Viimase poole tunni jooksul oli ta teel näinud vaid ühte vana veoautot. Proua McCrea polnud teda hoiatanud, kui ohtlikud ja järsud need teed olid, täis järske kurve ja teravaid nõlvu, kohati nii kitsad, et kahel autol oleks tõeliselt raske teineteisest mööduda. Ta tundis peaaegu kergendust, kui pimedus ta enda alla mattis, sest nii ta vähemalt nägi lähenevaid esitulesid iga kitsa kurvi taga. Auto oli vajunud sellele teepervele, mis oli mäeseina vastas, mitte kaljuäärele, kus polnud kaitsepiirdeid. Siin ta istus, metsas eksinud ja hukule määratud. Ta keeras ohates ringi ja tõmbas tagaistmelt ühe kasti pealt paksu jope. Ta lootis, et proua McCrea sõidab siit mööda, kas teel majja, kus nad kohtuma pidid, või sealt tagasi tulles. Muidu tuleb tal ilmselt öö autos veeta. Tal oli veel paar õuna, mõned küpsised ja kaks juusturõngast. Aga neetud dieetkoka oli otsas – tal on hommikuks kofeiinivõõrutusest värinad ja peavalu.
Ei mingit Starbucksi. Ta oleks pidanud hoolikamalt varusid koguma.
Ta pani mootori seisma, ent jättis esituled põlema juhuks, kui mõni auto mööda kitsast teed peaks tulema. Kui keegi teda ei päästa, on aku hommikuks tühi. Ta sättis end mugavamalt istuma ja sulges silmad. Väga tuttav nägu kerkis ta vaimusilma ette: Mark. Mõnikord oli igatsus teda veel kord näha, temaga vaid pisut rääkida, talumatu. Asi polnud leinas – ta lihtsalt igatses Marki – igatses seda, et tal oli kaaslane, kellele loota, keda oodata, kelle kõrval ärgata. Vaidlus mehe pikkade tööpäevade üle tundus isegi meeldivana. Mark oli talle kord öelnud: „See – sina ja mina –, see on igavene.“
Igavesti kestis neli aastat. Mel oli alles kolmkümmend kaks ja nüüdsest on ta üksi. Mark oli surnud. Ja tema oli seesmiselt surnud.
Terav koputus autoaknale püüdis ta tähelepanu ja tal polnud aimugi, kas ta oli lausa maganud või lihtsalt mõtisklenud. Lärmi oli teinud taskulambi tagumine ots ja seda hoidis vana mees. Kulmukortsutus mehe näol oli nii hirmutav, et Mel arvas kardetud lõpu kätte jõudvat.
„Preili,“ ütles mees. „Preili, sa oled mudas kinni.“
Mel avas akna ja udu kastis ta näo märjaks. „Ma… ma tean. Ma tabasin pehmet serva.“
„Sellest risuhunnikust siin küll palju kasu ei ole,“ ütles mees.
Risuhunnik tõesti! See oli uus BMW kabriolett, üks tema paljudest katsetest üksildust leevendada. „Nojah, keegi ei öelnud mulle seda! Aga suur tänu valgustamise eest.“
Mehe õhukesed valged juuksed liibusid pealaele ja puhmjad valged kulmud olid ogadena ülespoole püsti; vihm helkis ta jakil ja tilkus mööda suurt nina alla. „Istu paigal, ma panen su põrkeraua ümber keti ja tõmban sind välja. Kas sa lähed McCrea juurde?“
Nojah, seda ta oligi tahtnud – kohta, kus kõik tunnevad kõiki. Ta tahtis meest hoiatada, et see põrkerauda ei kriimustaks, ent suutis vaid kogeleda: „J-jah.“
„See pole kaugel. Sa võid minu järel sõita, kui su välja olen tõmmanud.“
„Aitäh,“ vastas Mel.
Ta saab siiski voodisse. Ja kui proua McCreal on süda sees, saab ta ka midagi süüa ja juua. Ta hakkas kujutlema hõõguvat tuld majakeses, taustal katusel trummeldav vihm, kui tema on kägaras suures pehmes voodis kenade linade vahel, tekid ümber mähitud. Ohutus kohas. Turvaliselt. Lõpuks ometi.
Meli auto oigas ja kõikus ning vaarus lõpuks mudast välja teele. Vana mees tõmbas teda veel mitu jalga edasi, kuni ta oli kindlal pinnal, ning peatus siis, et ketti eemaldada. Ta viskas selle veoauto kasti ja andis Melile märku, et too talle järgneks. Siin polnud midagi mõelda – kui Mel peaks uuesti kinni jääma, saab mees ta kohe välja tõmmata. Seega sõitis ta otse mehe järel ja kasutas hulgaliselt aknapuhastusvahendit ühes kojameestega, et mehe rataste alt paiskuv muda ta vaatevälja täielikult ei varjaks.
