Kadunud küla. Камилла Стен

on väiksem, kui ma arvasin, kividega kaetud ja kinnikasvanud. Eelmise suve kuivad kollased rohukõrred kasvavad kivipragudest välja ja kohati on kive eemale lükanud ambitsioonikad männivõsud, mis ise paistavad olevat talvele alla jäänud.

      Me veereme keset väljakut ja jääme seal seisma. Ma panen käsipiduri peale ja mootor vaikib.

      „Jajaa,“ ütleb Tone, kui me mõlemad üles kiriku poole vaatame. Viimased kiired muutuvad siniseks hämarikuks ja varjutavad isegi torni. Ma kuulen, kuidas Emmy auto sõidab meie auto kõrvale ja jääb seisma, Maxi sinine Volvo kohe tema taga.

      „Me oleme kohal.“

      Ma püüan meelde jätta kõike enda ümber: viimast päikese-

      valgust, autokuuse kunstlikku lõhna, külma õhku oma põskedel, kui ma autoukse avan.

      See siin on Silvertjärn.

      Siin ta on ja nüüd see algab.

      Praegu

      Väljas on külmem, kui ma arvasin. Õrn soojus, mida andis kahvatu aprillipäike, ei jää kestma, kui pimedus on langenud. Talvekülm püsib ikka veel sügaval maapinna sees, kiirgab läbi muna-

      kivide üles ja täidab öö külmunud maapinna hõnguga.

      Me oleme üles teinud väikese laagrilõkke ja selles olukorras on midagi perversselt hubast. Emmy sõbral Robertil on naise õhutusel õnnestunud kuidagi generaatoriga ühendada väike kaasa-

      võetud kõlar, mis mängib jõhkrat klassikalist rokki. Ma ei tea, kas muusika valis Emmy või Robert, aga see toob meelde külma

      ühikatoa ja sooja õlle. Emmy raske pea minu õla peal puhkamas ja joobnud rõõmsa peoeelse loba.

      Magamisalus, mille peal ma istun, on tegelikult liiga õhuke, ja ma tunnen jala all kanarbikku ja munakive. Tone istub minust vasakul ja näkitseb rutuga soojendatud pajarooga. Meil on kaasas nädala söök, lihtsalt kindluse mõttes, aga see pole mingi kulinaarne suurteos; Emmy ja Tone on mõlemad taimetoitlased, nii et me oleme lihtsuse mõttes enamjaolt piirdunud läätsede ja ubadega.

      Max istub minust paremal, natuke lähemal kui Tone, nii et tema õlg on vastu minu õlga. Ta on peale tõmmanud paksu kampsuni, mille varrukad on natuke liiga pikad. Ta on söögi-

      tegemise enda kanda võtnud ning segab korrapäraselt ja tähtsa näoga lõkke kohale soojenema pannud putru. Tüüpiline Max. Ta tahab, et kõik tehakse õigesti, ja ei jää kunagi lootma, et keegi teine peale tema enda võiks teada, mida „õigesti“ tegelikult tähendab. Seepärast käis ta ka peale, et ta tuleb oma autoga ise kohale, selle asemel et teistega koos kaubikus sõita; ning ma kahtlustan, et seepärast soovis ta ka tungivalt filmivõtetele kaasa tulla, kuigi tal puudub igasugune filmikogemus.

      Me tutvusime, kui ma olin kooli lõpetanud ja sattusime samas-

      se sõpruskonda nendel segastel aegadel, kui vanust on kaks-

      kümmend viis. Ta oli arvutinohik, kellele meeldis indie-muusika ja kes teadis lõputult sõnamänge. Ta oli juba siis väga pedantne.

      Aga see on talle kasuks tulnud. Pedantse ja hoolika isiksusena on tal kahekümne üheksa aastasena õnnestunud teenida väike varandus plokiahela tehingute pealt. Tänu sellele sai ta piisavalt suure rahasummaga toetada „Kadunud küla“, nii et me tegelikult saame oma projekti jätkata.

