ja nüüd seisis ta koos kahe teise teenijatüdrukuga, käes kandik täidetud šampanjaklaasidega. Lord Redesdale sammus kannatamatult välisukse juures edasi-tagasi, samas kui tema abikaasa tõi kuuldavale vaikseid meeleheitehüüatusi, toimetades Pamela kleidinööpidega. Nancy oli veennud vanemaid, et nad korraldaksid Pamela täiskasvanuikka jõudmise balli kostüümipeona, ja kuigi see mõte oli Pamelale alguses meeldinud, leidis ta nüüd, et selles suures ja kohevas valges kleidis, mis tal seljas on, näeb ta välja – ja tunneb ennast – nagu pulmatort ning säbruliste lokkidega parukas on ebamugavalt palav ja liiga …
„Aitab küll!” pahandas leedi Redesdale. „Sul tuleb võrratu pidu, kui sa lihtsalt ei mõtle enam sellele, milline sa välja näed.”
Nancy võttis Louisa kandiku pealt klaasi ja pilgutas talle silma. Tal oli seljas 18. sajandi Hispaania krahvitari kostüüm ja pead kattis pikk juveelidega kaunistatud mantilja, mille alt tema lühikesed juuksed üsna sobimatult välja turritasid. Ta kandis varrukateta satiinpluusi, hiiglasuurt prossi, mis oli üsna väljakutsuvalt dekoltee juurde kinnitatud, ja seelikut, mille laiad, sirged küljesiilud hoidsid puusadest eemale, nii et ta ülakeha nägi sealjuures välja nagu kirikutorni tipp. Lord Redesdale oli heas vormis ja endiselt sale, hoolimata oma valgetest juustest ja laubale siginenud kortsudest. Ta kandis kostüümina oma tviidist jahiülikonda; Nancy kinnitas, et nii mugavalt pole ta end kindlasti veel ühelgi peol tundnud. Leedi Redesdale paistis oma mehest palju vanem ja paraku ei teinud asja sugugi paremaks ei erkkollane parukas, mis muutis ta veel kahvatumaks, ega halvasti istuv keskaegses stiilis kleit – Louisa kahtlustas, et see on otsitud välja karnevalirõivaste kirstust, mida kasutati jõulude ajal šaraadide mängimiseks. Nii paljud asjad vajasid korraldamist, et tõenäoliselt ei olnud tal meeles mõelda omaenda kostüümi peale enne kui alles sama päeva pärastlõunal.
Minut hiljem paistis Nancyle meenuvat, kelle sünnipäev täna õieti on, ning ta võttis kandikult teise klaasi ja ulatas Pamelale. Noorem õde kõhkles, kui lord Redesdale neile range pilgu heitis.
„Jäta nüüd, Farve,” ütles Nancy, „see aitab tal närve rahustada.”
Farve puhkis ninaga ja kohendas kaminas tuld. Just sel hetkel, kui Louisale tundus, et ta käed hakkavad alla andma ja ta võib kandiku maha pillata, kuulsid nad, kuidas auto maja ees peatus, siis kostis samme kruusal ja hääli, mis valjult hõikasid. Proua Windsor, kes täitis ülemteenri aset, sest leedi Redesdale keeldus ühtegi meesteenrit palkamast, tõmbas ukse lahti, lastes sisse karge pahvaka külma õhku ja esimese külalise.
Nagu märgusõna peale ruttasid leedi Redesdale ja Nancy tervitamiseks ukse poole ning Louisa silmas, et saabujad olid mõned neist, keda ta nägi Curtiste peol. Ilmselt jõudsid nad varakult kohale sellepärast, et olid majutatud naabrite, Watneyde juurde, kus neile pakuti ka ballieelset õhtusööki, sest lord Redesdale oli keeldunud Nancy sõpru enda juurde öömajale laskmast. Nancy lükkas Pamelat naabrite poja Oliver Watney suunas. Neid kahte üritati alatasa omavahel paari panna, kuigi Louisa ei mõistnud, miks, sest Pamela oli tervisest pakatav ja energiline, samas kui noormees oli kahvatu ja verevaene ning lapseeas põetud tuberkuloosi tagajärjel köhis pidevalt. Hullu kübarsepa kostüüm koos lapitud sabakuuega ei kaunistanud sugugi tema rangeilmelist nägu ja Louisa surus alla mööda kõri ülespoole tungida tahtva naeruturtsatuse, kui ta oma kandikuga lähemale astus.
„Sinu sõbrad on täiesti naeruväärsed,” teatas noormees klaasi võttes.
„Need ei ole tegelikult minu sõbrad,” protesteeris Pamela, kes ei olnud diplomaatilistes suhetes just kuigi osav.
„Tahaks loota küll,” jätkas Oliver. „Eriti see Adrian Curtis. Õudne tüüp. Arvab, et kõik peaksid pidevalt tema soove täitma. Ausõna, kui ta mulle veel nina alla ronib, siis …” Edasist Louisa ei kuulnud, sest Oliver eemaldus koos klaasiga, Pamela närviliselt tema sabas.