Vähem kui viie minuti pärast hakkas veoauto suunatuli vilkuma ja Mel järgnes sellele, kui ta postkasti juurest paremale pööras. Sõit oli lühike ja konarlik, tee täis auke, aga nad jõudsid ruttu lagendikule. Veoauto tegi seal laia ringi, et saaks uuesti minema sõita, ja Melil ei jäänud muud üle kui peatuda… sara ees!
See polnud mingi armas majake. See oli küll A-kujuline puumaja verandaga, aga paistis, nagu oleks veranda vaid ühest otsast maja külge kinnitatud, samas kui teine ots oli lahti murdunud ja allapoole vajunud. Katusesindlid olid vihmast ja ajast mustad ning ühe akna ette oli naelutatud laud. Maja polnud valgustatud ei seest ega väljast; korstnast ei kerkinud sõbralikku suitsusammast.
Pildid lebasid Meli kõrval istmel. Ta andis signaali ja hüppas kähku autost välja, pildid pihku surutud, ja tõmbas villase jaki kapuutsi pähe. Ta jooksis veoauto juurde. Mees keris akna alla ja vaatas teda, nagu oleks tal mõni kruvi logisema hakanud. „Kas sa oled kindel, et see on McCrea majake?“
„Jep.“
Mel näitas talle pilti armsast väikesest A-kujulisest majakesest, mille verandal olid puidust aiatoolid ja majaesist kaunistasid värviliste lilledega rippamplid. Pildil peesitas maja päikese käes.
„Hmm,“ ütles mees. „See pole juba ammu selline välja näinud.“
„Mulle ei öelnud seda keegi. Ta ütles, et ma võin majas aasta aega tasuta elada, pluss palk. Ma peaksin selle linna arsti juurde tööle minema. Aga see…?“
„Ma ei teadnudki, et tohtril abi vaja on. Tema ju ei palganud sind, või mis?“ küsis mees.
„Ei. Mulle räägiti, et ta hakkab juba liiga vanaks jääma, et linna nõudmistele vastata, ja et neil on teist arsti vaja, aga et minust piisaks umbeks aastaks või nii.“
„Mida tegema?“
Mel tõstis häält, et teda üle vihma kuulda oleks. „Ma olen meditsiiniõde. Ja koolitatud ämmaemand.“
See paistis mehele lõbu valmistavat. „Kas tõesti?“
„Kas sa tunned arsti?“ küsis Mel.
„Kõik tunnevad kõiki. Paistab, et sa oleksid pidanud siin ära käima ja koha üle vaatama ning arstiga kohtuma, enne kui sa otsustasid.“
„Jah, tundub küll,“ ütles Mel end pisut süüdistades. „Las ma toon oma koti – maksan sulle selle eest, et sa mind mudast välja…“ Aga mees juba viipas tõrjuvalt.
„Ma ei taha su raha. Siitkandirahval pole raha, et seda heanaaberliku abi eest lehvitada. Niisiis,“ ütles ta kergelt naljatades ja kergitas üht puhmas valget kulmu, „paistab, et proua McCrea tõmbas sulle koti pähe. See maja on nüüdseks juba aastaid tühjana seisnud.“ Mees itsitas. „Üürivabalt! Hahaa!“
Lagendikule ilmusid hüplevad esituled, kui vana Suburban sissesõiduteele keeras. Kui see kohal oli, ütles vana mees: „Siin ta ongi. Õnn kaasa!“ Ja siis ta naeris. Tegelikult, ta itsitas, kui ta lagendikult minema sõitis.
Mel toppis pildi hõlma alla ja seisis oma auto kõrval vihma käes, kuni Suburban parkis. Ta oleks võinud minna verandale vihma ja tuule eest varju, aga see ei näinud piisavalt ohutu välja.
Suburbani raam oli kõrgemaks tõstetud ja rehvid olid tohutud – see asi juba mutta kinni ei jäänud. Auto oli üsna porine, ent oli siiski ilmselge, et tegu oli vanema mudeliga. Juht suunas tuled majakesele ja jättis need põlema, kui uks avanes. Maasturist ronis välja pisike vanemapoolne naine paksude vetruvate valgete juustega ja mustade prilliraamidega, mis olid tema näo jaoks liiga suured. Ta kandis kummikuid ja oli üleni kaetud vihmakeebiga, aga ta oli kindlasti lühem kui viis jalga. Ta viskas sigareti mutta ning lähenes Melile, näol tohutu hambaid paljastav naeratus. „Tere tulemast!“ ütles ta lustlikult, samasuguse sügava kurguhäälega, mida Mel nende telefonivestlusest mäletas.
„Tere tulemast?“ kordas Mel. „Tere tulemast?“ Ta tõmbas jaki alt pildi välja ja lehvitas sellega naise näo ees. „See pole see!“
Proua McCrea ei lasknud end sugugi häirida ja ütles: „Jah, siin oleks tõesti vaja pisut kõpitseda. Ma kavatsesin eile siia tulla, aga päev