ka jõuluks veel häid itaalia viinamarju – ja espérance, lootus Jumalale, kes täidab oma lubadusi, kes kunagi ei peta ega väsi, Kindel Lootus, millele võime julgesti ehitada oma tuleviku.
See kaljukindel lootus saab jagu kõikidest eluhirmudest. Jõululiturgia on täis prohvetite tekste, milles kordub ikka jälle julgustav hüüe: Ärge kartke! Jumal annab jõudu. Tema päästab kurjast. See on Tema kättemaks kõige selle eest, mis siin ilmas valesti tehakse. Ära karda ka siis, kui asjad lähevad halvasti, kui kõik head plaanid äparduvad … Kunagi, kuskil keeratakse kõik kõverused õigeks.
Muidugi, nii lihtne see siiski ei ole. Ära karda! Aga kui surm seisab ukse ees või vahib aknast sisse, siis muutub äkki kogu tõeluse tunnetus teiseks, ja keegi ei või ette teada, kas ja kuidas ta pääseb paanikast. Ometi tuleb seda kirjasõna kramplikult meeles pidada. Ärge kartke, ajaloost on teada, et Jumal võib isegi suremise lihtsaks ning talutavaks teha.
Rahuaeg
Advendiaeg on määratud Jõulude ettevalmistuseks. Neli nädalat rõõmsat ootuse-lootuse aega teadmises, et Jumal on maa peale tulnud ja tuleb veel. Esimesel pühapäeval süüdatud küünal särab erilise soojusega. Kuid kui kõik jõulutuled on ära põlenud, siis peaks Lootus ikkagi alles jääma. Tegelikult on ju kogu meie elu advendiaeg. Jumal-Poeg tuli inimesena kahe tuhande aasta eest ja ta lubas tulla uuesti nähtaval kujul, kogu oma auhiilguses. Sellega lõpeks meie räpane ajalugu ning algaks uus, muundunud ajastu, mil Looja võtab inimkonnalt ära praeguse „leinaloori” ja „surilina, mis katab kõiki rahvaid”, nagu kirjutab Jesaja (25:6–10). Ja seda me ometi ootame kõigest hingest.
Eesti meelelaadis näib olevat üsna palju nukrust. Maailma ilu nautimisega seostub vältimatult kaduvuse tunne. Bernard Kangro kõneles sellest sageli pärast pikki rännakuid Rootsi ranna mändide ning kaljude vahel. Kõigepealt leinas ta muidugi kaotatud kodumaad:
Võõras linnas, võõral maal,
tunned sügisõhtu hõngu,
kaduviku lähedust …
Aga ta teadis ka väga hästi, et sellest närivast nukrusest ei pääse ka mitte armsa Emajõe kaldal.
Tänavu üllatas mind – ja tegi haiget – jõulukaart Tartust, mille headele soovidele oli lisatud Villem Ridala luulet:
Tardunud südaöö vaikuses
Aegade kaduvust kõlab
Tornist löökidel kumedel
Vaskine kell.
Kaduvusel võib olla oma romantiline võlu, kuid Jõulu kontekstis muutub ta morbiidseks. Jumal-Poeg tuli maa peale ja sellega avanesid kogu inimkonnale Igaviku teed. Ettevaatust – jõulukurbused tulevad kurjast. Peame selle üle valvama, et „jõulurahu”, mida me tavaliselt soovime, ei muutuks meie hinges kalmistu vaikuseks. Tõeline rahu, mida ainult Jumal suudab anda, ei piirdu Jõuludega, ta ei möödu, ta hoiab meie tasakaalu elu lõpuni. Shalom – iga päev, igal kohtumisel Shalom, rahu – meie suhetes maailmaga ning iseendaga!
Ainult mööduv rõõm?
Kindel on, et siin maailmas peab kõik kaduma. Kõik lõpeb kunagi. Ja seda on raske taluda. Mäletan meie koolipidusid, õnnelikke jõuluõhtuid, mil kogu gümnaasium säras ja laulis. Kõik algas ülevas tujus ning lõppes raskemeelselt. Kõrge lai valge trepp, mis viis kooli peosaali, oli juba südaöö paiku vaikne ning tühi. Maas vedeles mõni kuuseoksake, tükk hõbekarda, läikiv kompvekipaber … Meie kaunist jõuluõhtust polnud järele jäänud muud kui kühvlitäis värvilist prahti koristajanaisele.
