hakkaks vigu tegema ja reedaks ennast koos asitõenditega.”
„Tark mõte... Aga piinapingil saaks kiiremini ja kindlamalt.”
„Kuulge, kas teil süütuse presumptsioonist siin üldse mingit arusaamist on?”
„Olgu siis sinu moodi!” otsustas valitseja. „Saad aega – täpselt nädala. Otsi varas üles! Annan tasuks maani kasuka ja poetan veel ka vahendeid ratsamiilitsa loomiseks. Aga kui sa ei otsi, siis võidki mitte otsida: su enda selg – minu poolt piits.”
Kehitasin vaikides õlgu. Mis siin ikka teha? Sellises olukorras ei vaielda... Tsaar ju selleks tsaar ongi, et tal oleks alati õigus.
„Las kõik kolm astuvad õhtul minu juurest jaoskonnast läbi. Kas saadan kutsed või tulevad ise?”
„Tulevad ise, kus nad pääsevad,” lubas tsaar Gorohh tähendusrikkalt. „Aga kui ei tule, tuuakse vägisi!”
Koju sõitsime ruttamata, mõttesse vajunult...
„Mina küll aru ei saa, isake... kui lukkusid pole puututud, nagu sa ütlesid, ja uste juures seisavad relvadega streletsid – kuidas siis terve rahakirst minema ujus? Ei... See asi pole puhas, ilma nõiduseta seal läbi ei saanud!”
„Nõiduse elementide esinemine tuleb alles tõestada. Meie ülesanne on lähtuda faktidest. Faktid on tõsised asjad, kompromissitud, ja neile juba vastu ei vaidle. Aga nõidus... Kui sa vaid teaksid, millised summad on ilma igasuguse nõiduseta meie fnantspüramiididest kaotsi läinud... Tegutseme eeskirjade kohaselt. Tuleb välja selgitada, kes konkreetselt osales valvurite valimises, las tema kontrollibki oma mehi. Homme tuleb veel kord terve kelder läbi uurida. Seal on neid kirste rohkem kui laeni! Võib-olla on veel midagi kaotsi läinud, aga pole lihtsalt silma hakanud. Just, vii mind praegu koju, aga ise tõmba turule, eit on koostanud pika nimekirja – kust mida osta. Ja õhtul lähed kõrtsi...”
„Suurim tänu, vojevood-isake!” ajas noormees rõõmsalt hambad irevile, kuid ma tõin ta kohe sinitaevast mõnevõrra patusemale maale lähemale:
„Vaata sa mul! Joo, aga pea aru... Kui sa jälle käpuli koju roomad, pistan kongi, see on ennast meditsiinilise kainestusmajana toredasti õigustanud. Pea meeles – kõrtsi lähed mitte lihtsalt niisama, vaid ülesandega.”
„Löön või risti ette – teid ma alt ei vea! Ainult et kui ma kõrtsis ei joo, mida paganat seal siis teha?”
„No käi ringi, vaata ja kuula. Tuleb välja selgitada, mida rahva seas tsaari paljaksvarastamisest teatakse. Mida inimesed lobisevad. Kui varas on kogenematu, hakkab ta raha laristama, kaasosalised torkavad kah sellega silma, ehk siis keegi lobisebki midagi purjus peaga...”
„Sain aru, isake. Teen kõik, nagu tarvis, ärge suvatsege kahelda. Nõõ, lase käia! Lase käia, setukas!... Hei-hei!”
Ruuge mära pistis rappuva kapakuga minema. Oli näha, et Mitka rõõmustas ülesande üle. Nuhikoolitust pole poisil ollagi, aga õppida on tarvis. Millal mul siin veel agentide võrk luua õnnestub ... Peab töötama sellega, mis on.
Mu perenaine ootas juba aknal. Meid märganud, laiutas käsi ja kadus maja sisemusse. Vean kihla, et jooksis pirukaid ahjust välja võtma. Andsin Mitkale ühe kuldtšervoonetsi (kas siis normaalne inimene unustab duumadjakilt oma palka välja võtta?), kinnitasin veelkord, mida osta, ja saatsin ta turule. Küll eit teda söödab, kui poiss tagasi jõuab. Just Jagaa nõudiski, et me eraldi sööksime: mina puhtas kambris, Mitka eeskojas, kus ta ka magas. Häbistav oleks ju uurija-vojevoodil koos oma holoppidega sama laua taga istuda. Jätavad austamise. Lõin käega; nende kahe kuu jooksul, mis ma siin juba elan, olen teada saanud, et eit midagi halba ei soovitaks!
„Nooh, tule sisse, ka-allikene... Võta oma imelised saapad jalast, küllap on tolmuseks saanud. Näe, kudusin sulle uued sussid. Lõuna on laual, saunake köeb...”
„Hea küll, hea küll, räägin sulle ju niigi kõigest. Aega on piisavalt, tsaar saadab kahtlusalused õhtuks jaoskonda. Millega pirukad on?”
