ja vestlust ühte teise pubisse ning mind kütkestas tema südamest tulev entusiastlik huvi hoonete vastu. Ma mõtlesin ka, kui seksikas ta oma mustas nahktagis ja teksades on. Me istusime pubi polsterdatud pingil kõrvuti ja meie reied puutusid kokku. Teate ju seda hetke, kui tekib esimene füüsiline kontakt inimesega, kes sulle meeldib – ujedus, kohmetus, rõõm. Õhtu möödus lennates.
Markus tundus palju aega omaette veetvat, töötades oma karges, peaaegu möbleerimata korteris või jalutades piki kanali äärt oma elukoha lähedal. Ta oli kasvanud Helsingis ning tal polnud Londonis kuigi palju sõpru ja ma arvan, et tõin ta ellu veidi soojust ja värvi. Ta tekitas minus turvatunde pärast kaootilisi tõusu- ja mõõna-aastaid koos Eddiega, ja me hakkasime regulaarselt kohtuma.
Kuus kuud hiljem, pärast meie esimest kohtumist Newcatle’is, sain ma teada, et olen rase. See oli täiesti ootamatu ning minu jaoks šokk. Markus oli samuti mu rasedusest rabatud, isegi niivõrd, et tegin kodus teise rasedustesti. Ta saabus tol pühapäevahommikul ajamata habemega, nähes välja, nagu oleks veetnud kehva öö. Ma olin ostnud apteegist täpsema rasedustesti, lihtsalt selleks, et kindel olla. Ma jätsin testi vannituppa ning tegin vastust oodates meile kohvi. Kümne minuti pärast kutsusin ma Markuse vannituppa ja näitasin talle testpulga otsas olevat reetlikku tumepunast sõõri. Vannitoas on alati üsna jahe. Kas seepärast Markus väriseski, kui testi tulemust silmitses?
„Mis edasi saab?“ küsis ta viimaks.
„Me peame andma endale aega selle üle mõelda. See on meile mõlemale šokk.“
„Sa kindlasti tead, mida sellest arvad, Kathy.“
„Eks ma vist tunnen kergendust, et ma saan rasedaks jääda, ja veidi kõhedust, et ma olen rase. Mida sina tunned?“
„Ma olen rabatud. Ma ei oodanud seda.“
Me läksime kööki tagasi ning istusime köögilaua taha. Ma tundsin end kummaliselt süüdlaslikult.
„Kas sooviksid veel kohvi?“
„Jah, palun.“
Mu köök on lohutav paik. Ma tundsin, et tahan istuda terve päeva seal, oma tädi paljuküüritud ja kriime täis puust köögilaua taga. Ma tõusin ning pesin puhtaks kohvikannu ja siis seisis Markus otse mu selja taga.
„Ma teen seda ise,“ lausus ta.
„Jumal küll, ega mind pole siis veel poputada vaja!“
„Ma lihtsalt tahan veidi kangemat kohvi, kui eelmine oli.“
Ta kortsutas poest ostetud jahvatatud kohvi paki poole kulmu, kühveldas sealt pulbrit hulgaliselt masina lehtrisse ja pressis kokku.
„Nii et sa oled otsustanud, et soovid lapse saada?“ küsis ta vaikselt.
„Miks sa seda küsid?“ pärisin.
„See märkus, mille just tegid, poputamise kohta…“
„Oh.“
Kui Markus järgmisel hommikul läinud oli, kõndisin ma korteris aeglaselt ringi ning vaatasin iga tuba uue pilguga. Kummaline, kuidas mu elu laabus. See korter oli olnud minu jaoks pelgupaik, minu turvaline sadam kesk tormi, ja nüüd nägin ma, et see oleks ka beebile hea kodu, see kindel, ruumikas, vanamoodne korter. Ma mõistsin, et soovin seda last. Ma ei tahtnud veel oma vanematele ega sõpradele sellest rääkida; mul oli vaja selle üle mõned nädalad vaikselt ja rahulikult mõelda, et jõuda selgusele, mida see tähendab.
Markus on loomult veendunud puritaan ning ta vihkab raiskamist ja liigset tarbimist. Tegelikult on hea kohv üks väheseid luksusi, mida ta endale lubab. Mõned kuud pärast seda, kui olime otsustanud lapse saada, kolis ta minu juurde ja ma märkasin, kui vähe ta endaga asju kaasa tõi. Ta elas oma East Endi korteris kindlasti nagu munk. Tal oli iidne Saab, korralik joonestuslaud, kavandite hoidmiseks kummut, kastide viisi raamatuid, sukeldumisvarustus ja mõned väga kvaliteetsed, sageli pestud särgid.
