kui süstid ravimiga. Ma kaotasin mõtte …
Ah jaa, harmoonia. Rangus. Näe, meie isa ja emaga – mina keskel, nemad äärtel, hoiavad mind kätest, lähme Teatri tänavat mööda Fontankast Aleksandra teatri juurde, otse keset teed. Me ise – sümmeetria kehastus, või kui soovite – harmoonia. Ja nii me läheme siis, aga isa räägib mulle, et majadevaheline kaugus on võrdne majade kõrgusega ja tänava pikkus ületab kümnekordselt majade kõrgust. Teater kasvab, läheneb, ajab hirmu peale. Kiirenedes peaaegu pilvedeni. Jaa, vaat mis: tänav nimetati hiljem ümber, tähistati kuidagi armetult. Milleks?
Aga veel tuli meelde tulekahju. Mitte päris tulekahju ise, aga see, kuidas sõideti seda kustutama – Nevskit mööda, varasügisel, pärastlõunal. Ees ronkmustal ratsul kappab pasunapuhuja. Pasun suu juures, nagu apokalüpsiseingel. Pasunapuhuja tuututab, tehes teed tuletõrjeveokile ja kõik tormavad laiali. Voorimehed piitsutavad hobuseid, suruvad neid tihedalt teeservale ja jäävad seisma küljega tulekahju poole. Ja siis kihutab tekkinud tühjuses raevukalt Nevskit mööda vanker pritsimeestega. Nad istuvad pikal pingil, seljaga üksteise poole, messingist kiivrid peas ja nende kohal lehvib tuletõrjeüksuse lipp. Lipu kõrval on tuletõrjepealik – ta lööb kella. Oma kiretuses on tuletõrjujad traagilised, nende nägudel mänglevad leekide helgid, mis neid juba ootavad, kuskil süttinud tulekahju, seni veel nägematu.
Sõitjate peale lendavad tulikollased lehed Katariina aiast, kus on oma tulekahju. Meie emaga seisame surutuna vastu raudaeda ja vaatame, kuidas kaalutud sädemed voorile kanduvad: säde eraldub aeglaselt sillutuskividelt ja lendleb madalalt Nevski kohal. Tuletõrjujate pikkvankri taga sõidab mööda kahehobuseveok sõrestikega, tuletõrjevoolikute rullide ja redelitega, seejärel teine veok aurupumbaga (katlast – aur, torust – suits), selle taga meditsiinifurgoon, et päästa põletada saanuid. Ma nutan ja ema räägib, et ma ei kardaks, aga ma ei nuta ju hirmu pärast, vaid tundetulvast. Vaimustusest nende inimeste mehisuse üle ja suurest austusest, sellepärast et nad nii suursuguselt liiguvad kellahelina saatel tardunud rahvahulgast mööda.
Ma tahtsin väga saada tuletõrjepealikuks ja iga kord pöördusin tuletõrjujaid nähes nende poole hääletu palvega mind oma ridadesse võtta. Sõites omnibussiga Nevskit mööda, kujutlesin alati, et suundun tulekahjule. Tundsin ennast ülevalt ja natuke kurvalt ega teadnud, kuidas seal lõpututes leekides kõik veel kujuneb, ja ma püüdsin rahvahulga vaimustunud pilke ja tervitusi, pead kergelt ühele küljele kallutades, vastasin ainult silmadega. Kõige järgi otsustades ma tuletõrjujaks siiski ei saanud, aga nüüd, aja möödudes, ma ei kahetse seda.
Laupäev
Terve eilse päeva tehti uuringuid. See jättis kuidagi imeliku mulje … Ei, mul ei olnud valus, isegi mitte ebameeldiv. Imestama panid riistad – ma polnud selliseid kunagi näinud. Ma ei ole muidugi mingi riistade spetsialist ja kõik, mis ma nende kohta öelda võin, ei ole rohkem kui minu aisting, aga see aisting on ebatavaline.
„Kas ma olin kaua teadvuseta?“ küsisin pärast õde Valentinalt. „Niikaua, et jõudsid uued arstiriistad ilmuda?“
Vastuse asemel heitis Valentina mu kõrvale. Silitas pead. Niimoodi silitas mind kunagi Anastassia. Oli seda nüüd vaja, äkki ujus nimi välja. Ma ei mäleta, kes ta on, miks ta mind silitas, aga mäletan, et Anastassia. Tema sõrmed rändasid mu juustes ringi, vahetevahel seisatusid mõtlikult. Libisesid põselt kõrva juurde, kompisid pehmelt selle kumerusi ja ma kuulsin ebareaalselt valju sahinat. Juhtus, et Anastassia surus lauba mu lauba vastu ning põimis me juuksesalgud ühte. Heledad tumedatega. See innustas meid metsikult, me olime nii erinevad.
„Millest te mõtlete?“ küsib Valentina minult.
„Ütle mulle „sina“, eks?“
„Millest sa mõtled?“
Aga ei millestki. Mul lihtsalt ei ole millestki mõelda – ma ei mäleta midagi. Näe, ka Anastassiast on jäänud ainult nimi. Nimi ja ta nisukarva juuste lõhn – ka seda ei ole ma unustanud. Aga võib-olla adun Valentina juuste lõhna kui meenutust, mis mu mälus on säilinud. Või nii: Valentina juuste (samuti nisukarva) lõhn meenutab mulle seda, mis mind kunagi õnnelikuks tegi.
