“ürgprimitiivsest” — wakonda’st ja orenda’st[5] (cfr. Otto 6). Aga VTs on selgesti näha inimese heitlus selle orenda’ga (võibolla see on ainuke õige nimi ürgmonoteismi jaoks, aga ürgmonoteism ise on halb nimi, sest monoteism on võimalik vaid vastandina dualismile, ja katsed sellest võikast jagu saada ratsionaliseerimise, s.o. polüteiseerimise ja etiseerimise (= maagia — cfr. R. Otto 97) kaudu. VT religioonile heidetakse tavalikult süü, et tas on seadusreligioon ja kartusreligioon. Viimane aga pidavat olema religiooni kõige madalam aste. Siin on jälle häda nii asjaga kui nimega: õigem oleks öelda religioosse tunde ürgaste. Sest puudub iga garantia uskuda evolutsiooni, langus on samuti võimalik. Seadusreligioon on aga kasvand hoopis teisest baasist kui “kartusreligioon”. Meie võime kõik selle heita kõrvale, sest meile üpris kõrgesti “arenend” inimesil pole sellega enam midagi tegu. Aga, kes teab, võibolla mõistab sellasel astmel seisev inimene oma eksistentsi paremini kui meie (cfr. R. Bultmann).[6] Ja ma usun, et ta seda teeb! Ja miks me siis endilt heidame mõistmise võimaluse? Ja kui me VT heidame religioonilukku, siis tehkem seda rahulikult ka Uuega ja ärgem otsigem säält enam oma vaadete jaoks dicta probantia’id.[7] Sest me otsime nii vaid üksikuid lauseid ja teised viime ka religioonilukku. Ja mis õigusega me nii eklektiliselt sarjame inimeste kallal, parem on katsuda juba terve oma elu kestel järelelada see, mis olnud, eriti see, mis on VTs, sest ainult nii saame baasi. /Ja teisalt on võimatu, et ratsionaliseerimine ja etiseerimine terve Jumala mõiste ära ütleks, sest Jumal, keda täiesti mõistetakse, polegi enam Jumal (Otto p. 2). Kuna kõik esemed, mida tunnetatakse täiesti, saavad tunnetajaks. Sellepärast on inimeste mõistapüüdmine = inimestesöömine — ja see on malemäng. Kui mõistetakse kedagi või midagi adekvaatselt ja jäägitult, siis mõistetav kaob või kaotab oma senise tähenduse. (Aga võibolla, et tuhast tõuseb fööniks uuesti. Seda ma ei tea, sest ma pole midagi mõistnud!)/
Missugune on VT Jumal siis? Harilikult konfronteeritakse Markioni järgi, kelle nime aga ei taheta võtta suhu: õiglus VTs ja armastus UTs.[8] Osalt võib see olla õige, aga need kaks mõistet ei lase end üldse vastu seada, vahe on aga päämiselt selles, et VT Jumal armastab Iisraeli, UT Jumal tervet maailma (armastus pole siin eetiline, sest eetika tunneb vaid silm silma seadust, ja pole sama, mis hääd tegema). Jumal, kes armastab, on aga väljaspool eetikat. Muidugi VTs on Jumal võibolla mõneski kohas palju enam etiseeritud kui UTs, aga üldiselt teavad VT usklikud, et eetika on siiski vaid üks lahenduskatse, sest VT Jumalale ei piisa sellest, et inimene on eetiliselt korrektne. Religiooni ja eetika vahel on selge vahe mõlemil pool. Inimlik on aga iseendas vastuoluline ja see avaldub ka eetikas. Häädus ja õiglus on mõlemad eetilised suurused, aga nad on omavahel alati riius ja ometigi mõlemad on eetilised ja jäävad eetilisteks.
