piiratum kui meestel ja tähtis neile on ainult, et mees suudaks neid toita ja lapsi ja rahuldada muid nõudeid. Kes see mees on, kas neid on mitu või üks, see on ka naisele ükskõik. Aga see on ka elajatele ükskõik.
Ja see piinlemine hakkab juba väikese lapsena. Poisid demonstreerivad oma jõudu ja tarkust tüdrukute ees ja kolmeaastane tüdruk on juba olemuselt sama, mis ta hiljem on — edev ja salakavalalt meelitav. Ja mõlemaid pooli kasvatatakse kavakindlalt, nad ei kasva ainult ise. Tüdruk teeb siin muidugi suuremaid edusamme, sest tema elusisu on lõpuks saada emaks ja selleks on vaja igasuguseid oskusi. Mehel on selle kõrval ka midagi muud teha ja nii on naine võrgutaja, mitte mees. Armastuse märgiks võib ju naine mehelt nõuda, et ta jätaks terve oma senise töö, kui see naisele ei tundu küllalt vastav nõuetavale. Mees on naise ori ja mitte pää! Naine arvab muidugi ümberpöördult ja temal ka on õigus kindlasti. Nii seisab valitsev ikka nende kahe vahel.
Ja nüüd oletame, et üks mees ja naine on abiellund! Meie ajal on abielu monogaamiline — kompromiss-seisukord mehe ja naise nõuete vahel. Ja ta otstarv on lastekasvatus. Abielu on garantia sellele, et laps kasvatatakse kuni ta jõuab elada. Kuna inimeselapse kasvatamine võtab kaua aega, siis on monogaamia loomulikuim nähe vaeste juures, rikaste juures ta pole seda kunagi olnud. Ja kui abielu otstarv on lapsed — siis ta on hädade ja õnnetuste vabrik en gros või en detail. Ka kristlik abielu, sest Stockholmi konverents leiab, et kristliku abielu otstarv olevat lapsed. Aga seda on ka fetiði kummardajate abielud, aga ka tuide ja eeslite. Kas need abielud on kristlikud? Võib olla, et on sellaseid pimedaid, kes seda usuvad. Ma aga usun, et Dibeliusel[5] on õigus: “Lapsed tähendavad kodanlikkust ja juurdumist maailma (Gesch. u. übergesch. Rel. im Christentum 23).” Ka selleski võib näha mõni kristlust.
Vaatame esmalt üldiselt. Mehele, kui ta mees on, ei ole lapsed elu sisu, vaid mingid sageli ebameeldivad kõrvalnähted, nagu vist ka elajate juures. Aga ma olen kuulnud küll ja küll naisi kinnitavat, et mees on kusagilt suurest maailmast tulnud võõras inimene, aga lapsed on kõik, kuigi lapsed sellest ei taha arugi saada! Kuhu jääb siis mees? Talle ei ole laste kõrval kohta ja kui naised ei oleks nii laisad, kui nad on praegu, siis nad sööksid ära mehed nagu ämblikud või tapaksid nad nagu mesilased ja sipelgad. Nende juures võib näha, kui otstarvetu on õieti mees, et neid sünnib ainult sellepärast niipalju, et valik oleks võimalik. Võibolla oleks inimestegi juures parem, kui mehi oleks kolmkümmend korda vähem. Aga ma usun, siis kõik mehed oleksid tülgastunud oma otstarvest ja ühel hääl päeval nad pooksid endid üles ritta. — Aga ka nüüd maksab meeste kohta pärast soovitud arvu lapsi: Mooramees on oma töö teind, Mooramees võib minna — otsigu toitmisvõimalusi oma rumalusile, ta on perekonna ülalpidaja, “laste isa” ja muud otstarvet tal ei ole üldse enam. Et teda sellel ametil hoida ja hävitada ta polügaamilist algupära, tuleb teda vastavalt treneerida.
Öeldakse: lapsed olevat armastuse side, abielupäikesed ja Jumala and. Kuid seda, mida on vaja siduda, ei ole enam olemas — abielupäikene toob tavalikult esimesed pilved ja nad on Jumala nuhtluseks patu pärast, mis on tehtud. Iga isa vihkab oma lapsi enam, kui ta neid armastab; kui viimane on suurem, siis ta ei ole mees või on anormaalne. Sest laste pärast ta peab nägema vaevu, peab töötama sageli aladel, mis teda sugugi ei huvita, aga mis võimaldavad paremad sissetulekud. Tema ei ole enam miskit viisi vaba, vaid on oma laste ori ja sulane, kui ta seda ei ole, siis ta pole õige isa. Ja mida vanemaks saavad lapsed, seda enam nad nõuavad ja seda suuremaks kasvab lõhe vanemate vahel, sest nad ei tohi olla enam muud kui kaks sammast, millede vahe suureneb laste arvuga. — See on hirmus ja naeruväärne olukord inimesele, kuid juba kahekümneaastaselt nõutakse, et ta hakaku hoolitsema selle eest, et tal oleks võimalik toita naine ja lapsed. Just nagu oleks see, kes teab milline haripunkt inimese elus, kes teab milline määratu ideaal nimetada paar räpast olendit oma lasteks. Ei, see on koht, kus inimene on kõige suuremas ulatuses ainult elajas. — Ma ei nimeta siin igasuguseid muid hädasid, mis toob kaasa seksuaalsusele rajatud abielu inimesile, neid on niipalju ju, et neid keegi ei jõua oma elu kestel loetella, õnnelikud viivud on ainult sissevedamiseks.
