saadanlikud inimesed on Jahve üles ässitatud. Ja selle tõttu on Jahveski saadanlikku. Ta tundub vahel täiesti kuri ja ülekohtune (ta valetabki), aga ta on ometi nii suur, et see kõik midagi ei tähenda: teda näha või kuulda, puutuda või vaadata seaduslaegast tähendab surma — ja just ta vihas on ta suurus, mitte armastuses oma valitud rahva vastu. Ja siiski kui keegi oleks hakand israeliidile seletama, et ta Jumal on antropomorfistlik, siis see oleks kindlasti öelnud: ei! Ainult isade ajal käis Jumal maapääl nagu inimene ja teeb seda jälle päevade otsal. Aga ta ütleks meile ka, et Jahvel puuduvad üldse omadused per accidentiam.[10] Ta ei vihasta mitte, ta ei armasta, ta ainult talitab ja inimesile tundub see üks või teine kas neile hää või neile kuri. Inimliku ülekandmine Jumalasse tundus israeliidile jumalateotusena, võibolla alati.
Aga ometi kõneldakse Jahve vihast, aga sedagi tuleb mõista väljudes Jumala absoluutsest suurusest; Jumal on nii suur, et talle inimesed on ükskõiksed. Paradiisilood näitavad, et Jumal on eluhädade Looja, patt ei toond endaga mitte ainult eo ipso karistust, vaid Jumal määras selle. Aga Jumal tahab kõigis hoida kindla ülepääsematu piiri enda ja inimeste vahel. Kuna ta eriti Iisraeli Jumal on, siis ta on muidugi täiesti ükskõikne selle vaenlaste vastu, ta talitab nendega, nagu ei oleks neid, ta kihutab tugeva käevarre ja tõstetud käega suurte erilaste parvedega kananiidid israeliitide eest, hävitab vaenlasi väävli ja tulega, rahega, maavärisemise ja taudidega ja laseb nad maha tappa üksteise. Selles avaldub Jahve armastus oma rahva vastu. Aga ta talitab oma rahvaga niisamuti ülalt alla: ta on toond Iisraeli selleks kõrbe, et amalekiidid ta hävitaksid, ta saadab valetaja vaimu, et hukata kuningas ja sõjavägi.
Muidugi hakkab inimene otsima sellase teguviisi — põhjuseid. Ja neid on ainult kaks, neid lahendusteid. Religioon: täielik oma väärtusetuse tundmine absoluutse ees, täielik ussikese seisukord, R. Otto nimetaks seda “kreatuurtundeks”. Ja teisalt maagia ja eetika, kus inimene arvab, et ta oma olemisega, tegudega suudab mõjutada väljaspool teda Seisvat. Eetika on ürgne ratsionaliseerimine, nagu ka dualism ja polüteism ja mulle tundub, et täieliku monoteismi juures eetikal puudub mõte, tal on tähendus ainult inimeste seas, nagu ka Elihu ütleb Hiiobile, et jumalal ei ole midagi sellest kasu, kas inimene on õige või mitte, kasu on sellest vaid omasugusel. /Sellepärast inimene ei pruugi olla ebaeetiline, aga eetika on degradeeritud oma kõikvõimsalt seisukohalt, tast ei tehta enam palju juttu. Muidugi püüab inimene väljendada oma jumalaelamust elus, sest deemonlik Jumal tuleb ta üle kõigepäält hävitava tahtena. Kuidas selle väljendamine õnnestub, see oleneb inimesest, aga ma arvan, et võimatu on seada selleks norme. Aga tavalikult on nii, et need, kes Jumalat tunnevad vägivallana oma üle, talitavad elus vastupidi ja need, kes teda tunnevad hääna, on kalgid ja karmid otsustama, sest nad teadvad ju, et nende hää Jumal neile annab andeks kõik ülekohtu. — Kuid Jumalal pole kõigest sest midagi kasu. Ja kõik väljendused on viimaks väga armetud, nad ei ütle kunagi ära seda sisemist olukorda. Kes vihane on, võib sõimata surmani, aga ta pole siiski veel küllalt väljendanud oma viha. Kes armastab, võib teha, mida ta tahab, et seda väljendada, aga ta pole kunagi sellega rahul. — Võiks ju ka kõik esialgu väljendamata jätta — ja võib olla, et see ongi kõige parem tee, sest siis saab inimene nii täis väljendamata jäetust, et see endale leiab viimaks spontaanse tee, muidugi kõige adekvaatsema, mis võimalik. — Tavalikult inimestel aga pole nii palju kannatust ja kui neil on sääseraskune elamus, siis nad püüavad seda väljendada elevandina ja usuvad ise ka, et see on nii suur ja raske. Teised muidugi ei näe — ja siis tulevad igasugused “arusaamatused”./
Eetika alla kuulub muidugi kultuseetika ja sellest lootsid VTi inimesed palju, aga kunagi mitte kõike. Nad teadsid ju, et Jumala tahtmist ei muuda eetika (vastupidist paistab ka olevat). Pääasi aga oli Jumala kartus; nimetus, mis sel ajal polnud see eetiline fraas, milleks ta praegu on saand. Aga siis kardeti tõepoolest Jumalat! Meie kardame katastroofe, nende asemel oli Jumal, kardame haigusi ja surma, aga sellaseid personifitseeritud hüpostaase ei tunne VT üldse, ta tunneb ainult Jumalat, kes on tahe, on liikumine ja pääle tema pole midagi sellast.
