mõtleb, miks me seisma jäime.
„Raportist,“ vastan ma ja üritan maha suruda ärritusepistet.
Sa teadsid, millega sul tegemist tuleb, kui sa palusid teda meeskonna-
liikmeks, üritan ma endale sisendada.
„Raportist, mille kirjutas kaevandusfirma üheksakümnendate lõpus, kui nad olid siin ja hindasid maad,“ selgitan ma seejärel. „Koopia on selles infokaustas, mille te saite.“
„Oled sa täiesti kindel, et see info praegu ka kehtib?“ küsib Emmy. „Ma mõtlen, et see on kakskümmend aastat vana. See, et sillad olid tol ajal autode jaoks kindlad, ei tähenda, et nad seda ka nüüd on.“
„Me sõidame alla ja vaatame üle,“ vastan ma lühidalt. „Kui nad näevad kehvad välja, siis muudame plaane.“
Ma näen, kuidas Max tuleb ümber teiste autode.
„Mis juhtus?“ küsib ta.
„Mitte midagi!“ vastan ma.
Emmy vaatab üle õla, paistab teda tõrjuvat niipea, kui on fikseerinud tema kohaloleku.
Maxi blondid juuksed ripuvad salkudena laubal ja üks kraenurk on püsti. Ma tunnen Maxi sellest ajast saati, kui ta kandis kulunud t-särki, mida kaunistas ainult tema jaoks tuttava bändi nimi, ja hoolimata sellest, et ta on nüüd piisavalt edukas, et olla kaasas kui rahastaja ja kanda särki, mis maksab rohkem kui kogu mu garderoob kokku, näeb ta ikka välja, nagu oleks tal mugavam nendes pleekinud bändisärkides.
Tone on visanud pilgu taeva poole ja kui ta ütleb: “Me peaks end kiiremini liigutama,“ näen isegi mina, et hämarik on teel.
„Kallakust alla,“ ütlen ma Maxile, kes on just jõudnud meie juurde, ja pöördun teiste poole:
„Sõitke meie järel.“
Jumal olgu tänatud, et Emmy ainult noogutab ja lausub tehnika-
mehele:
„Robert, kas sa tahaks ise alla sõita?“
Max tõstab minu poole pöidlad püsti ja pöördub siis tagasi oma auto juurde.
Ma hüppan juhiistmele. Enne, kui ma ukse sulgen, kuulen, kuidas Emmy hüüab:
„Sõitke ainult ettevaatlikult, et te varustust ära ei lõhuks!“
„Ega tema selle eest maksnud,“ pomisen ma ja löön ukse pauguga kinni.
Praegu
Ma hammustan põske ja üritan nõlvast vaikselt alla saada. Ilmselt on siin kuskil olnud maantee, aga kuidas ma ka ei otsinud, ei suutnud ma seda kaartidelt leida. Enamik kaubast liikus arvatavasti sisse ja välja rongiga. Ühel hetkel kuulen ma, kuidas taga pakiruumis miskit liigub ja haaran roolist kõvemini kinni. Tone vaatab üle õla − mitte et midagi läbi vaheseina näha oleks − ja kui ta end tagasi pöörab, küsib ta:
„Oled sa kindel, et sa suudad temaga koos töötada?“
Ma mõistan, et ta küsib seda hoolitsusest, aga see tundub pigem nagu kriitika. Ta ei ole alati eriti taktitundeline.
„Mul ei olnud ju valikut,“ vastan ma ainult.
Me sõidame puujuurest üle ja auto rapub.
„Ei,“ nõustub Tone. „Nüüd tõesti enam pole.“
Emmy oli viimane väljapääs. Ma proovisin saada nõusse kõiki, keda ma sellel alal teadsin; panin üles töökuulutusi ja postitusi sotsiaalmeediasse, aga tulutult. Loomulikult leidus neid, kes olid huvitatud, aga nad taganesid alati, kui kuulsid, milline vilets rahaline seis meil oli ja kui vähe meil kogemust oli. Diplom filminduses ja produktsiooniassistendi kogemus mõnes projektis ei oma suurt kaalu, kui tegemist on kogu produktsioonimeeskonna peale ainukese erialase CV-ga. Pole lihtne leida inimesi veel rahastamata huviprojekti juurde tööle, eriti mitte siis, kui on vaja kogenud ja tublisid töölisi.
Lõpuks ühel meeleheitlikul, väsinud õhtul, kui minu viimane võimalus − vana klassikaaslase endine poiss-sõber, kes hoolimata talumatust suhtumisest ja pikkadest rasvastest juustest oli osa-
lenud mõnes üpris tõsises teletöös TV4-s − helistas ja ära ütles, sest oli leidnud teise töökoha, kus talle ka päriselt palka makstakse, andsin ma alla. Ja nimetasin Tonele Emmy nime.
