Mitfordide mõrvalood. Särav noor surnu. Jessica Fellowes

ja Louisa astus ukse kõrvale, et nad mööda lasta. Kumbki ei heitnud talle teist pilkugi.

      Saalis oli pidu täies hoos. Samal ajal kui Charlotte ja Adrian olid vaieldes kogemata peauksest sisse tulnud, oli teisi külalisi autodega mööda sissesõiduteed kohale veerenud ja valgunud sealt otse ballisaali, mida tavaliselt kutsuti raamatukoguks. Peo jaoks oli diivan ajutiselt mujale tõstetud ja seinte äärde asetatud rida toole daamide jaoks, kes noori neiusid saatsid. Neid oli kohal ainult kolm või neli – emad, kelle jaoks oli põnev Mitfordide maja seestpoolt näha ja sõbrannadega värsket klatši vahetada. Louisa oli avastanud, et kõrgklassi kuuluvad inimesed käitusid, nagu oleksid tuttavad ja viitasid üksteistele kui sõpradele või headele tuttavatele isegi siis, kui nad polnud kunagi kohtunud. Kõik toimis tutvustamise meetodi abil, justkui mõne klubi liikmeks astumine – kui sind tutvustas ja soovitas kaks siseringi inimest, siis olid sa vastu võetud. Mõistagi ei olnud seda kusagil must-valgel kirjas, aga vaieldamatult oli tegemist liikmelisusega ja klubi reeglitega, mida tuli järgida, kui sa ei tahtnud, et sind välja visatakse ning enam kunagi sisse ei lasta.

      Mõned neist reeglitest olid muutumas, mis valmistas suurt meelehärmi „vanuritele”, nagu Nancy sõbrad vanemat põlvkonda kutsusid. Kunagi oli lahutus tähendanud seda, et sind on seltskonnast igaveseks kõrvale heidetud, vähemalt naiste puhul, aga sellest ajast, kui Marlborough’ hertsog ja hertsoginna pärast sõda oma abielu tühistasid ning neid kutsuti sama paljudele pidudele nagu varemgi, lubati tasahilju ka teistel seltskonda jääda. „See teeks elu lõpmata põnevaks, kui Muv ja Farve lahutaksid,” ütles Nancy kurbust teeseldes, „aga vaevalt, et nad seda kunagi teevad.”

      Kuid mõned reeglid olid siiski kivisse raiutud ja võrdselt olulised: ei mingeid vallaslapsi, pruunide kingade kandmist linnas ega lõikelillede toomist võõrustajale. Loomulikult ei piisanud üksnes nende reeglite teadmisest. Louisa mõistis, et isegi kui ta suudaks nende kõneviisi täiuslikult järele teha ning laenaks kleidi ja pärlid, viskaks iga kõrgklassi kuuluja ta jalamaid üle parda kui pööbli esindaja. Sest kõigi nende väljaöeldud seaduste kõrval, mille üle nad nalja viskasid, oli veel miljon kirjutamata reeglit. Sul tarvitses vaid korraks libastuda – kanda jahile minnes valest materjalist ülikonda või paluda salvrätti, selle asemel et omaenda taskurätikuga huultelt koogipuru pühkida – ja mäng oli läbi. Parimal juhul itsitasid su niinimetatud sõbrad salamisi su seltskondlike möödalaskmiste üle, halvimal juhul löödi uks kinni ning mitte mingisugune koputamine, raha ega anumine ei teinud seda enam lahti.