elu on kord nii seatud, et ta peab laskma neil kasvada ja minna, ta tahtis, et nad oleksid tugevad, iseseisvad ja õnnelikud – üle kõige tahtis ta, et nad oleksid õnnelikud –, aga asjaolu, et ta enam ei teadnud, mis nende sees toimub, pani tal pea ringi käima. Kui ta ei saa maailmas ringi liikudes nendega kaasas olla, saab ta vähemalt jälgida sellestsamast telefonist, kuidas nad ringi liiguvad. Vähemalt see tal veel oli.
„Leo ei maksa sulle seda raha tagasi,“ oli Walter öelnud, kui Melody rongijaama minema hakkas. „Te kõik unistate, raiskate lihtsalt aega.“
Ehkki Melody kartis, et abikaasal on õigus, pidi ta uskuma, et nii see ei ole. Nad olid maja ostmiseks suure laenu võtnud. See oli tilluke, aga ajalooline ehitis nende linna ühel ilusamal tänaval, ja siis oli tulnud majanduslangus ja kinnisvara väärtus kukkus kolinal. Liikuv intress hakkas tõusma tasemeni, kus neil oli raskusi laenu tagasimaksmisega. Kuna maja väärtus oli langenud, ei saanud nad ka täiendavat finantseerimist taotleda. Ülikooliaeg lähenes ja neil polnud pangas peaaegu mitte midagi – Melody oli lootnud Pesa peale.
Melody vaatas, kuidas inimesed võtsid tänaval kindad käest ja sallid kaelast, pöörates näo päikese poole. Ta tundis kerget rahulolu teadmisest, et soovi korral võib tema terve pärastlõuna sees istuda. Peamine põhjus, miks Melodyle Hyatti baar meeldis, oli see, et ta sai siia tulla läbi pooltühja ja ilmetu koridori, mis ühendas hotelli rongijaamaga. Kui oli aeg lõunat süüa, läheb ta läbi oma salakoridori tagasi jaama ja sealt alla Oyster Bari. Ta võib veeta New York Citys mitu tundi, astumata oma tugevate kingadega sammugi kõnniteel, võis täielikult vältida Manhattani õhu sissehingamist, mis oli tema arvates alati tolmune. Kui tema ja Walt pisut aega Upper Manhattanil elasid, kus kaksikud sündisid, oli Melody pidanud ägedat, ent asjatut võitlust linna katva nõega. Ükskõik, kui palju ta puitmööblit niiske lapiga nühkis, ilmusid sinna ikka mustad täpid, vahel mõne tunni jooksul. Kuna ta ei teadnud täpselt, kust reostus pärineb, tegi see talle muret. See oli nagu linna füüsilise allakäigu väljendus, nagu oleks kogu kihav rahvamass pudenenud halliks tolmuks räämas akende peal.
Melody märkas ühte naist baari teises otsas veiniklaasi käes hoidmas ja tal kulus hetk aega, et oma peegelpilti ära tunda. Tema juuksed olid heledamad kui muidu – ta oli valinud apteegis heledama värvitooni ja lootnud, et see pehmendab pikka nina ja jõulist lõuga, mille nii tema kui ka tema õde Beatrice olid nende isa Uus-Inglismaalt pärit esivanematelt geenidega kaasa saanud. Millegipärast muutsid need tugevad füüsilised omadused Beatrice’i kenamaks – Leo kutsus Bead Madam X-iks Sargenti protree järgi –, aga Melodyt sugugi mitte tahtlikult, rangeks. Eriti vihkas ta oma nägu halloween’i ajal. Kui tüdrukud olid väikesed ja nad käisid koos kostüüme ostmas, oli Nora osutanud tollal reklaamplakatile, millel oli nõid – mitte eriti kole, ilma soolatüügaste, rohelise näo ja mustade hammasteta, aga siiski nõid – podiseva katla ääres ja hõisanud: „Vaadake! See on emme!“
Melody võttis laualt oma arve ja ulatas selle koos krediitkaardiga kelnerile. Ta ei maksa sulle iialgi tagasi, oli Walt öelnud. Maksab ikka, mõtles Melody. Ta ei kavatsenud lasta Leo ühel rumalal liiderlikul õhtul ära rikkuda oma tütarde tuleviku, sest nad olid palju vaeva näinud ja ta oli neid sundinud suurelt unistama. Nad ei lähe riigiülikooli.
