küsis: „Kas kõik on korras?” „Kõik on korras,” vastasin mina. Ainult tema üksi taipaski, kus ma olin käinud ja mida teinud.”
Hiljem võeti sideohvitser Pugatšov tööle valitsusega seotud sõjaväestatud asutusse:
„Seal nägin ma ilusat elu. Minu ümber polnud enam kulunud türpides ohvitserid … Kõik olid kellegi pojukesed ja vennapojad.”
Muuhulgas kuulus Jevgeni Borissovitši kohustuste hulka nüüd Gorbatšovi, Rõžkovi, Jazovi suvilate valve ja signalisatsiooni tagamine.
„Mulle tegi palju nalja, kuidas ehitati Moissejevi – endise kindralstaabi ülema – suvilat. Ehitati valmis, saabub tema naine, vaatab kõik üle ja ütleb: „Nii, päike tõuseb siit, kuhu avaneb aken. Tähendab, see äratab meid varakult. Ümber teha.” Naine tuleb teine kord: „Nüüd vaatab aken metsa poole. See tähendab pidevat varju, niiskust, sääski. Ümber teha.” Ja nii veel mitu korda.”
Pugatšov läks 1994. aastal erru polkovniku auastmes. Nelikümmend neli aastat pole mingi pensioniiga, aga nagu ta ise seletab, polnud teenistuse jätkamine talle tervisliku seisundi tõttu enam jõukohane: seitse aastat intensiivse kiirguse väljas andsid tunda.
Kuid ohvitseri pensionist Jevgeni Borissovitš elada ei tahtnud, pealegi kasvatas ta üksinda kahte poega: tema teine naine osutus ootamatult vabameelseks. Erupolkovnik pani end proovile ihukaitsjana, aga loobus siis sellest küll hästi tasustatud, aga normeerimata tööajaga ametist. Alla ütles kunagi, et võinuks pakkuda talle tööd enda juures, „aga sina oled harjunud ju täitma ülemuste, mitte õe käske”.
Esitasin talle meie ammusel kohtumisel ohtliku küsimuse: „Kas te pole tõesti kunagi tundnud kuulsa õe suhtes kadedust?” Ta vastas: „Ei, meil on erinevad elud, olen alati tema üle rõõmus olnud.”
Ta helistas mulle paari päeva pärast ise: „Teate, minulgi on annet. Ma kirjutan luuletusi. Ehk avaldate need?”
Ta saatis need mulle. Paraku ei kõlvanud luuletused kuhugi.
•
Pugatšov töötas palju aastaid autojuhina. Ta ei varjanud, et õde aitab rahaliselt teda ja kahte poega, nimetas õde kullatükiks. Jevgeni abiellus uuesti. Õnn jäi tulemata. Ta ütles intervjuus Komsomolskaja Pravdale: „Ärge mõistke mind hukka, et usaldasin oma noort sõbratari. Olen lesk, kaotasin abikaasa palju aastaid tagasi. Arvasin, et kui kohtan uut armastust, saan luua pere, sigitada veel lapsi. Aga kahjuks ei tulnud välja … Naine leidis teise, jättis mu maha, rahata …”
2011. aasta veebruaris tehti talle südameoperatsioon. Ta tunnistas: „Oleme Allaga mõlemad südamehaiged, see on meil pärilik – meie vanemad ei elanud 70. eluaastani, surid infarkti.”
Pärast operatsiooni elas Jevgeni Borissovitš vaid nädala. Ta maeti Kuzminski surnuaiale vanemate kõrvale. Muidugi oli õde matustel kohal.
2. peatükk
♥
Muusikatunnid
♥
Esimesed kompleksid ja fantaasiad
♥
Edith Piaf
♥
Kohtuotsus isale
♥
„Põgenemine” Kuubale
Alla oli viieaastane, kui Zinaida Arhipovna võttis talle muusikaõpetaja. Trofeepianiino Zimmermann oli jõudnud oma aja ära oodata.
„Alla Pugatšova tegi temast ema!” väitis lauljatari vend Jevgeni Borissovitš. Intervjuus ajalehele Molodjož Estonii pajatas Pugatšova 1976. aastal lüüriliselt: „Ma olin viiene, kui meie korterisse toodi pianiino. Selline must. Suur. Ja range. Nagu isa pidupäevaülikond. Algul ma kartsin seda. Hoidsin eemale. Aga uudishimu sai võitu. Astusin lähemale, avasin kaane ja puudutasin üht salapärast klahvi, pigistades silmad kinni. Kõlas heli, mis polnud üldsegi range. Varsti saime sõpradeks.”
