seisab alasti akna ees, millest avanes vaade merele. Ma lebasin teda silmitsedes voodis, tundes end rammetu ja õnnelikuna ning imetledes tema laiu õlgu ning vormis tagumikku. Ta vaatas aknast välja sama keskendunult nagu laps, kes on käesolevast hetkest haaratud. Ma tahtsin taas armatseda nagu eelmisel õhtulgi. Markus pööras sel hetkel ringi ja nägi, kuidas ma teda vaatan.
„Ma ei tahtnud sind äratada.“
„Sa ei äratanudki.“
Ma patsutasin voodile ja ta istus minu kõrvale, tõmbas mul teki pealt ja silitas õrnalt mu beebiootel kõhtu.
„Sa peaksid veel veidi magama. Ma arvan, et lähen teen ühe varahommikuse jalutuskäigu.“
„Ma imetlesin su tagumikku!“
Markus naeris.
„Ma võin kihla vedada, et sul on tonnide viisi naissoost imetlejaid.“
Markus kummardus ja suudles mind kergelt.
„Ma olen ühe naise mees. Puhka nüüd, ja ma olen hommikusöögi ajaks tagasi.“
Kui ta riidesse pani, mõtisklesin ma, et isegi siis, kui me olime kõige õnnelikumad ja lõõgastunumad, ei tahtnud ta rääkida oma minevikust, oma kunagistest suhetest. Ja ma juba teadsin, et Markuse puhul on parim mitte peale käia.
Hiljem, küllusliku praetud hommikusöögi ajal riskisin ma käia välja mõtte, et ta võiks minu juurde kolida, ja ta nõustus.
Müüja maiustustepoest eksis. Mu sünnitus kestis kolmkümmend kuus tundi, sest tuhud olid liiga nõrgad. Viimaks, pärast mitmeid tunde, süstis arst mulle midagi, mis sünnitegevust kiirendama pidi, sest tekkis loote distress. Billy pea oli suur, mul olid suured rebendid ning ma vajasin õmblusi. Sünnitus oli mind muutnud rohkem, kui ma oleksin võimalikuks pidanud. Enne Billyt olin ma vägagi oma tööle keskendunud ning ambitsioonikas. Ma tahtsin kindlameelselt toimetajaks saada, ehk isegi ühel päeval oma ajakirja välja andma hakata. Ja siis ma rebenesin Billy tulekuga ja kaotasin midagi. Jah, ma kaotasin soovi pühendunult edasi rühkida ja sain vastu oma armastatud poisu salajase sensuaalse maailma.
Billy sündis oktoobris. Vana-aastaõhtul tahtis Markus, et me läheksime kõik koos vaatama ilutulestikku, millega saabuvat aastat tervitatakse. Billy oli siis vaid kolmekuune ja mina nii väsinud, et mõtlesin, kas suudan keskööni üleval püsida. Markuse sõnul oli oluline, et me seda hetke jagaksime – meie esimene uue aasta vastuvõtmine ühise perena. Ma pakkisin Billy villasesse mütsi ja fliiskombinesooni, Markus pani selga kõhukoti ja me panime Billy sinna sisse. Me läksime ootama bussi, mis meid Clerkenwelli viiks. Seal, Markuse töökoha lähedal, pidi toimuma suur ilutulestik.
Kui me Baker Streetil bussi ootasime, pillas üks vanamees, kes meie ees järjekorras seisis, oma ostukoti maha. Kostis millegi purunemise häält ja koti sisu veeres tänavale. Ma kükitasin ja hakkasin mehe oste kokku korjama. Asjade seas oli ka pooleliitrine viskipudel ja see oli kõnniteele kukkudes katki läinud. Vanal mehel olid pisarad silmas, kui ta nägi, et ta viskipudel on kildudeks. See oli tõenäoliselt olnud tema meelehea selleks eriliseks õhtuks. Ma korjasin ülejäänud ostud tema jaoks kokku ja panin klaasikillud paberisse mähituna prügikasti.
Markus vaatas seda kõike pealt ja nägi vanamehe ilmselget ahastust. Ta võttis diskreetselt kahekümnenaelase ja ulatas selle mehele, öeldes vaikselt: „Palun, tehke minu kulul üks vana aasta õhtu naps.“
Vanamees oli nii rõõmus ja tänas Markust soojalt, kui meie buss saabus. Me läksime bussi teisele korrusele ja ma istusin Markuse ja Billy kõrvale ning olin õnnelik, et Markus oli nii toiminud, see oli lahke tegu. Mõnikord pidin ma endale taas meelde tuletama, et ehitan ühist elu selle nägusa mehega. Ma tundsin end õnnistatult; ma tundsin, et mul on nii palju.
HEJA
MAI
Lõuna ajal sõidan ma mõnikord tema kodutänavale ja istun ta maja läheduses. Mu kolleegid teevad koos lõunastamisest suure numbri. Nad on omavahel lähedased. Mulle ei meeldi nendega koos lõunal käia. Nad lähevad Primrose Hilli nurgal asuvasse pubisse või kohvikusse, kus on palav ja lärmakas. Kui ma ajakirja tööle tulin, kutsus Stephanie mind kaasa. Praegu nad teavad, et eelistan lõuna ajal omaette olla.