Enne seda õhtut polnud me Tonega kunagi Emmyst rääkinud. Aga hoolimata minu visadest pingutustest teeselda, nagu Emmy Abrahamssonit poleks kunagi eksisteerinud, oli ta ometi alati kuskil kuklas olnud. Ma olin jälginud tema Facebooki lehte, tema kohta aeg-ajalt hilisõhtutel guugeldanud.
Emmyl oli peale kooli lõpetamist hästi läinud. Paremini kui enamikul meie kursusest. Pooled neist, kellega koos õppisime, ei töötanud juba paar aastat peale kooli enam filmialal, aga mitte Emmy.
Tegelikult see mind ei üllatanud. Ta oli alati tark olnud. Intelligentsus ei olnud kunagi tema probleem.
Kui mainisin teda Tonele, kergitas too kulme ja küsis, miks ma temast varem pole rääkinud. Emmy võis tõesti tunduda jumala kingitusena, kui temast palju ei teadnud. Ega sellest, milline ta olla võis.
Ma vahetan käiku madalamaks, kui maapind tasasemaks hakkab muutuma, ja hingan sügavalt välja, isegi teadmata, et ma hinge kinni olin hoidnud. Keskendun majadele, mis on hakanud nüüd meie ette kerkima.
Need viilkatuse ja väikeste akendega majad olid ehitatud vastavalt klassikalisele Rootsi majamudelile. Esimene maja, millest möödume, on pisike, natuke suurem kui kuur ja seisab pisut eemal lähimatest majadest, mis asuvad umbes saja meetri kaugusel. Selle maja seinad on kunagi olnud rootsipunased. Värv kobrutab suurte tükkidena seintelt ning katkiste klaasidega aknad haigutavad mustalt ja tühjalt läbi pinnuliste ja kestendavate aknaraamide. Loojuv päike seisab maja taga läänes ja tuhm vildakas katus heidab liiga pikki varje, et oleks võimalik sisse näha.
Ma aeglustan peaaegu alateadlikult.
Tunnen, kuidas väike judin selgroogu pidi üles jookseb ja peaaegu märkamatult raugeb.
„Kas see on ...? “ küsib Tone.
„Birgitta Lidmani maja,“ lõpetan ma tema lause. „Viletsa
Gittani maja? See peab see olema.“
Ma tahaksin tegelikult jääda ja seal ringi vaadata, aga me peaksime proovima laagri üles sättida, enne kui pimedus saabub. Vastavalt ajakavale, mille oleme koostanud, hakkame homme varahommikul linna lähemalt uurima. Me ei filmi pikemaid stseene enne teist või kolmandat päeva, aga me vajame igat minutit sellest viiest päevast, mille jaoks meil eelarve olemas on.
Palju ettevalmistusi on vaja teha. Me peame leidma filmimiskohad, redigeerima ja revideerima filmi ülesehitust, välja mõtlema, millised stseenid annaks kõige paremini edasi filmi olemust, nagu me seda ette kujutame.
See väike filmitreiler, mille oleme Hooandja lehele üles laadinud, on hämmastavalt tore, hoolimata sellest, et meil peaaegu polnudki materjali, mida kasutada. Tonel õnnestus palgata üks vabakutseline, keda ta tundis oma reklaamitöö ajast. Too tegi töö ära sõbrahinnaga. Aga kui kena see treiler ka poleks, on see ikkagi ainult nelikümmend viis sekundit üldisi looduspilte, vanu dokumente ja üks kurjakuulutav pealeloetud hääl. Õige dramaatiline Silvertjärnis filmitud treiler aitaks palju kaasa sellele, et Hooandjas toetust saada.
Me oleks pidanud rentima drooni, mõtlen ma, kui vaatan neid väikseid maju, millele läheneme. Mõelda vaid, kui oleks selline sissejuhatus: Silvertjärn ülaltpoolt – kuldsesse kevadvalgusesse uppunud ideaalne väikelinn – ja siis liikuda allapoole, nii et idüll puruneb ja nähtavale tuleb allakäik, lagunenud seinad, majad, kus vundament on hakanud maa sisse vajuma, kaunid väikesed verandad, mis on mädanenud ja hakanud kokku kukkuma ...
Ma arvasin, et droon pole hädavajalik, et me saaks selle pealt filmimise jaoks raha kokku hoidma, aga nüüd, kui me siin oleme, kahetsen seda otsust. Pole kindel, kas me saame õiged võtted. Tõsi on, et kõik sõltub sellest