„Eks tuuraga ikka, nagu hommikul rääkisime. Istu, istu, tuvikene, ja söö, nii kahvatu oled...”
Loputasin käsi ja istusin laua äärde. Noh, eks peale pirukate oli seal kõike muudki küllalt. Eit söödab mind, justkui nuumaks. Rahvas räägib, et ta elab pealinnas alles viimased kümme aastat, enne seda aga pidas metsas röövliametit. Ei tea... Kõik on võimalik. Vanust ma temalt ei küsinud, ikkagi naisterahvas. Välimuselt vastab küll täiesti oma nimele – küürakas, nina kõver, hambad teravad ja kollased, lonkab ühte jalga, üks silm on helesinine, teine lillakas. Eeskojas seisab luud, tares jalutab ringi must kass... Normaalne! Siin on kõik niisugused. Metsas on metsavanad, soos sookollid, jõgedes näkid, aga inimesed elavad muudkui omasoodu... Ega minagi oma pead sellega vaeva, liigne mõtlemine on kahjulik. Mul on oma töö, stabiilne sissetulek, kõik hüved, mida tahan – miks siis mitte elada? Puudust tunnen ainult telekast...
„Jaa, raske amet on sul,” ohkas kaastundlikult Jagaa, kui ma pirukatega arveteõiendamise käigus talle üldjoontes asja olemust selgitasin. „Millega saan, sellega aitan, aga ära sa minult liiga palju oota – vanus pole enam see...”
„Vanaemake, sina oled mul ju igas vanuses lihtsalt imeline! Kui Mitjai kõrtsist tagasi tuleb, püüame need sulid kähku kinni. Käed selja taha, käerauad peale, numbriga särk selga – ja, nagu kombeks, tapiga minema...”
„Küll sina alles naerutad mind, tuvike,” itsitas eit. „Jah, sina söö, söö, aga mind võid kuulata ka, pirukas suus. Kuula õige, mis ettepanek mul on... Kui sa neid kolme üle kuulama hakkad, siis ära mind kambrist minema saada. Mina istun märkamatult, näe, seal nurgakeses, ja hakkan sokki kuduma, ise aga kuulatan ja panen kõike tähele. Kui keegi valetab, saan silmapilk aru! Minul on meeste luiskamise peale terav kõrv...”
Vangutasin vaid pead. Las istub pealegi, kahju on mul või? Esmapilgul ei paistnud asi ülearu raske. Tsaari varahoidlasse pääsesid vähesed. Koos rahaga linnast põgeneda on praktiliselt võimatu: enne minu järele saatmist oli Gorohh käskinud väravad sulgeda. Varastada selleks, et siis maha matta? Minu arust pole mõtet.
Miskipärast tundus mulle, et varas ennast tingimata reedab. Seni aga kavatsesin juurdlust läbi viia nii, nagu meile miilitsakoolis õpetati. See tähendab, alustada nende isikute väljakutsumisest ja ülekuulamisest, kes röövimisobjektile ligi pääsevad.
Kindlaksmääratud ajal ilmusid kõik meie värava taha. Oh, oleksid seal olnud siis ainult need, keda ootasin...
Kurat ja põrgu! Djakk Filimoni saatsid kolm streletsi, pika varrega kirved valmilt käes. Varahoidja Tjurja nuttis suure häälega, kallistades naist ja röökivaid lapsi. Bojaar Mõškin oli üldse osanud kaasa lohistada kõik kodakondsed, naise, lapsukesed, elatanud vanemad, lähemad ja kaugemad sugulased, holopid, eided, hoidjad – kõik, viimase kui ühe teenijatüdruku ja karjaseni. Lärm oli niisugune, et topi või kõrvad kinni! Kõik kolm oleksid juba nagu hukkamiseks valmistunud. Küllap panid ka puhtad särgid selga, käisid kirikus ära, lugesid testamendi ette ja jagasid kerjustele almuseid... Aga meie värava otsas istus juba üldtuntud külaloll Grišenka, räbaldunud särgis ja poolepuudane rist kaelas, ning kõlgutas vaimustatult oma paljaid jalgu:
„Ongi teie kohtumõistmine käes, vereimejad! Küll piirkonnavolinik teile alles näitab... Nikitka on ju nii kiire õigust mõistma! Näeb sülla sügavusele maa alla, haistab varast versta tagant. Aitab teile juba Jumala vihastamisest, nüüd on aeg ka vastust anda!”
Rahvamass vastas tema miitingumaigulistele loosungitele uute oigamise ja halamiste puhangutega.
„Grišenka! Anna armu, palveta Issanda ees meie, patuste, pärast!” lärmasid eided.
Muutusin mõnevõrra närviliseks. Baba Jagaa mõistis mu seisundit poolelt pilgult, koristas kähku laua ja suundus ägisedes ukse poole.
„Kas kutsun korraga siia või tähtsuse järjekorras?”
„Kutsu tähtsuse järgi,” noogutasin pärast