Tõenäoliselt ta punastas – ei saanud mitte punastada.
„Väga hea,“ ütles Geiger sisse tulemata, „puhake.“
Omamoodi suurepärane reaktsioon.
Üldiselt ma ei kavatsenud seda kirjeldada, sest see ei puuduta ainuüksi mind, aga kuna ta kord juba kõike nägi … Las Geiger mõistab toimuvat õigesti (aga ta mõistab ju niigi).
Ma tahan, et see korduks – kasvõi paar minutit päevas.
Pühapäev
Ärganud, lugesin mõttes meieisapalvet. Tuli välja, et palvet mäletan ma ladusalt. Mõnikord pühapäeviti, kui ma kirikusse ei saanud minna, lugesin endale vähemalt meieisa. Liigutasin huultega niisket tuult. Ma elasin saarel, kus jumalateenistustel käimine ei olnud sugugi enesestmõistetav. Saar ei olnud asustamata, seal olid isegi kirikud, kuid kõik oli kuidagi nii keeruline, et neid külastada polnud lihtne. Üksikasju nüüd enam meelde ei tule.
Kirik – suur rõõm, eriti lapsepõlves. Hoian ema seelikusabast kinni, tähendab, et olen väike. Seelik poolkasuka all on pikk, lohiseb mööda põrandat. Ema paneb ikoonile küünla ning seelik kerkib natuke ja koos sellega mu labakindas käsi. Võtab mind ettevaatlikult sülle, tõstab ikooni juurde. Tunnen nimme kohal ta pihkusid, aga minu vildid ja labakud liiguvad õhus vabalt ning ma nagu liuglen ikooni suunas. Minu all on kümned küünlad – pidulikud, võnkuvad –, vaatan neid ega suuda sellelt kirkuselt pilku ära pöörata. Küünlad põlevad pragisedes, vaha voolab neid mööda alla, moodustades veidraid stalaktiite. Minu vastu jääb Jumalaema, käed laiali, ja ma suudlen ta kätt, kuigi mitte eriti osavalt, sest mina ei juhi ise oma lendu, ning suudelnud, puudutan, nagu ette nähtud, ka laubaga. Samal hetkel tunnen Ta käe jahedust. Ja vaat nii ma hõljun kirikus, lendlen preestri kohal, libisen läbi viirukipanni aromaatse suitsu. Heljun koori ja kirikulaulu kohal (kirikukoori juhi aeglustunud käeviibete ja grimasside, mida ta teeb kõrgete nootide juures, kohal). Liuglen vananaiste helenduse ja pühakoda täitva rahva kohal, ümber sammaste ja mööda aknaist, mille taga on mingi lumme tuisanud maa. Venemaa? Paokil ukse vahelt on aimata käredat pakast, käepidemel on härmatis. Äkki uksepragu laieneb ja tekkinud ristkülikus seisab Geiger.
„Doktor, me oleme ju Venemaal?“ küsin.
„Jah, teatud mõttes.“
Tümitab mu kätt tilguti panemiseks.
„Miks siis teie siin olete, Geiger?“
Ta vaatab mind imestunult: „Sellepärast, et ma olen Venemaa sakslane. Deutschrusse. Aga kas te muretsesite, et oleme Saksamaal?“
Ei, ei muretsenud. Lihtsalt nüüd ma võin arvestada, et tean täpselt meie asukohta. Tänase päevani see päris selge polnud.
„Aga kus on õde Valentina?“
„Tal on täna vaba päev.“
Pannud tilguti, mõõdab Geiger mu palavikku. 38,1.
„Ja mis, teisi õdesid pole siin või?“ tunnen huvi.
„Olete täitmatu.“
Aga mul pole teist õde vaja. Ma lihtsalt ei saa aru, mis asutus see selline on, kus on üks arst, üks õde ja üks patsient. No mis siis ikka, Venemaal on kõik võimalik. Venemaal … See peab levinud fraas olema, kui säilis isegi minu lagunenud mälus. Selles on oma rütm. Ma ei tea, mis selle taga seisab, aga fraasi mäletan.
Mul on juba mitmeid selliseid, ei tea kust kohale ujunud, fraase. Neil on ilmselt oma ajalugu, aga mina lausun neid nagu esimest korda. Tunnen ennast Aadamana. Või lapsena: lapsed lausuvad tihti fraase, mille tähendust nad veel ei tea. Ja Venemaal on kõik võimalik, nojah. On selles hukkamõist või isegi vandenõu? Tundub, et see on mingi pahaendeline mõõtmatus, et kõik liigub teadmata suunas. Mil määral see fraas küll mind puudutab?