Melody vaatas telefoni ekraanil olevat kaarti. Tal oli veel üks isiklik põhjus, miks talle need sinised liikuvad täpid nii väga meeldisid – need meenutasid esimest ultraheli, kui Melody ja Walt nägid kaksikute südamelööke, kahte ebamäärase kujuga hallikat varju, mis põksusid korrapäratus rütmis tema üsas.
Kaks ühe hinnaga, oli rõõmsameelne meedik neile teatanud, kui Walt Melody kätt pigistas ja nad mõlemad ekraani põrnitsesid ja siis teineteisele otsa vaatasid, naeratades, nagu unistavad naiivsed noored. Melody mäletas, et ta mõtles sel hetkel Sellest enam paremaks minna ei saa. Ja mingis mõttes oli tal õigus olnud, sest ta oli juba siis teadnud, et ei tunne end iialgi nii võimeka ja usaldusväärse kaitsjana, kui on need kaks haavatavat tuksuvat südant ilmale toonud.
Kelner tuli mureliku näoga tema poole. Melody ohkas ja avas taas rahakoti. „Andke andeks, proua,“ ütles mees ja ulatas talle Visa kaardi, millel Melody oli lootnud olevat rohkem raha, „aga sel kaardil pole piisavalt raha.“
„Pole midagi,“ vastas Melody ja otsis välja salajase krediitkaardi, mille ta oli aktiveerinud Waltile ütlemata – abikaasa lööks ta maha, kui teaks. Ta lööks ta maha ka siis, kui teaks, et ehkki kesklinna õppekeskus maksis vähem kui eraõpetaja, keda Melody oli tahtnud palgata, oli see ikkagi kaks korda kallim, kui ta oli tunnistanud, ja sellepärast tal oligi teist kaarti vaja. „Tahtsin teile selle anda.“ Melody vaatas, kuidas kelner tõmbas kaardi lugejast läbi, mõlemad olid täiesti liikumatult ja hingasid alles siis, kui aparaat kviitungi välja trükkis.
Mulle meeldib meie elu, oli Walt täna hommikul öelnud ja ta enda vastu tõmmanud. Mulle meeldid sina. Kas sa ei võiks teeselda – natukene –, et mina meeldin sulle ka? Mees oli seda öeldes naeratanud, aga Melody teadis, et Walt muretses vahel. Ta oli vajunud mehe tugeva kõhu vastu ja hinganud sisse tema lohutavat lõhna – seebi, puhta särgi ja piparmündinätsu lõhna. Ta oli sulgenud silmad ja kujutlenud Norat ja Louisat kenade ja nõtketena atlassmütsides ja rüüdes väikeses Uus-Inglismaa linnas rohelusest pakatavas siseõues, hommikupäike nende innukaid nägusid valgustamas, tulevik nende ees lahti rullumas, nagu lainetav siidkanga rull. Nad olid nii targad, ilusad, ausad ja lahked. Melody tahtis, et neil oleks kõik olemas – võimalused, mida temal polnud, ja mida ta oli neile lubanud. Sa meeldid mulle, Walter, oli ta mehe õla vastas pomisenud. Väga meeldid. Ma vihkan hoopis iseennast.
GRAND CENTRALI TEISES OTSAS vaibaga kaetud trepi juures klaasuste taga, millel oli kiri CAMPBELL APARTMENT, saatis Jack Plumb oma joogi tagasi, sest tema arvates polnud piparmünt korralikult segatud. „See lihtsalt visati sinna sisse, nagu oleks see garneering, mitte koostisosa,“ ütles ta ettekandjale.
Jack istus seal koos oma elukaaslasega, kellega oli koos olnud kakskümmend aastat ja seaduslikus abielus