Me olime mu raseduskuude ajal õnnelikud. Me käisime õhtuti harva väljas. Markus töötas ühe projekti kallal ja ütles, et peaksime asju rahulikult võtma, ning mina tervitasin seda vastavastatud kodust elu. Eddie muutus alati klaustrofoobiliseks, kui me kaks õhtut järjest kodus olime. Ta veenis mind minema tavapärasesse pubisse, kus ta sõbrad kokku said ning kus teda ootas heatahtlik publik, et tema naljalugusid kuulata. Liigagi paljudel õhtutel olime koju jõudnud hilja ja purjus peaga. Nüüd oli mu elu nii palju muutunud. Ma olin raseduse ajal alkoholist loobunud ning hakkasin meile tervislikke toite valmistama. Ma tundsin, et olen rahul.
Kui ma olin viiendat kuud rase, veetsime Markusega pika nädalavahetuse Dorsetis Portlandis. Minu meelest oli see meie kõige õnnelikum koos veedetud nädalavahetus, vaatamata sellele, et koht on üsna kõle ja tuuline. Ma olin märganud, et Markusele meeldisid sedasorti sünged rannikuäärsed maastikud – Portland Bill, Spurn Point, Selsey Bill. Talle ei meeldinud sugugi midagi sellist, mis oleks meenutanud pilti šokolaadikarbil või olnud maaliline. Nii on ta viinud mind, põlist inglast, kohtadesse tervel Inglismaal, mille külastamisele ma poleks varem mõelnudki. Me peatusime Southwelli küla külalistemajas ja jalutasime esimesel päeval piki rannikuäärset rada Portland Billi. Oli imeline maheda tuulega juunihommik ning ma tundsin end terve ja lootusrikkana; mu rasedus kulges hästi. Läbi küla kõndides möödusime maiustustepoest, kus oli riiulite kaupa vanamoodsaid kommipurke täis paberita maiustusi.
„Lähme sisse,“ ütlesin ma.
Ma näitasin Markusele, millised olid minu lemmikud.
„Need näevad jäledad välja,“ lausus ta.
„Nad maitsevad nagu küünelakieemaldi. Ja mul on praegu nende järele tohutu isu.“
Markus naeris ja palus müüjalt veidi pirnikaramelle, mille too väiksesse paberkotti pani ja ära kaalus.
„Öelge oma naisele, et teda ootab ees kerge sünnitus,“ ütles poemüüja talle.
„Kas tõesti?“
„Ma töötasin varem ämmaemandana. Teie naisel on suured jalad, mis on alati kerge sünnituse ennustaja.“
„Tänan teid.“
Me naersime tema märkuse üle, kui suundusime piki rannikuäärset teed peamise majaka, uhke valge torni poole, mille keskelt jooksis punane triip. Maastik tohutute lubjakivieenditega, mida suvel rohi ja merelt kumavad roosad toonid mahedamaks muudavad, oli rabavalt kaunis. Peaaegu mitte kuskil polnud näha puid. Ma istusin rohule ja lutsutasin rahulolevalt oma pirnikaramelli.
„Mulle meeldib siin väga,“ lausus Markus.
„See näeb täna, päikese käes, imeline välja, kuid talvel oleks siin kohutavalt kõle. Siin pole puid!“
„Just see mulle meeldibki: vaid meri ja taevas ja inimesest pole märkigi, kui kivimurrud välja arvata.“
Ta osutas Pulpit Rock’i suunas.
„See loodi kaevandamise käigus. Ja sinna on astmed sisse raiutud, et oleks võimalik tippu ronida. Kohalikud lapsed hüppavad sealt alla vette.“
„See on pikk hüpe! Kuidas sa selle koha leidsid?“
„Oma sukeldumisklubi kaudu; siin merekoobaste lähedal on mõned head sukeldumiskohad. Me võime sinna jalutada ja neid veidi vaadata, kui tunned, et sul jaksu jätkub.“
„Ma tunnen end suurepäraselt.“
Ta aitas mu püsti ja me jalutasime itta kaljukoopaid vaatama. Markus hoidis mul hoolitsevalt käest, sest maapind oli pisut ebatasane, ning me jõudsime kaljudeni, kus olid tohutud, kajavad koopad. Seal olid suured merivetikakuhjad, mis olid lõhedesse kogunenud ning lehkasid iseloomulikult mädanemise ja soolase merevee järele. Me istusime koobaste juures taas maha ning Markus loopis kivikesi merre. Ta nägi välja õnnelikum kui kunagi varem.
„Ühel päeval tahan ma mere äärde maja ehitada,“ lausus ta.
Tol õhtul ma ütlesin talle, et mu suured jalad