Järele mõelnud, ütlen fraasi Geigerile kui sakslasele ja palun tal seda hinnata. Jälgin tema huulte ja kulmude liikumist – nii mekitakse veini. Ta hingab häälekalt sisse nagu vastuseks, aga pärast pausi hingab sama häälekalt välja. Kui sakslane, otsustas ta vaikida – oletame selleks, et mind mitte traumeerida. Selle asemel palub ta mul keelt näidata, mis minu meelest on omamoodi õigustatud. Minu keel töötab veel olulisel määral iseseisvalt: toob kuuldavale selle, mida on harjunud tooma – nagu rääkivatele lindudele omane. Nähtavasti sai Geiger mu keelest aru ja palub mul seda näidata. Kui näitan, vangutab pead. Ei rõõmusta teda mu keel. Läinud ukseni, pöördub Geiger minu poole: „Ja veel … Kui te tahate, et õde Valentina lamaks teie kõrval, oletame, et isegi teiega sama teki all, öelge, ärge häbenege. See on normaalne.“
„Teate ju küll, et ta on täiesti väljaspool hädaohtu.“
„Tean, kuigi,“ ta vibutas sõrmega, „Venemaal on ju kõik võimalik, ah?“
Praegusel hetkel mitte kõik … Tunnen seda nagu ei keegi teine.
Reede
Kõik need päevad olin jõuetu. Jõudu pole ka täna. Peas keerlevad imelikud sõnad: „Aviaator Platonov“. Kas see on ka fraas? Küsin Geigerilt: „Doktor, kas ma olin aviaator?“
„Niipalju kui mulle teada – ei …“
Kus mind siis aviaatoriks kutsuti? Mitte Kuokkalas?
Täpselt, Kuokkalas! Hüüan Geigerile: „See hüüdnimi on seotud Kuokkalaga, kus ma … Kus me … Te olete ju Kuokkalas olnud, doktor?“
„Nüüd nimetatakse seda veidi teisiti.“
„Kuidas?“
„No näiteks Repino … Peaasi – kirjutage oma meenutused üles.“
Kirjutan – homme. Olen väsinud.
Laupäev
Oleme nõbu Sevaga Soome lahe ääres. Seva on mu ema vennapoeg. Lapsepõlves kõlas see suguluse selgitus mulle hirmus keerulisena. Kirjutan seda praegugi tõrkega. Nõbu on muidugi kergem, aga Seva on kõige parem. Seva vanematel on Kuokkalas maja.
Me lennutame temaga lohet. Jookseme mööda õhtust supelranda päris veepiirini. Mõnikord lähme paljajalu vette ja pritsmed helgivad loojuvas päikeses. Kujutleme end lenduritena. Lendame kahekesi: esimesel istmel mina ja tagumisel Seva. Seal, külmas taevas on kõle ja üksildane, aga meie sõprus soojendab. Kui hukkume, siis koos: see lähendab. Proovime seal üleval rääkida, aga tuul viib me sõnad lendu.
„Aviaator Platonov,“ karjub Seva mulle tagantpoolt. „Aviaator Platonov, kursil asustatud punkt Kuokkala!“
Ma ei saa aru, miks Seva oma kolleegi poole nii tseremoniaalselt pöördub. Võib-olla selleks, et Platonov ei unustaks, et ta on aviaator. Seva peenike hääl (selliseks see tal ka jäi) on kosta kogu asustatud punktis, kust me üle lendame. Vahel seguneb hääl kajakate kisaga ja muutub peaaegu eristamatuks. Tõtt-öelda ärritab see karjumine mind väga, aga vaadates Seva õnnelikku nägu, ei leia ma endas jõudu teda vaikima sundida. Tegelikult, tänu sellele imelikule linnu moodi hääletämbrile ta mulle meelde jäigi.
Enne uinumist antakse meile kuuma piima meega. Üldiselt ma ei armasta kuuma piima, aga pärast lendu lahe kohal ja meretuult näkku ei kutsu see protesti esile. Me joome Sevaga, vaatamata sellele, et piim alles hakkab jahtuma, seda suurte valjude sõõmudega. Piima toob soomlasest piimanaine ja see on tõesti väga maitsev, eriti siis, kui ei ole kuum. Vene keeles puterdades kiidab soomlanna oma lehma. Seda lehma kujutan ma ette lüpsinaise sarnasena – hiigelsuurena, pikaldasena, laiali asetsevate silmade ja pringi udaraga.
Me jagame Sevaga ühte tuba tornikeses. Temal on panoraamvaade (taga mets, ees meri), mis pole kogenud aviaatoritele sugugi vähetähtis. Igal ajal saab ilma hinnata: udu mere kohal – vihma tõenäosus; lainejänesed ja männilatvade kiikumine – tormituul.
Männid ja lained muudavad valgete ööde hämaruses oma väljanägemist. Nad ei ole ähvardavad ega ohtlikud, ei, nad lihtsalt kaotavad oma päevase õrnuse. Samasugust rahutust koged, nähes mõttesse