Ja nüüd selle kõrvale nõuded, mis võivad ainult vihastada. Der Regel nach ist es die einfache sichere Pflicht eines jeden gesunden (kas on ühtki tervet inimest?) in die Ehe zu treten (pattu teha!)… Und es ist unrecht es zu unterlassen (muidugi igaüks vabandab kurja, mis ta teind). Jeder einzelne ist mitverantwortlich für die Zukunft seines Volkes. Es kann sich durchaus nicht darumhandeln, wobei man besser steht und wie man bequemer durchs Leben kommt.[6] (Selles ei seisa küsimus, vaid selles, kuidas teistele kõige vähem häda teha.) Es ist eine Frage die eine recht niedrige Lebensauffassung verrät. Die Frage kann nur lauten, was man zu tun hat um seines Lebens Aufgabe (kurja teha!) zu erfüllen. (Dörries 184). Hää küll, — siis inimese elu ülesanne on iseendalle muretseda kannatusi, siis on optimistide Jumal kõige koledam kõigist. Ja kus nõuab Uus Testament, et iga inimese kohus on iseend piinata ja teisi veel enam?
Sest lastekasvatamine ei ole piinaks mitte üksi vanemaile, vaid lastele endile on nende elu algusest saadik vaid piin. Igakord, kui on saanud laps, on laulev kell jälle üles keeratud, et ta kordaks oma lugemata arv korratud labast viisi, noot noodilt, takt taktilt. Ta tulemine siia ilma on juba piin, lapsele samuti kui emale, aga inimesi on, kes ihaldavad piinu ühelt poolt ja teisal neid kuidagi ei taha. Vanemad ei mõista kunagi last, neil ei ole ta jaoks aega ja kui neil on aega, siis on laps neile narrimisobjekt. Kõik lapse katsed midagi teha tunnistatakse ebaõnnestunuiks ja öeldakse talle seda otsekoheselt, oma kaasvanustele ei julgeta seda, tema toimingud on mäng, vanal aga töö. Ja vahe on ometigi vaid see, et laps ei saa palka ja vana saab. Kuid palk on alati töö hinnang! Vanemad tarvitavad last oma agressioonitungile objektiks ja neil on õigus vihata last, teda peksa ja teisitigi karistada, sest ta on lõhkund nende elu, teind nad oma sulasteks. Aga nad peaksid end ka süüdi tundma lapse ees, sest tihtigi on laps kehaliselt või vaimselt juba sündides enam või vähem kretiin. Ja see ei ole mitte lapse süü, et ta on sündinud halvana ja kurjana, vaid vanemate. Kristlikud vanemad peaksid ju ometi teadma, et see nende s ü ü on, et laps on kuri ja halb. Aga seda ei taha keegi teada ja tavalik on see lugu, et kuri karistab kurja sama kurja pärast tihtigi, mis ta ise teeb. Ja need, kes jaatavad pärivust, peaksid teadma sama. Kuid inimestel ei ole südametunnistust. Ja selle sumbutamiseks mõeldakse veel igasuguseid abinõusid, mis oma tarkuse pärast esialgu läbinägematud. Lapsed ei tohi kunagi pärida vanemate käest, mis otstarveks nad on maailmas, sest sellega oleks puudutatud vanemate südametunnistus, sellase küsimuse eest saab laps peksa. Ja siin on ometi lapse hääl Jumala hääl, mis küsib: mispärast tegite teie pattu? Kristliku kasvatuse saanud lapsed õpivad, õnneks vanaduses, kus nad veel ei taipa, et nemad peavad kandma vanemate patte ja kui nad seda korra taipavad ja näevad. Mis siis? Kuid kindel on, et see ei ole kristlik omi patte laduda teisele inimesele, kes selle vastu suu julgeb lahti teha, ei ole kristlane. Ainult vaevaga vabandada ta end võib, aga ta süü jääb. Ja imelikku viisi palutakse Jumala lepitust igale patule, mitte aga sellele, et maailma ollakse saatnud olendid — tõbised ühel või teisel kujul. Kuid oma patte panna teisele on kerge. Aga siin see on mõttetu püüd, sest oma patud jäävad, ainult teisele on pandud needsamad.
Targad härrad leiavad, et emaarmastus on suur tunne. Võib olla, et see on inimlik, võib olla, et on lapsele rõõmuks? Kõige päält, see ei ole mingi ärateenimatu arm lapsele teoloogilises mõttes, see on loomulik, et inimene hoolitseb selle eest, kellele ta on niipalju häda ja kurja teind! Ma aga leidsin ammu tagasi ühes ajakirjas lause, et emaarmastus olevat tunne, kus kohtavat loom ja inimene. Ja see on päris õigus, ainult ta esineb inimese juures palju piiratumal kujul kui looma juures. Koer kaitseb oma poegi surmani, hobune jookseb enda surnuks varsa pärast, — ema teeb seda laste pärast harva. Nii siis see on täitsa elajalik tunne, mitte midagi kõrget ega inimlikku! Ja Karl König (Das Schicksal 59) ütleb, et inimese patt seisab selles, et ta on seda kultiveerind, seda kõrgeks pidand ja hinnand, mis teda ühendab elajaga. Tehke ise süllogismist järeldus! Ja veel enam: emaarmastus on tunne, mis sageli risti vastu käib igale eetikale. Sest ka elukutselise mõrtsuka ema armastab oma last! Ja mina ei saa aru, miks eetikud on sellasele tundele üldse koha annud eetikas, sest sellega võib hävitada