Seitsmeselt pandi Alla juba Ippolitov-Ivanovi-nimelisse muusikakooli, Ženja läks iluuisutamisse. Zinaida Arhipovna jõudis vaevalt ühe lapse kohale viia-ära tuua, seejärel teise.
Kui tüdruk istus klaveri taha, ladus Zinaida Arhipovna pilli poleeritud kaanele kümme tikku. Alla pidi mängima üht ja sama harjutust või pala kümme korda, tõstes tikud ühekaupa paremalt vasakule. Kõige huvitavam on see, et ema ei seisnud kõrval ega kontrollinud, kas tütar täidab tema juhtnööre täpselt. Alla võinuks ju ühe tiku asemel ümber tõsta korraga kaks või isegi kolm tikku, kergendades oma saatust. Kuid ta ei teinud nii kunagi.
Tõsi, mõnikord, kui lapsed karjusid alt tänavalt juba viiendat korda „Alka, tule välja!”, püüdis ta tasakesi minema lipsata, aga vankumatu Zinaida Arhipovna ajas mõistmatut tütart korterit mööda taga, nüpeldades käterätiga kõhnukest selga.
Kui Boriss Mihhailovitš tuli töölt ja nägi oma ärapiinatud Aljonat – ta kutsus tütart niimoodi – pilli taga, oli ta nördinud: „Kõik! Aitab! Temast ei saa muusikut! Temast saab tavaline ettekandja! Ettekandja!” Kuid ta rahunes kähku.
Pugatšovidel käisid pidevalt külalised. Ema palus Allal kindlasti midagi mängida. Too istus pianiino taha, krabistas nootidega. Kõige sagedamini esitas ta püüdlikult Oginski ängistavat poloneesi, nõukogude rahva kultusteost.
Zinaida Arhipovna mängis ise õige pisut. Perekondlikel tähtpäevadel laulis ta oma lemmikromanssi „Sügislehed” valsirütmis. Boriss Mokroussovi muusika, Mark Lisjanski sõnad.
Aastakümnete pärast, kui ema pole enam elavate kirjas, salvestab Pugatšova selle laulu telesaatele „Vanad laulud kõige olulisemast”:
Sügislehed aina sahisevad aias.
Astun sinu kõrval rada tuttavat,
Õnnelik on see ju ainult,
kelle süda laulab,
kelle kõrval astub armsam …
Pugatšovid olid oma majas esimesed õnnelikud teleriomanikud. See oli imeseadeldis Leningrad T2 miniatuurse ekraaniga, mille ette seati eriline lääts kujutise suurendamiseks. Kui vaadata läätse nurga alt (näiteks küljelt), muutus pilt ekraanil koomiliseks – umbes nagu kujutis naerutoas.
Õhtusele telerivaatamisele kogunesid peaaegu kõik naabrid – sarnast olukorda on Nikita Mihhalkov kujutanud „Viies õhtus”. Pugatšovid ei keelanud seda rõõmu kellelegi, vaatamata ruumikitsikusele.
Tuli see nüüd noodimärkide uurimisest tuhmis valguses või sõjajärgse aja kasinast toidust, aga Alla nägemine halvenes. (Muide, ta suhtub kasulikesse puuviljadesse kogu elu peaaegu ükskõikselt, isegi siis, kui tekib võimalus süüa neid suvalises koguses.) Zinaida Arhipovna viis tütre silmaarsti juurde – too kirjutas prillid. Ema käis optiku juures, tellis esimesed ettejuhtuvad raamid. Kui Alla nägi neid ümmargusi musti prille – nagu postiljonieidekesel –, hakkas ta nutma. Ema aga keelas lolli mängida ja käskis neid kanda.
„Ma ei teadnud muidugi, et minust saab artist,” ütleb Pugatšova hiljem ühes intervjuus. „Ilmselt seepärast, et ma isegi ei unistanud sellest, kujutlesin end artistina. Välimus oli omapärane … Punapea, ümmargused prillid, kalasabapats … Kohutav, kohutav. Ja ikkagi tundus … See andis mulle võimaluse olla klassi liider. Mõnesse armuti, oli ilusamaid tüdrukuid, kõik teadsid seda. Oli püsivamaid. Aga mina olin liider. Ma olin puhas viieline. Mul oli pingis istuda igavam kui õppetükki vastata. Sest ma seisin näoga klassi poole. See oli