Pühapäev
Geiger tõi mulle „Robinson Crusoe“. Mitte uue, lihtsustatud õigekirjaga väljaande, vaid revolutsioonieelse: 1906. aastast. Just nimelt seda raamatut ma lapsepõlves lugesin – teadis ta seda? Ma oleksin selle suletud silmil ära tundnud – kombates, kaalu järgi. Lõhna järgi nagu Anastassia juuksed. Minu sõõrmetesse on alatiseks jäänud selle raamatu läikivatest lehtedest tulvav trükivärvilõhn. See oli rändamise lõhn. Nende raamatulehtede sahin oli kui saare lehtede sahin, mis kaitsesid Robinsoni päikese eest – need olid hiigelsuured, ererohelised, õõtsusid vaid veidi. Kristalltilgakestega hommikuti. Ma lehitsesin raamatut ja tundsin selle ära lehekülg lehekülje haaval. Iga reaga elustus mälus kõik see, mis saatis raamatut minu möödanikus – vanaema köha, köögis maha kukkunud noa heli, (sealtsamast) praadimise lõhn, isa paberossi lõhn. Otsustades raamatu väljaandmise aja järgi, toimusid kõik minu üles märgitud sündmused mitte enne 1906. aastat.
Esmaspäev
Inimene istub laua ääres. Uksepiida vahelt on näha: kühmu vajunud, lõikab vorstist ühtlaseid viilukaid, saadab need üksteise järel suhu. Nukker söömaaeg. Ohanud, kallab kruusi viina, kummutab ühekorraga, matsutab suud. Aeg-ajalt vaatab aknasse. Seal on lehed, tinakarva, pikeerivad diagonaali mööda alla. Nad oleksid sujuvalt laskunud, aga tuul kisub neid kaasa. Aga mina jälgin kõike koridorist, kus on pime. Vaatlen mitte päris ukse juurest, aga veidi kaugemalt, sellepärast pole mind näha. Mind huvitab, mida teeb inimene, kes ei tea, et teda jälgitakse. Aga ta ei teegi midagi, lõikab ainult viil viilu järel vorsti ja loputab need nukralt viinaga alla. Enne kruusi võtmist pühib sõrmed ajalehe vastu. Nii, on siis seda vaja, ei midagi erilist, aga tuli meelde. Kus ja millal see oli?
Mu palavik ei ole juba mitu päeva üle 37,5 tõusnud. Ja tunnen ennast paremini, nõrkus kaob tasapisi. Mõnikord istun voodis, kuni jaksan, aga ma väsin ikka veel kiiresti. Oli selline piinamine: inimene pandi istuma latile või kitsale pingile, nii et ta jalad põrandale ei ulatunud. Ja magada ei tohi, küüru vajuda ka ei tohi. Käed põlvedel. Sunniti istuma päeva ja öö, kuni jalad tursusid. Nii seda kutsutigi – õrrele saatma. Milline tohuvabohu mu peas ikka on …
Parem nii: oleme Ligovos Poležajevi pargis. Juunikuu. Seal on Ligovka jõeke, üsna väike muidu, aga pargis lai nagu järv. Sissepääsu juures suurel hulgal uhkeid hobusõidukeid ja landoosid[2.] ning ma küsin isalt, kas kogu linn on siia sõitnud. Isa kaalub mõne hetke, mis minu küsimuse taga seisab – lihtsameelsus või iroonia. Vastab ettevaatlikult: ei, mitte kogu. Tegelikult õhkus mu küsimusest rõõmu – ma armastan rahvakogunemisi. Siis veel armastan.
Murul on laudlinad, samovarid, grammofonid. Meil grammofoni ei ole ja ma vaatan, kuidas kõrvalistujad käepidet keerutades grammofoni üles keeravad. Ei mäleta, kes istub, aga siiani näen, kuidas käepide keerleb. Hetke pärast kostab muusika – ragisev, katkev, kuid ikkagi muusika. Laulmine. Kastitäis väikseid nohuseid lauljaid – kuidas ma küll tahtsin siis seda kõike omada! Hoolitseda selle grammofoni eest, hellitada, panna talvel ahju kõrvale, aga peamine ‒ keerata seda üles kuningliku lohakusega, nagu tehakse ammu sisse harjutud asjaga. Käepideme keerutamine näis mulle lihtne, kuid samal ajal ei osanud ma seda voogavate helidega seostada, see oli nagu võti avamaks ilu. Käe ringliikumises oli midagi mozartlikku, midagi dirigendikepi viibetest, vaikseid instrumente elavdavat ja maiste seaduste mõttes isegi mitte täiesti mõistetavat. Mina nähtavasti dirigeerisin omaette, lauldes kuuldud meloodiaid, ja see tuli mul päris hästi välja. Kui ma poleks unistanud tuletõrjepealikuks saamisest, siis oleksin tahtnud muidugi dirigendiks saada.
Ja sel juunikuu päeval me nägime ka dirigenti. Ta eemaldus oma dirigendikepile kuuletuva orkestriga aeglaselt kaldast. Ei olnud mitte pargi- ega puhkpilliorkester, vaid – sümfooniaorkester. Muusikud olid parvel, arusaamatu, kuidas nad ära mahtusid, ja vett mööda voolas muusika. Parve ümber ujusid paadid, pardid, kuulda oli nii tulli krigin kui ka prääksumine, aga kõik see sulandus muusikasse – üldjoontes suhtus dirigent sellesse isegi