Tsaar Gorohhi salajuurdlus. Sari "Sündmuste horisont". Andrei Beljanin

Jumalat, uurija-vojevood!” pistis ulguma varahoidja ja hüppas püsti. „Meil Lukoškinos pole iialgi selliseid protsente olnud. Ja sina teenid tsaari juures mitte kolm aastat, vaid natuke vähem kui kaks kuud. Kust ma sihukese raha küll võtan?”

      „Nonoh, istuda! Ja mitte röökida võimuesindaja peale!” möiratasin ma ja laksasin peopesaga vastu lauda.

      Tjurja võpatas ja jäi vait.

      „Kõik! Aitab provokatsioonilisest lobast! Vastake esitatud küsimustele lühidalt ja selgelt. Millal ja kelle käest te kuulsite varakambris toimunud vargusest?”

      „Noh... kuidas siis mitte kuulda?! Juba öösel ajasid streletsid mu voodist välja. Noh, eks ma läinud, nagu olin, särgis ja paljajalu, joostes tsaari taresse, laskusin keldrisse, aga uks oli seal juba lahti. Küll ma neid valvurikesi klobisin, ikka vastu kaela ja vastu kärssa, aga nemad ajasid oma joru – meie ei tea mitte midagi! Astusin sisse, vaatasin silma järgi üle, kus miski oli, aga tammepuust kirstukest kolmesaja tšervoonetsiga ei paistnud kusagil. Nagu oleks niiske maa alla vajunud, neetud...”

      „Teie tegevused?”

      „Mis tegevused?! Aa... et mis ma tegin või? Noh, teada asi, kõigepealt panin uksed kinni ja käskisin valvuritel hoolega valvata! Siis juba läksin isakese tsaari juurde süüd tunnistama. Aga teda ei saa ju varakult üles ajada, valitseja võib vihastada... Saadab unise peaga tapalavale, aga pärastpoole, lõuna paiku, mõtleb ümber. Vaat kui ta oli juba tõusnud ja ennast pesnud, siis ma tema selgete silmade ette astusingi. Ja riskisin veel niigi, oleksin pidanud pärast teejoomist...”

      „Sain aru, panin kirja. Keda kahtlustate?”

      „Pea mu sõnu meeles, piirkonnavolinik – siin on mängus kuri vaim!” usaldas varahoidja mulle vandeseltslasliku sosinaga.

      „Ja mida te sellega öelda tahate?”

      „Kui sa lõpetaksid õige selle uurimise ära... See on surnud asi. Kui siin juba kurja vaimu järgi lõhnab, ei suuda inimene iialgi seda lahti harutada. Ajad ainult rahva ilmaasjata ärevile ja pistad oma ulja pea kirve alla. Aga kui põrguliste kaela ajada, siis pole valitsejale ju liiga tehtud, saad isegi aru...”

      „Saan aru, saan liigagi hästi aru... Olete tänaseks vaba, kodanik.”

      „Kas võin minna?”

      „Võite. Kuid edaspidiseks paluksin meelde jätta – mina altkäemaksu ei võta, mul on riigi ees piinlik,” torkasin väga sobivalt jutu sisse lennuka lause populaarsest mänguflmist.

      Tjurja tõusis püsti, kummardas ja sööstis nii hoogsalt väljapääsu poole, et oleks peaaegu vastu piita tormanud.

      „Uks on rohkem nagu vasakul...”

      „Aitäh, isake vojevood!”

      „See on kah varas,” teatas vanaeit kindlalt, kui varahoidja oli välja läinud.

      „Lollilegi selge. Aga mida ta lõpetuseks nõidusest jahus? Kas selles on mingit ratsionaalset iva?”

      „Oh, Nikituška, kui sa ometigi räägiksid minuga vene keeles, ma olen ju juba vana, välismaiseid sõnu ei mõista. Aga mis puutub nõidusesse, siis arvan, et see just oligi! Mismoodi sa ilma nõiduseta nelja streletsi silmad kõrvale pöörad, rauast uksed lahti teed ja kullakirstu välja tood?”

      „Eh, vanaemake... Maailma kuritegevuse praktikas on hullematki juhtunud. Aga saagu sinu tahtmine, uurime kõiki versioone. Kui võtta aluseks varahoidja jutt, siis tuleks oletada, et keegi, kes varjas ennast nõidusega...”

      „Nähtamatuks tegeva mütsiga, jäneserohuga, nõiajoogiga, võlusõrmusega...” kukkus loetlema Jagaa.

      „... möödus streletsidest, avas uksed, võttis rahakirstu ja oligi läinud. Kui valvurid toibusid ja varguse avastasid, jooksid kaks neist varahoidjat kutsuma, aga kaks jäid postile, kas oli nii?”

      „Kindlasti oli... mis siin siis valesti oleks, isake?”

      „Uurisin lukkusid. Need on avatud võtmetega. Mitte kangiga, mitte muukraudadega ega muude instrumentidega, vaid nimelt võtmetega. Tsaar Gorohh kannab neid kaasas. Kuid siis olid need võtmed kaks päeva kadunud. Eile leiti voodi alt üles. Tähendab, et kurjategija mitte ainult et tegi endale duplikaadid, vaid katsetas neid põhjalikult ka praktikas. Kes ta siis on? Bojaar Mõškin vastutab valve eest, sellepärast pole temal hoidlasse midagi asja. Ta võib sinna minna kas koos tsaari või varahoidjaga. Aga vaat varahoidja laenab vajaduse korral valitsejalt võtmeid ja järelikult on tal võimalus omapead riigikassas sorida.”

      „No eks tema ongi siis varas!” toetas mind perenaine.

      Kõik eidekesed peavad ennast väga tarkadeks, sellepärast langetavadki nii kähku otsuseid.

      „Oleks hea küll, aga... Kui tal oli võimalus peaaegu igal ajal võtmeid võtta, miks ta oleks siis pidanud neid kaheks päevaks varastama? Sest duplikaadi tegemiseks piisab vaid võtme surumisest vahasse. Jäljendi järgi võib iga sepp teile poole tunniga samasuguse teha.”

      „See kah õige...”

      „Just nimelt,” jäin ma mõttesse. „Ja siis veel ei lähe see krüsopraasiga sõrmus mul peast. Kivi pole muidugi kõige kallim. Miks varas sõrmuse pihta pani?”

      „Ah, kes neist pättidest aru saab?! Ehk jäi lihtsalt kellelegi silma, ehk ei olnud midagi hinnalisemat käepärast, aga ehk hakkasid lihtsalt näpud sügelema. Eks siis virutaski ära esimese asja, mis pihku puutus.”