Armastus Prantsusmaal. Барбара Картленд

et kui sa oled paar nädalat ära olnud, saab ta aru, milline viga oli sind ära saata.”

      Marina raputas pead.

      „Mina ei ole selles nii kindel, Henrietta. Pärast mamma surma on papa nii endasse tõmbunud ja ma tean, et minu kohalolek ärritab teda.”

      Wimpole Streetilt lahkudes tundis Marina, nagu ei tuleks ta siia enam kunagi tagasi. Mõlemad tüdrukud olid pisarais, kui Marina tänavanurgalt lehvitas, enne kui Harley Streetile kadus.

      Ta kõndis kiiresti tagasi kodu poole ja peagi ootas, et Frome talle ukse avaks.

      „Tere päevast, preili Marina. Palun vabandage seda segadust siin hallis, ent juba tehakse ettevalmistusi teie lahkumiseks.”

      Marina nägi, et hallis valitseb kastidest ja kirstudest segadus. Ta libistas pilguga neist üle ning nägi korraga midagi, mis tundus väga tuttav.

      „Aga mis see on?” küsis ta, võttes kätte valge nahkkinda. „Need ei ole minu, vaid mamma asjad.”

      „Isand on andnud käsu kõik need asjad ära koristada, preili Marina. Mina ei tea, kelle omad need on.”

      Marina vaatas Frome’ile uskmatult otsa. Kas isa on aru kaotanud?

      „Kas te olete kindel, et papa käskis need asjad minema visata?”

      „Üsna kindel, preili Marina.”

      Kogu veri tundus Marina peast ära valguvat, kui ta tundis kurbust kogu selle taskurättidest, voodipesust, rõivastest ja juveelidest koosneva segaduse pärast.

      „Kus papa on?”

      „Oma kabinetis, preili,” vastas Frome emotsioonitult.

      Marina ei kõhelnud hetkegi. Kübarat peast ja kindaid käest võtmata kõndis ta kiiresti mööda koridori, mis viis kabineti juurde. Ta koputas ning vastust ootamata astus sisse.

      Isa istus kirjutuslaua taga ja kirjutas. Ta näis üllatunud olevat.

      „Papa, ma kardan, et siin on olnud arusaamatus. Tabasin äsja Frome’i kastidega, milles on mamma asjad. Ta on arvamusel, et need asjad tuleks ära visata. Ma tulin loomulikult viivitamatult sinu juurde.”

      „Siin ei ole mingit eksitust, mina palusin need asjad ära viia.”