Sebastian Atlas oli samuti koos selle seltskonnaga saabunud ja haaras nüüd Louisa kandikult kaks klaasi, tema kuldsete kiharatega pea nõksatas, kui ta tühjendas ainsa sõõmuga kõigepealt ühe, siis teise, pani mõlemad tagasi, haaras kolmanda ja kõndis sellega minema, isegi väikese peanoogutuseta, justkui oleks Louisa asemel tühi koht. Ilmselt oli ta riietatud piraadiks, kuigi tal polnud ei kübarat ega papagoid, ainult kottpüksid ja tume sabakuub eest lahti nööbitud valge särgi peal, mis paljastas ta karvase rinna, ning punane täpiline sall ümber kaela seotud. Seb astus Clara Fischeri juurde, kes seisis pisut kõheldes ukselävel, ja pani käe ümber ta piha, kuid Louisa märkas, et naine võpatas tema puudutuse peale.
Louisa astus korraks kööki viivasse vahekäiku ja tõstis spetsiaalselt valmis pandud laualt kandikule veel täidetud klaase, enne kui halli tagasi läks. Küllap oli vahepeal saabunud veel paar-kolm autot, sest ruum tundus olevat rohkem rahvast täis kui enne ning kõikjalt kõlas häälekaid tervitusi ja imetlushüüdeid kostüümide üle. Kaks Pamela enda sõbrannat seisid tema kõrval, rahvarohkusest pealtnäha üsna heitunud, ja Louisa märkas rõõmuga, et sünnipäevalaps näis olevat kindlalt otsustanud pidu nautida, kuigi kohendas alatasa oma kleiti.
Louisa juurde tuli Clara, kes oli riietatud haldjas Tinkerbelliks, ümbritsetuna õhkõrnadest hõbedastest kangakihtidest, mida tema klaar ihu näis peaaegu seestpoolt valgustavat. Suured silmad ja ilus suujoon muutsid ta filmitähe Mary Pickfordi sarnaseks, niisiis uskus Louisa kuulujutte, et ta oli sellepärast Londonisse sõitnud, et teatrilaval tööd saada. Clara võttis endale šampanjaklaasi ja jäi mõneks minutiks Louisa kõrvale seisma.
„On vast vägev pidu, mis?” ütles ta vaikselt, kusjuures tema New Yorgi kõnepruuk polnud enam nii silmatorkav kui varem, ning Louisal läks hetk aega, enne kui ta sai aru, et Clara räägib temaga.
„Jah. Me oleme seda päevade kaupa ette valmistanud.”
„Arvata võib. Kõik näeb vapustav välja,” sõnas Clara aeglaselt jooki rüübates. Siis hingas ta sügavalt sisse. „Oh, seal on Ted.” Ta naeratas vabandavalt. „Nojah, peaksin vist seltskonnaga liituma. Näeme!”
„Näeme,” vastas Louisa ebakindlalt, kuid Clara oli juba eemaldunud, sest külalisi oli hakatud suunama Galeriisse, õues asuvasse võlvkäiku, mis viis ballisaali. Farve ei olnud seekord priimuseid süüdanud, nagu ta oli teinud Nancy sünnipäevapeoks kolm aastat tagasi, mistõttu käik oli pimedam ja jahedam, aga vähemalt ei pidanud seekord keegi suitsust läkastama.
Louisa korjas parasjagu kokku üksikuid klaase, mis olid halli laudadele jäetud, kui välisuks avanes ja sisse kiirustas Adrian Curtis, kellele järgnes tema õde Charlotte. Louisa võpatas, sest see tuletas talle meelde lubadust, mille ta Dulciele oli andnud. Kuigi see oli tal mõistagi terve päeva mõtetes mõlkunud. Mees oli tusane ja kortsus kulmuga, samas kui õde rääkis talle midagi kõrgendatud toonil, tumedate silmade pilk ainiti vennale suunatud. Adrian oli kostümeeritud maa-vikaariks poolkuukujuliste prillide, laia valge krae ja vanamoodsa musta õlgkübaraga; see andis talle häirimatult rahuliku ilme, mis võis Louisa arvates tema õele vihaleajava ülbusena mõjuda. Charlotte, kes oli üsna ülejala kuninganna Victoriaks kostümeeritud, polnud ilmselgelt millegagi rahul. Siis nägid nad ootamatult Louisat ja Charlotte peatus poolelt sõnalt.
Adrian viipas käega Louisa suunas, ilma tema poole vaatamata. „Noh, kallis õde. Kas sa soovid jätkata? Palun räägi edasi.”
„Jää vait,” vastas kuninganna Victoria.
Nad seisid kolmekesi kohmetult keset ruumi.
„Kõik on juba ballisaali läinud,” ütles Louisa, nagu poleks midagi kuulnud ega näinud. „Kas ma juhatan teile teed?”
Ta hakkas ees minema ja teised järgnesid talle mõne sammu võrra tagapool. Charlotte rääkiski edasi, ja kuigi ta ei karjunud, kuulis Louisa tema sõnu. Louisa teadis, et hea teenija ei kuula kunagi pealt, aga vahel oli võimatu mitte kõrvu teritada. Nad olid vanasti Adaga itsitanud juhuslikult pealt kuuldud lausekatkete üle, mis ei olnud nende kõrvadele mõeldud. Ta tundis neist hetkedest puudust, viimasel ajal tuli neid harva ette, aga võib-olla saab ta teha sedasama koos Dulciega. Kuid mitte täna.
„Sa pead emale ütlema, kui palju sul võlgu on,” ütles Charlotte. „Tal