arust on see laps,“ ütles Albin. „Imik.“
Siis võttis hais võimust ja ta oksendas jälle.
Projektikirjeldus:
„Kadunud küla“ on dokumentaalseriaal Silvertjärnist, Rootsi ainsast tuntud kummituslinnast. Meie eesmärgiks on produtseerida kuueosaline dokumentaalfilm, mida täiendab blogi produtseeri-
misest ja sellest, mida me töö käigus avastame. Silvertjärn on tööstus-
asula Kesk-Norrlandis, mis on seisnud enam-vähem puutumatult alates aastast 1959, kui peaaegu üheksasajast inimesest koosnev elanikkond korraga segastel asjaoludel kadus.
<Vajuta siia, et lugeda rohkem Silvertjärni ajaloost>
Initsiaator ja produtsent on Alice Lindstedt, kelle vanaema Silvertjärnis üles kasvas.
„Kui ma väike olin, jutustas vanaema alati Silvertjärnist ja kadu-
misest. Ta ei elanud ise enam seal, kui kõik juhtus, aga tema vanemad ja noorem õde olid nende seas, kes kadusid.
Silvertjärni ajalugu on mind alati lummanud. Nii paljud mõistatusetükid ei paista kokku sobituvat. Kuidas saab terve linn ühel päeval jäljetult kaduda? Mis tegelikult juhtus? See on küsimus, millele me üritame vastust leida.“
Plaanis on sissejuhatavalt veeta kuus päeva aprilli alguses Silvertjärnis, et teha proovivõtteid ja uurida linna lähemalt. Finantseerijana on sul ligipääs materjalile, mida me üles võtame, nii pildis kui videos! Me uurime mõningaid teooriaid − kõike alates sellest, et gaasileke võis põhjustada massipsühhoosi ja segaduse, lõpetades ürgvana saami needusega.
<Vajuta siia, et lugeda rohkem Silvertjärni kohta käivatest teooriatest>
Kui kõik läheb nii nagu planeeritud, pöördub meeskond augustis Silvertjärni tagasi ja dokumentaalfilm võetakse üles samal ajal aastas, kui kadumine aset leidis.
Mis on sul, kui oled projekti finantseerija?
vahetu ligipääs materjalile, mida filmitakse Silvertjärnis aprillis;
piiramatu ligipääs produktsioonimeeskonna sotsiaalmeedia-kanalitele;
korrapärased teated meie edusammude kohta meili teel;
võimalus näha esimest pikemat versiooni valminud dokumentaalfilmist, enne kui seda kärbitakse ja tuuakse avalikkuseni;
võimalus külastada Silvertjärni koos meie meeskonnaga, kui seriaal linastub ja blogi hakatakse pidama.
Eelarve:
150 000 krooni
Olemas:
33 450 krooni
KLIKI SIIA, ET ANNETADA JA VÕTTA OSA PROJEKTIST!
Pane meile laik ja jälgi meid sotsiaalmeedias!
Instagram: @dokumentaalkadunudküla
Facebook: Dokumentaalfilm „Kadunud küla“
(http://www.facebook.com/dokumentaal-kadunudküla)
Twitter: @dokumentaalkadunudküla
#dokumentaalkadunudküla #silvertjarn
Praegu
Ma ärkan praksuva lõikava heli peale, mis toob mind hetkega poolunest uimasesse ärkvelolekusse.
Kui ma end üles ajan ja silmi pilgutan, näen ma, et Tone sirutab end raadio poole ja keerab selle kinni. Praksumine kaob otsekohe ja asendub monotoonse summutatud mootorimürinaga ja auto suletud vaikusega.
„Mis see oli?“ küsin ma temalt, pilgutan silmi ja tõmban sõrmedega läbi juuste.
„Raadio on jukerdanud juba mitu kilomeetrit,“ ütleb Tone. „Vanast rokkmuusikast läks üle tantsumuusikale ja siis hakkas midagi häirima.“
„Hakkame vist leviauku jõudma,“ ütlen ma ja tunnen, kuidas ärevus on kõhus.