VT vaga elas ja kannatas, sest ta eetika ja kultuskombed ei hoidnud teda ometi mitte alati Jumala eest. Ja siis algas see titaanlik heitlus, millest aimu võime saada Hiiobist. Jahve hoolis ju omist orjadest niisama vähe kui teistest. Moosest ta tahtis tappa, Elia ta viskas kusagile mäkke või orgu. Ta ei hooli oma prohvetitestki, seda kinnitab Jahve ise ilmutuses Hesekielile. Ja Jeremia, Hiiobi antitüpos, kaebab: “Ma pole istund lõbusate hulgas, ei ole hõisata suutnud Su vägivaldse käe pärast, üksi ma istun, sest hingepiinaga oled mu täitnud”… “Sa oled mu võrgutand, oled kinni haarand mu ja mahatalland, ma olen naeruks /tolaks/ iga päev, alati hirvitatakse mind.” Aga ometi ta ei saa lahti selle Jumala käest, sest ta tahtmine on nagu tuli, mis ta sisemuses sööb ja ei anna talle enam rahu. Haripunktiks sellases võitluses on Hiiobi raamat. Hiiobi õnnetuse põhjuseks on vaid, et Jumal veab kihla ühe oma ingliga. Ja Jumal piinab Hiiobit, kuigi ta teab, et Hiiob on nii õige, kui inimene üldse võib olla. Jumal on loond inimese selleks, et ta hävitada ja lõhkuda ja sellest tunda lõbu. Ta jõllitab koledate silmadega Hiiobile näkku, ei lase teda hinge tõmmata, vaid on nagu luupainaja ta kallal ja kui Hiiob on uinunud, siis ta kihutab ta üles koledate unenägudega. See on Jumala teotamine, aga Jumal ise ütleb, et Hiiob tast on õieti rääkind. Tähendab: s e e Jumal vihkab komplimente nagu meie talle tihtigi teeme ja tahab, et teda tuntaks ta hirmsas võimus ja vägivallas ta manalikus fascinantia’s. Meie ei taha teda sellasena näha, vaid tahame, et ta oleks eetiline just nagu oleks armastus = eetika. /Eetiline armastus pole üldse armastus, sest mõiste juure on seatud piirav adjektiiv. Armastada võib ainult fascinans’i ja mirum’it, mitte aga moraalset = eetilist, sest siis peaks inimene armastama Codex iuris’t mitte Jumalat ja inimese asemel “Uut Nuhtlusseadust” — sest need on eetilised ja neis ep ole raasugi fascinans’i, mitte kübetki mirum’it.
Maailmasõda oleks olnud israeliidile Jumala taltsutamatu vihatorm, väljavalatud neile, kes teadsid Jumalast väga palju “olulist” (kes teadsid sedagi, kas Jumal õigeksmõistul teeb analüütilise või sünteetilise otsustuse), s.o. ei midagi. Siin oli inimkond, oleks võind vähemalt olla, Hiiobi seisukohal. Aga mitte midagi sellest — meie otsime aga — põhjuseid! Ja paljud on kaotanud usu Jumalasse, sest Jumal ei või ju ometi tahta kurja ja juhusel, kui arvatakse, et ta seda on lasknud teha inimesil, siis ta on nähtavasti võimetu nende vastu. Ja ma arvan, et see on suurem Jumala teotamine, kui Hiiobis üldse on olnud. Selle sõja viimane aste on Koheleth,[11] mida sageli ei peeta üldse religioosseks raamatuks. Sõda jõudis resignatsioonini, sest Jumala vastu ei suutnud keegi mitte midagi ja siis jäi üle vaid väsimus ja koleda Jumala eemaletõrjumine, nagu laps tõrjub eemale lõvi. Midagi ei aita selle vastu. Ja sellest resignatsioonist, millel pole mingit filosoofilist mõju ega süsteemi, viis tee tagasi elutarkuse juure. Ring sai käidud; inimene algas eetikaga ja lõpetas taas sellega ja Jumalaelamus vahepääl oli sama üürikene kui suur rakett. Ja kui aeg täis sai, tuli uus rakett ja temagi valgus sai peagi inimeste südametes jälle pimeduseks.
See on Jumala suhtumine üksikusse prohvetlikul perioodil, terve rahva vastu ta on täitsa samasugune nagu ennegi, eetilisi nõudeid on, aga need saavad domineerivateks alles viimaste prohvetite juures. Jahve viha on nagu tuli, kaljud põlevad ta ees, ta hingeõhk on palav nagu kõrvetuul, mille assüürlased ja egiptlased on nagu mesilased ja kärpsed. Ta tulekul sulavad mäed nagu vaha, maa lõhkeb, kuu ja päike peidavad end ära, ta ees on mõõk ja ta järgi on katk. Ja prohvetid kirjeldavad võibolla otse füüsilise lõbuga, kuidas Jahve hävitab Iisraeli, maa, mida nad siiski armastasid. Ta kägistab Iisraeli viimseni ja kui mõni juhtub pääsema, siis ta otsib läbi maad ja mered, taeva ja še’ol’i,[12] et ei jääks järgi ühtki israeliiti. Ta kisub nad lõhki nagu lõvi ja selle ennekuulmatus on ainult selleks, et inimesed saaksid kangekaelseteks ja ei mõistaks. Prohvetid teadsid, et Iisraelile tuleb hukatus ja muidugi otsisid ka põhjuseid. Muidugi leiti hulk eetilisi, aga pääasi oli siiski see viimaks, et rahvas ei tahtnud mõista ka prohveteid mitte, et nad ei tahtnud elada samas õhkkonnas (
