juurde sa lähed?”
„Perekonnasõprade Solange’ide. Olen nendega korra kohtunud, kui käisime aastaid tagasi Pariisis. Neil on võluv tütar Monique. Arvan, et ta pakub mulle seltsi, aga… oh Henrietta, ma ei taha lahkuda Londonist ega kõikidest oma sõbrannadest.”
Kaks tüdrukut vakatasid ja jõid kurvastades teed.
„Mida pa…!”
Vali hääl ja ukse ootamatu avanemine purustasid vaikuse, kui Henrietta vend Albert sisse sööstis.
„Täiuslik ajastus nagu ikka,” pomises Henrietta enda misi.
„No ma ütlen, Henny, sa ka ei võinud mulle öelda, et Marina külla tuleb.”
Pikk heledapäine noormees seisis keset elutuba, jalad harkis ja käed puusas, näol muretu ilme. Ta ei paistnud üldse märkavat, et Marina on äärmiselt endast väljas, ega tajuvat, et ta on millessegi väga isiklikku sekkunud.
„Astusin lihtsalt läbi!” röögatas ta rõõmsalt.
Alles siis märkasid Marina ja Henrietta, et koos nendega viibib toas veel üks inimene. Kõnealune mees oli umbes kolmekümneaastane ja seisis uksel, siludes kuld pruune juukseid, näol peegeldumas ebamugavustunne.
Henrietta märkas hetkega kõike, muu hulgas seda, kuidas võõras vahib murest murtud Marinat.
„Niisiis, millega oleme selle au ära teeninud, Marina? Muide, mul oli väga kahju teie emast kuulda. Ebaõnn ja muu säärane.”
Henrietta heitis vennale vihaseid pilgunooli, ent Albert oli liiga ametis teekandikult haaratud vanilli kreemi söömisega.
„Marina tuli hüvasti jätma, Albert,” pigistas Henrietta kokkusurutud huulte vahelt.
„Oh, miks nii?”
„Ta sõidab Pariisi.”
„Imeline. Arvan, et just seda sa vajadki,” vastas Albert. Olen kindel, et oled sellega enam kui nõus. Prantslased oskavad meisterlikult panna teisi oma muresid unustama. Meil on prantslastest tuttavaid, nagu sa tead, ning veidi vaheldust koos nendega aitab jälle rajale.”
„Albert, vaevalt et veidi Prantsuse vaheldust Marina ema tagasi toob,” täheldas Henrietta, ilmselgelt venna taktitusse vastikusega suhtudes.
Marina oli liiga vapustatud, et teada, kuidas vastata. Ta oli alati teadnud, et Albert on kohmakas suhtleja ning ei mõtle alati teiste inimeste tunnetele, ent nüüd oli noormehe ebaviisakus teda šokeerinud.
Pärast pikka vaikust haaras Henrietta initsiatiivi ja hakkas vestlust juhtima.
„Albert, sa oled väga ebaviisaks – sa ei ole meile oma sõpra tutvustanud.”
Külaline saatis ukselt Henriettale tänuliku pilgu ning ajas end sirgu.
„Sir Peter Bailey, teie teenistuses,” teatas ta, kummardades kõigepealt Henrietta ja siis Marina poole.
„Oh sa oled teda varem kohanud, Henny – kas sulle ei meenu? Wiltshire’ide juures uusaastapeol.”
Henrietta vaatas noormeest uurivalt.
„Olen üsna kindel, et mäletaksin teid, kui see nii oleks olnud,” pomises ta.
Enne rääkima hakkamist köhatades võttis Sir Peter jutujärje üle.
„Kardetavasti meid siiski tutvustati, leedi Henrietta, ent olite ilmselt liiga endasse tõmbunud, üritades pettumusega toime tulla.”
„Kuidas nii, Sir Peter?”
„Olin kihlatud ühe noore daamiga, kes katkestas kihluse vahetult enne jõule, ning seetõttu ei olnud ma siis päris mina ise.”
„Sel juhul oli see üks väga rumal noor daam, et sellise võimaluse käest lasi,” vastas Henrietta kelmikalt.
Marina vaatas oma sõbrannat uskmatult. Henrietta oli kohutav flirtija.
Mõnikord Marina soovis, et ta oleks rohkem oma sõbranna moodi, ent oli noorte meeste seltskonnas liiga häbelik.