Mul kulus vähem kui kümme minutit, et jõuda töö juurest tema korterelamu juurde. Maja, kus ta elab, on Baker Streeti lähedal. See on punastest tellistest, neljakorruseline ning hästi hooldatud. Korterid tunduvad kindlad, turvalised ja mugavad, pisut igavad. Tänav on keskpäeval vaikne. Seal on erahambakliinik ja ma näen, kuidas inimesed vastuvõtule lähevad ja sealt tulevad. Mõnikord on maja juures Harrodsi või John Lewise transpordikaubik. Mul kulus aega, enne kui teada sain, kes on nende lapsehoidja. Pärast mitut nädalat jälgimist tean ma nüüd, kes ta on. See on noor naine, mu meelest varastes kahekümnendates.. Ühel või kahel korral olen ma näinud, kuidas ta majast väljub, Billy kärus. Ta viib teda kuskile jalutama. Või käib ehk poodlemas.
Täna pidin ma vaid mõned minutid autos istuma, kui nägin, kuidas ta koos Billyga majast väljus. Ma otsustasin talle järgneda. Ma tulin autost välja ja panin raha parkimisautomaati. Ma kõndisin nende taga. Lapsehoidja peatus, et õlakott käru alla korvi panna. Ta on üsna lühikest kasvu ja rinnakas. Tal olid jalas kitsad teksad, mis rõhutasid ta ümarat tagumikku, ja valged tennised. Seljas oli eresinine topp, mille küljelt jooksis alla valge nööbirida. Ta kõndis üle Marylebone Road’i ning ootas selle keskel oleval ohutussaarel. Ma jõudsin talle seal järele. Autosid oli kolme rea jagu ning õhk oli raske ja saastunud. Üks prügiauto sõitis mööda, levitades enda järel hapukat lehka. Ma nägin, kuidas prügiauto tekitatud õhuvool vastu õitsvat kirsipuud lainetas ning õielehed pudenema pani.
Lapsehoidja kummardus käru kohale. „Vaata, milline suur auto, Billy.“
Peatänavalt lahkudes suundus lapsehoidja kõrvaltänavale, mis viis poodidest eemale. Võib-olla on siin kuskil mõni park? Ma jäin temast mõne jala kaugusele, üsna lähedale. Ta kõndis mööda süngest, ebasümpaatse väljanägemisega kirikust. Ma nägin, et ta pööras suurte kortermajade kvartali poole, mille keskel paiknes ristkülikukujuliselt neli kõrget maja. Need majad olid umbes kümnekorruselised ning halvasti hooldatud. Majade sisekülgedel olid rõdud, kust avanes vaade kuivanud murule. Mõnedel rõdudel kuivas nööril pesu. Igal korrusel olid seintele kinnitatud taeva poole suunatud valged ja mustad satelliittelevisiooni taldrikud. Üks koer nuuskis majade väliskülgede juures, tõstis siis jalga ja kusi.
See oli lapsehoidja sihtpunkt? Mida ta siin küll teha võis? Lapsehoidja lükkas käru enesekindlalt majadekompleksi poole, mõnede betoonist graffitiga kaetud majade ühendussilla alt läbi viletsa mänguväljaku poole, mis asus rohulapist kaugemal. Seal oli kaks rippkiike, päevinäinud kaalukiik ja aia vastu toetatud metallpink. Kohal polnud kedagi teist. Ma ei järgnenud talle mänguväljakule, sest see oleks olnud liiga silmatorkav. Mida mina sellises kohas teha võiksin? Nii et ma kõndisin edasi majade vahele, kuid jäin jalgtee juures seisma ning jälgisin teda varjust. Lapsehoidja sättis end pingile istuma ja võttis oma koti kärust välja. Seejärel sättis ta käru seljatoe allapoole ja päikesevarju Billy näo kohale. Poiss oli magama jäänud.
Lapsehoidja istus mõned minutid ringi vaadates. Seejärel märkasin ma üht noormeest lähenevat. Too oli ilmselt tulnud ühest sealsest korterist. Lapsehoidja tõusis ja nad suudlesid. Noormees pani oma käed ta tagumikule ning pigistas. Tütarlaps tõmbus itsitades eemale. Seejärel istus noormees ta kõrvale. Tütarlaps pakkus noormehele sigaretti, mille too vastu võttis. Noormees nägi välja, nagu ta oleks äsja ärganud. Mulle tundus, et ta võib olla Küprose kreeklane. Noored istusid ja vestlesid tühjast-tähjast.
Või et niimoodi siis veedab Kathy lapsehoidja oma päevi – töötu kallimaga kohtudes. Ma mõtlesin, kas Kathy teab, et Billyt viidi igapäevase jalutuskäigu ajal sellesse korterelamute kvartalisse. Peaaegu kindlasti mitte; Kathy oleks ülihoolitsev. Kindlasti on kehtestatud reeglid, mis keelavad suitsetamist korteris ja Billy läheduses; juhised selle kohta, milline on lapse söögi- ja unerežiim. Kui usaldav Kathy on. Kui vähe ta teab.
Oli aeg minna.