      Ma vaatan Maxi ja naeratan ning ta naeratab kohe vastu, poisikeselik, kergelt asümmeetriline nägu lõkketules säramas.

      „Mis on?“ küsib ta ja ma vangutan pead.

      „Ei suuda lihtsalt uskuda, et oleme lõpuks siin,“ ütlen ma. „Ei suuda uskuda, et ma olen Silvertjärnis.“

      Ma näen silmanurgast, et Emmy katkestab jutu Robertiga ja vaatab meie poole, ning ma kuulen ainult poolt, kui Max vastab:

      „Jah, see tundub täiesti ebareaalne.“

      Emmyl on plasku käes ja ta võtab sealt väikese lonksu, kui ta väljakut vaatab. Meie kohal säravad tähed kui klaasikillud taeva-

      võlvil, noorkuu tume nägu ühe suletud silmaga vastu taevast. Läbi linna puhuv tuul on ainult sosin, aga ikkagi poeb see riiete alla. Ma lõdisen; näen, kuidas Max võtab kiire liigutusega oma sooja kampsuni seljast ja annab selle mulle. Ma raputan pead, enne kui ta jõuab midagi öelda.

      „Kõik on korras, see oli vaid üks judin.“

      Emmy joob veel ühe lonksu, enne kui ulatab selle Robertile, kes näeb mu pilku ja vaatab mulle küsivalt otsa. Ma peaaegu noogutan, aga siis tunnen Emmy pilku ja kõhklen.

      „Ei, pole vaja,“ lausun ma ärritustundega kõhus. „Mina vastutan kõige eest, ma ei taha juua, kui me siin oleme.“

      „Tark tegu,“ ütleb Emmy mulle ja ma olen kindel, et ma kuulen tema kähedas hääles pilget.

      „Ma arvan küll,“ lausun ma nii neutraalselt, kui suudan.

      Emmy ei vasta. Selle asemel ta ütleb:

      „Selles linnas ei olegi rohkem väljakuid või?“

      Enne kui ma jõuan vastata, jätkab ta:

      „Nii et see on see väljak, kus ...“

      „Jah,“ vastan ma. „See siin on Suurväljak. Siit nad ta leidsid.

      Birgitta.“

      Kuna kohale jõudes oli juba hämardumas, polnud meil aega platsi korralikult uurida. Aga ma ei suutnud siiski vastu panna kiusatusele ja tegin kiire tiiru üle munakivide, kui olime Tonega telgi püsti saanud. Et tunda maapinna lõhnu ja vaikust. Et ette kujutada.

      Ma ei leidnud posti, aga seda polnud ma tegelikult lootnudki. Kindlasti olid nad selle maha saaginud, kui nad olid laiba maha võtnud; ja isegi kui nad siiski polnud seda teinud, poleks üks jäme tahutud puupost kuuskümmend aastat püsti seisnud.

      Aga ma leidsin augu.

      „Kuhu ta on maetud?“ küsib minult Max ja ma võpatan, kui ma oma mõtetest välja tulen.

      „Ma ei tea,“ vastan ma. „Ma otsisin, aga ma ei leidnud selle kohta mingit infot.“

      „Selles materjalis, mille sa meile andsid, polnud peaaegu mitte midagi,“ ütleb Emmy.

      Ma raputan pead.

      „Tema kohta kohta pole eriti palju kirjutatud,“ lausun ma. „Enamik on pärit vanaema kirjast ja seda infot on raske tõestada. Ma olen uurinud rahvastikuregistrit ja leidsin ühe Birgitta

      Lidmani, kelle sünnitas Anna-Kristina Lidman 1921. aastal. Ja see on kõik. Ei mingeid arstikülastusi, koolihindeid, mitte midagi.“

      „Ei, aga ei saa ka loota, et keegi, keda Viletsaks Gittaniks

      kutsuti, käis kunagi koolis,“ ütleb Max. „Eriti kui temaga oli kõik nii halvasti nagu kirjas seisis.“

      „Kirja põhjal otsustades tundub, nagu tal oleks olnud mingi autismi vorm,“ ütleb Robert oma madala häälega.