Ta heitis pilgu Sir Peteri poole, vaevu julgedes talle otsa vaadata. Mees oli kahtlemata nägus, ent ta oli liiga vana, et temast huvitatud olla.
„Loodan, et olete leidnud kellegi teise, et oma murtud südant ravida,” jätkas Henrietta üsna häbitult.
Sir Peter punastas ja lõi pilgu maha vaibale.
„Oh, olen teile piinlikkust valmistanud!”
„Ole vait, Henny,” torkas Albert vahele, olles vahepeal rõõmustanud, et tähelepanu temalt kõrvale kaldus. „Peter, vanapoiss, sa pead mu õele andeks andma, ta on parandamatu romantik. Ta on alati üritanud mind oma sõbrannadega paari panna…”
„Heldus. Ma loodan, et ta ei arva, et ma temasse armunud olen,” mõtles Marina korraga õudust tundes ja mõeldes, mida imet ta küll Albertis näinud oli.
„See’p see häda nende naistega on,” hooples Albert veel üht küpsist haarates, „neil pole aimugi, mis elus tegelikult oluline on. Niisiis, ma vist ei rääkinudki sulle kõikidest neist vempudest, millega me Heinrichiga Mastersonide juures jahil hakkama saime, ega ju, Henny?”
Henrietta pööritas silmi, kui vend laskus tohutu pikka loosse jahikoertest, rebastest ja kaduma läinud reispassist.
Henrietta heitis mureliku pilgu Marinale, kes paistis olevat sõnasõja all lössi vajunud. Ta teadis liigagi hästi, et sõbranna on ikka veel oma äsjase kaotuse tõttu tundlik ning ilmselt viimase asjana tahab ta kuulata pikki lugusid Alberti vägitükkidest.
„Te peate meid vabandama, Sir Peter,” katkestas Henrietta, haarates Marina käe enda pihku. „Minu sõbratar tuli enne mandrile sõitmist hüvasti jätma ning meil on veel vaja paljustki rääkida.”
„Loomulikult,” vastas Sir Peter ilmselgelt Alberti käitumise pärast häbi tundes. „Mul on veel sel pärastlõunal Holbornis üks kohtumine ja peaksin minema hakkama.”
Albert jäi poolelt sõnalt vait, kuid kogus end kiiresti.
„Justament,” ütles ta ilmselgelt mõistes, et ta oli olnud tapvalt igav. „Näeme väljas, vanapoiss.”
Sir Peter pöördus Henrietta ja Marina poole ning kummardas neile sügavalt.
„Head aega, soovin teile head reisi,” lausus ta Marinale tungivalt otsa vaadates.
„Tänan teid,” pomises too, suutmata mehele otsa vaadata.
Albert ja Sir Peter lahkusid toast ning niipea kui uks nende järel sulgus, vaatas Henrietta pikalt ja sügavalt oma sõbrannale otsa.
„Sa avaldasid ilmselgelt muljet.”
„Kuidas palun?”
„Sir Peterile. Kas sa ei pannud tähele, kuidas ta sind vaatas?”
Marina raputas õnnetult pead. Ta oli mõelnud vaid sellest, et Albert oli hävitanud tema viimased hinnalised hetked, mis ta oleks saanud koos parima sõbrannaga veeta.
„Sa oled lammas, Marina. Ma ei oleks sugugi üllatunud, kui see ei jääks viimaseks korraks, kui sa selle konkreetse noormehega kohtud.”
„Aga kuidas see saaks sündida, Henrietta? Ma pakin oma asjad ja sõidan Prantsusmaale jumal teab kui kauaks! Ja hoolimata sellest, mida su vend ütles, ei saa ma lihtsalt eirata tõsiasju, et papa mind enam ei taha ning mamma on surnud.”
Marina puhkes taas nutma. Henrietta pigistas ta kätt ja andis endast parima, et sõbrannat lohutada.
„Kulla Marina, mu vend on igavene lollpea. Ma loodan, et sa ei hellita temast enam rumalaid lootusi, ega ju? Kui väga ma teda ka ei armastaks, ei ole ta vaeva väärt. Ta on enamasti täiesti mõtlematu ja unustab täielikult teiste tunded…”
„Ei-ei, olen juba ammu loobunud oma rumalatest mõtetest