Juhuslik ekslemine Wall Streetil. Burton G. Malkiel

kontrollitud uudiste mõjul varmalt kaasa.

      Kui rahvas oli kaasa tulnud, läks aktsiate pärast ohjeldamatuks rüseluseks ja puulil oli aeg juhe vaikselt seinast välja tõmmata. Rahvas ostis, puul müüs. Puulijuht alustas turul aktsiate ettesöötmist esiti vähehaaval ja siis järjest suuremate plokkide kaupa, enne kui avalikkus jõudis mõistusele tulla. Selle karussellisõidu lõpuks oli puuli liikmetel kopsakas puhaskasum ja rahvale jäi kätte aktsia, mille hind oli ühtäkki kokku kukkunud.

      Kuid avalikkuse petmiseks polnud tingimata tarvis ühte koonduda. Paljud üksikisikud, eriti just firmajuhid ja direktorid, tulid väga edukalt toime ka omapäi. Võtame näiteks riigi toonase suuruselt teise panga Chase’i juhi Albert Wiggini. Juulis 1929 tekkis härra Wigginil hirm aktsiate peadpööritava hinnataseme ees ja ta ei tundnud end enam pullide poolel spekuleerides mugavalt. (Kuulu järgi olevat ta teeninud miljoneid omaenda panga aktsiat üles upitanud puuliga.) Uskudes, et tema panga aktsia väljavaated on iseäranis nigelad, müüs ta lühikeseks üle 42 000 Chase’i aktsia. Lühikeseks müük võimaldab aktsiahinna languselt raha teenida ja seisneb selles, et aktsiad müüakse maha lootusega need hiljem odavamalt tagasi osta. Üritatakse nagu ikka osta odavalt ja müüa kallilt, ainult et vastupidises järjekorras.

      Wiggini ajastus oli ideaalne. Otsekohe pärast lühikeseks müüki hakkas Chase’i aktsia langema ja sügisese krahhi ajal kukkus hind püstloodis. Kui positsioon novembris suleti, oli Wiggin teeninud tehinguga mitu miljonit dollarit kasumit. Huvide konflikt Wigginit ilmselt ei häirinud. Õigluse huvides tuleb märkida, et ta säilitas sel perioodil Chase’i aktsias ka netopositsiooni. Sellegipoolest poleks tänapäeva reeglid lubanud siseringi liikmel omaenda aktsiast selliste lühiajaliste tehingutega kasumit teenida.

      3. septembril 1929 saavutasid turukeskmised tipu, mida ei suudetud enam veerand sajandit ületada. „Õitsengu lõputu ahel“ oli peagi katkemas. Üldine majandusaktiivsus oli juba mitu kuud varem langema hakanud. Järgmisel päeval liikusid hinnad kindla suunata ja ülejärgmisel päeval, 5. septembril, toimus turul järsk kukkumine, mis sai nimeks „Babsoni murrang“.

      See nimetus anti Massachusettsi osariigist Wellesleyst pärit kõhetu kikkhabemega finantsnõustaja Roger Babsoni auks, kes samal päeval oli pidulikul lõunasöögil öelnud: „Kordan seda, mida ütlesin samal ajal eelmisel ja üle-eelmisel aastal, et krahh saabub varem või hiljem.“ Wall Streeti professionaalid suhtusid „Wellesley oraakli“ uude ettekuulutusse tavapäraselt pilkavalt.

      Nagu Babson mõista andis, oli ta juba mitu aastat krahhi ennustanud, aga tema ennustus polnud veel täitunud. Sellegipoolest, kui Babsoni sõnad edastati samal pärastlõunal kell kaks Dow Jonesi finants­uudistes (mis jõudsid telegraafi teel eranditult iga maakleribürooni), võttis turg järsult suuna alla. Viimase ägeda kauplemistunniga langes American Telephone and Telegraph kuus punkti, Westinghouse seitse ja U.S. Steel üheksa punkti. See oli prohvetlik seik. Pärast Babsoni murrangut sai krahhi võimalikkusest, mis veel kuu aega tagasi oli täiesti mõeldamatu, ühtäkki üldine aruteluteema.

      Kindlustunne lõi kõikuma. Septembris oli halbu päevi palju rohkem kui häid. Aeg-ajalt langes turg järsult. Pankurid ja valitsusametnikud kinnitasid rahvale, et muretsemiseks pole põhjust. Yale’i ülikooli profes­sor Irving Fisher, üks sisemise väärtuse teooria rajajaid, esines peagi surematuks saanud arvamusavaldusega, et aktsiad on jõudnud ilmselt „püsivale kõrgtasemele“.

      Esmaspäevaks, 21. oktoobriks oli pind klassikaliseks börsikrahhiks ette valmistatud. Hinnalangused olid sundinud võimendusega kauplejaid tagatist suurendama. Suutmata või tahtmata seda teha, pidid need kauplejad oma positsioonid maha müüma. See surus omakorda hindu alla ja kutsus esile uusi sundmüüke, mis lõpuks paisusid iseenesest edasi liikuvaks müügilaineks.

      21. oktoobri müügimaht ulatus üle kuue miljoni aktsia. Tiksuja jäi sündmustest kaugele maha, mis jahmatas Ameerika maakleribüroodes kümneid tuhandeid seda jälgivaid inimesi. Turu sulgemisest oli möödas ligemale tund ja nelikümmend minutit, kui tiksuja lint lõpuks viimase tehingu registreeris.

      Fisher ei jätnud jonni, vaid iseloomustas seda langust kui „võimendusega spekuleerida üritava hullumeelse äärmuse väljaraputamist“. Lisaks ütles ta, et buumiaegsed aktsiahinnad polnud ettevõtete tegeliku väärtusega üldsegi sammu pidanud ja tõusevad veel. Muu hulgas arvas professor, et turul polnud veel avaldunud keeluseaduse positiivne mõju, mis oli muutnud Ameerika töölise „produktiivsemaks ja usaldusväärsemaks“.

      24. oktoobril, mida hiljem hakati kutsuma mustaks neljapäevaks, kaubeldi börsil läbi peaaegu 13 miljonit aktsiat. Hind langes mõnikord iga tehinguga 5 või 10 dollarit. Paljud aktsiad kukkusid paari tunniga 40 kuni 50 punkti. Järgmisel päeval pani Herbert Hoover oma kuulsa diagnoosi: „Maa majandus on fundamentaalselt … kindlal ja õitsval järjel.“

      Teisipäev, 29. oktoober 1929 oli üks katastroofilisemaid päevi New Yorgi börsi ajaloos. Vaid 1987. aasta 19. ja 20. oktoobri börsipaanika on olnud võrreldav. Tol 1929. aasta oktoobripäeval kaubeldi rohkem kui 16,4 miljoni aktsiaga. (16 miljonit aktsiat 1929. aastal võrduks mitme miljardiga aastal 2014, sest noteeritud aktsiate hulk on sedavõrd suurem.) Hinnad langesid püstloodis ja langusele ei paistnud lõppu tulevat, nagu näitab ka alljärgnev tabel, kus on esitatud languse ulatus 1929. aasta sügisel ja järgneva kolme aasta jooksul. Kui välja arvata „turvaline“ AT&T, mis kaotas ainult kolm neljandikku oma väärtusest, oli enamik suurettevõtteid 1932. aasta põhjani jõudes langenud 95 protsenti või rohkem.

Väärtpaber	Tipp 3. septembril 1929*	Põhi 13. novembril 1929	Põhi aastal 1932
American Telephone & Telegraph	304	197,25	70,25
Bethlehem Steel	140,375	78,25	7,25
General Electric	396,25	168,125