Ma võtan taskust mobiili ja täheldan samas, et kell on rohkem, kui olin arvanud.
„Mul on veel levi, aga vähe,“ ütlen ma Tonele. „Ma kasutan võimalust ja värskendan meie kanaleid viimast korda, enne kui täielikult kontakti kaotame.“
Ma lähen Instagrami, teen kiirelt pildi teest, mis kuldses õhtuvalguses meie ees laiub.
„Mis sa sellisest postitusest arvad?“ küsin ma Tonelt. „„Hakkame lähenema! Varsti leviaugus. Viie päeva pärast anname endast elumärki, kui tondid meid kätte pole saanud …““
Tone teeb grimasse.
„Võib-olla paned natuke üle,“ ütleb ta.
„Neile meeldib see,“ ütlen ma ja laadin pildi üles, hoolitsen selle eest, et see läheb Twitterisse ja Facebooki ka, enne kui panen telefoni taskusse tagasi.
„Meie fännidele meeldivad sellised asjad,“ jätkan ma. „Vaimud ja õudusfilmid ja muu. See müüb.“
„Meie fännidele,“ kordab Tone. „Kõigile üheteistkümnele.“
Ma pööritan silmi. Ei saa salata, et see salvab. See on natuke liiga tõsi, et selle üle nalja visata.
Tone ei näe seda. Ta hoiab pilku tee peal. See on tühi ja anonüümne, sile maantee ilma kurvide ja käänudeta. Kõrged tihedad okaspuud ümbritsevad meid mõlemalt poolt ja vasakul pool loojub päike verevas taevas, mis voogab meie ja metsa kohal.
„Me peaks varsti teehargmiku juurde jõudma,“ ütleb Tone. „Me hakkame lähenema.“
„Kas tahad, et ma vahetaks su välja?“ küsin ma Tone käest. „Ma ei tahtnud magama jääda. Ma ei tea, kuidas nii juhtus.“
Tone muigab.
„Kui sa olid kella neljani hommikul üleval, et kontrollida kõik asjad üle, siis ei tundu see nii väga imelik,“ ütleb ta, ilma et vastaks küsimusele, kes võtab juhtimise üle.
Ma ei saa aru, kas ta mõtleb seda noomitusena või mitte.
„Ei,“ nõustun ma. „Võib-olla mitte.“
Ometi olen ma imestunud. Ma olin uskunud, et see torkiv palavikuline ärevus, mis oli mind viimased ööd üleval hoidnud, takistab mul ka autos magama jäämast.
Ma viskan pilgu küljepeeglisse, näen teist valget kaubikut Emmy ja tehnikamehega meile järgnemas. Maxi sinist Volvot näen vilksamisi karavani lõpus.
On see ärevus või mure, mis keerab kõhus?
Intensiivne valgus värvib minu valge kootud kampsuni tulipunaseks ja Tone nägu on teravas külgvaates. Ta on üks neist inimestest, kelle nägu on profiilis ilusam kui otsevaates, kadestamisväärt terava lõuajoone ja sirge aristokraatliku ninaga. Ma pole teda kunagi meigituna näinud. See paneb mind ennast juhmi ja liigselt edevana tundma. Ma käisin juuksuris, et loomulikult tuhmid reoveehalli juuksed külma säravat blondi tooni saada. Hoolimata sellest, et värvimine maksis peaaegu üheksasada krooni, mida mul polnud, ja hoolimata sellest, et selles materjalis, mida me järgneva viie päeva jooksul filmima hakkame, ei ole mind üldse
pildil.
Tegin seda iseenda pärast. Et rahustada närve. Ja pildistama me peame niikuinii − Instagrami konto ja Facebooki ja Twitteri ja blogi jaoks. Et anda meie vähestele, kuid entusiastlikele fännidele ja rahastajatele midagi, mis hoiab huvi üleval ja leeki elusana.
Peale uinakut on suus halb maitse. Ma näen Tone plastiktopsi, mille ta bensiinijaamast kaasa ostis, ja küsin:
„Mis seal topsis on?“
„Cola. Kui tahad, võid võtta,“ ütleb Tone ja lisab,