VT on eriti praegusel ajal vähe tuntud ja teda hinnatakse enam kui “juturaamatut” mitte üksi usklike hulgas, vaid ka igalpool mujal. Prohveteid tuntakse vähe ja korra mulle üks teoloog ütles, et Moosese seadusil olevat ju mingi väärtus religioonile, aga mis kasu olevat teoloogile ja usklikule (s.t. eetilisele) inimesele prohvetitest. Ja sellepärast pole ülearune vist mu kitsapiiriline kokkuvõtt. Ma ei taha rääkida VT Jumalast kui “pühast”. See termin oleks arusaadav alles siis, kui inimene on lugenud läbi Rudolf Otto, sest muidu mõtleb iga inimene esmajoonselt pühapäevale ja siis lähevad laiali assotsiatsioonid ja oluliselt tähendab “püha” sama mis “puhas”, või võetakse seda mõistet eetiliselt (Otto 5). Võiks ju öelda, et VT Jumal on hirmus või kole, jube või õudne. Aga need terminid, kuigi nad sünniksid, on inimestel ühendatud kurjaga ja on raske leida õiget. Jahve on küll
Ma kõneleksin eriti sellest Jumala koledast ja “kurjast” moodusest, mis muidugi pole ainus VTs. Kurjus tundub inimesele deemonlikum kui häädus, mis ju iseendast ka võib olla deemonlik ja vast enam veel kui kuri. Meie oleme sellega harjunud, et Jumal peab olema hää Isa ja kui ta seda ei ole, siis jätame ennem Jumala, kui kahtleme enda arvamisis. /See on igatahes väga inimlik, sest inimestega toimime ju samuti. (Kuid ma pole mitte kohustatud kaabakat otsekoheselt võrrutama Jumalaga.)/ Tuletagem esmalt meele Isaki ohverdamislugu, seda käsib Jahve! — Moosesele, kes tuleb Midjanist, tungib Jahve ööl kallale ja tahab teda tappa. Siin on hää koht sellase inimese mõistmiseks. Meie seletaksime seda äkilise haigushooga ja faktiliselt meil võib olla õigus, aga… Ja sellega algab kõik: israeliit pidas haigust Jumala vihaks mingil põhjusel, mida ta ei teadnud tihtigi mitte (psalmid). Ta mõistis eksistentsi teisiti kui meie ja seisis vahenditult silm silma vastu causa causarum’iga,[9] meie aga oleme causa causarum’i endist eemaldand, et meil oleks kergem elada, s.t. et meie vaim võiks rahulikumalt ja alistuvamalt teenida instinkte. Psühhoanalüütik Jungil on õigus, et moodsale inimesele on haigused jumalad (mõelgem paljude inimeste batsillidekartusele). Ja ka meie kõneleme vahel, et Jumal on saatnud haigused, surmagi — aga enamail juhtudel need on kätte õpitud fraasid. Oleme polüteistid, kuigi tahaksime olla monoteistid. Meie otsime igale nähtele põhjuseid — need on meie jumalad, igal inimesel isesugused ja igaüks peab oma jumalat paremaks ja tugevamaks kui teised. Meil on hüpoteesid ja teooriad, s.t. mütoloogia. Hüpotees on jumal ja tema väge nähakse selles, kui palju ta abil saab seletada. Aga kui ta midagi ei suuda seletada, siis otsitakse uus jumal, kellega see sama jant kordub. Selles suunas mõeldes saab alles selgeks, kus meie vead asuvad. Meie kaebame usulise elu languse üle ja otsime sellelegi — põhjuseid. Ja usklik inimene peaks julgema öelda ometi, et see on Jumala tahtmine. Miks? Seda me muidugi ei tea, aga võib olla, et just meie polüteismi pärast. Meile tundub nonsenss, kui kreeklased ikka ja ikka leiutasid uusi jumalaid, kuni nad ei suutnud enam meeles pidada kõiki. Ja meil on nii palju teooriaid ja hüpoteese, et tundmatuid jumalaid on enam kui tuntuid. Pada sõimab potti jne.
Ka Siinai sündmused võisid olla väga reaalsed, aga inimene, kes neid nägi, polnud meie mõistes reaalne. Jahve ilmutab enda Siinail, nii et rahvas väriseb ehmatusest ja hirmust selle koleda ja õudse Jumala ees, kellega kaasas on suits, tuli, välk, kõu ja ööpimedad rasked pilved. Ja kui keegi läheneb, siis ta hukkub! Ja Jahve suurus ei ilmutu mitte ainult selles mõistmatus korras, mille ta on seadnud loodusesse,