Ka kodused Jõulud pakkusid ainult mööduvat rõõmu. „Kuused tuuakse tuppa ja ehitakse laste jaoks,” arvas minu isa. „Vanematel inimestel on vaja tõsisemat värki.” Pere kutsuti kokku siiski. Kuuse alla pandi kingitusepakid ja lapsed pidid laulma „Püha ööd”. Vanemad inimesed kuulasid seda pisarsilmil, meenutades oma kadunud noorust.
Jõulude tähendusest ei olnud kuskil juttu, ei koolis ega kodus. Kristuse sündimise ime ei intrigeerinud kedagi. Keegi ei küsinud, mis Petlemmas tegelikult toimus.
Minu lapsepõlve jõulud olid tühjad. Jõuluvalgus süttis ja kustus kohe varsti. Nõnda neelas kaduvik ka aasta kaunima püha.
Kas pole kaduvustunne, mis meid kiusab, märk sellest, et me vaatame tõelusest mööda?
Head, kestvat, realistlikku jõuluaega!
Pühadeäri
Jõulud on kitš, kirjutas üks tark tegelane ühes targas eesti ajakirjas. Küllap tal on õigus, sest paistab, et paljudele jäävad need pühad Stockmanni riiulite vahele ja Tallinna veinikeldritesse kinni. Seal tehakse neist ainult sätendav pidu, mis unustab täiesti ajaloolise sündmuse ja selle mõtte. Oma pabereid sorteerides sattusin ühele eelmise aasta jõuluväljaandele, milles kiidetakse kõike seda toredust, mida pühadeäri pakub: lõhnavad jõuluküpsised, kallid veinid, peened õhtukingad … Ostke, ostke, et teil oleks pühaderõõmu!
Issand, vabasta meid kõigest, mis võib ainult kuluda ja vananeda, seisab ühes palvetekstis.
Laste püha
Jõulud on laste püha. Ainult lapse silm oskab näha imesid ja tunda neist siirast rõõmu. Neid avatud lapsesilmi peaksime me kõik hoidma elu lõpuni. Kuid samas peaksime ka meeles pidama, et see ei ole lapsik püha. See on rõõmus ja dramaatiline sündmus, millega algab otsustav võitlus Kurja vastu. Jeesuse sõime kohal hõljub juba Kolgata vari. Ja mitmed keskaegsed skulptorid kujutavad mähkmetes last ohvrialtaril.
Jõulud kutsuvad järele mõtlema lapsepõlve ja lapse üle üldse. Jeesus on mitmel pool seadnud lapsi täiskasvanuile eeskujuks. Tema sõnu ei mõisteta alati õigesti. Kuskil eesti koolis olevat küsitud, kuidas peaks tõlgendama sellist sõna nagu lapsukeste päralt on Taevariik (Mt 19:13jj). Vastus teeb mõtlikuks: lapsed on energilisemad ja julgemad kui vanad. Neil on rohkem ettevõtlikkust. Nemad on võimelised maailma edasi viima.
Õige küll. Aga lapsed ei karda ka linnupesi lõhkuda ega aknaid sisse visata. Vaevalt küll Jeesus sellist eeskuju soovitas.
Minu ümbruskonnas võetakse seda erinevas suunas: olge rumalad nagu lapsed, ärge kippuge usutõdesid uurima. Jumal teab, teil pole seda vaja.
Kas Kirik on kunagi nõudnud infantiilsust? Paulus paneb asjad õigesse paika esimeses kirjas korintlastele: Kui ma sain meheks, jätsin ma kõrvale väeti lapse kombed (1Kr 13:11).
Õige vastuse andis Lisieux’ püha Thérèse, kui talt küsiti paar kuud enne tema surma, mida tähendab temale väljend „jääda lapsukeseks Jumala ees“.
„See tähendab ära tunda oma olemust, oodata kõike Jumalalt, nagu väike laps ootab kõike oma isalt … Olla väike, see tähendab ka, et inimene ei kirjuta enda arvele oma vooruslikke tegusid, uskudes, et ta ise on millekski võimeline … Ja lõpuks, et ta ei lase end ära hirmutada oma eksitustest, sest lapsed kukuvad sageli, aga nad on liiga väikesed, et endale väga haiget teha.”
Olgu meie Jõuludki lapsemeelsed, heatujulised, aga mitte infantiilsed, nagu materialistlik maailm on harjunud neid nägema. Romano Guardini arvab, et „vaimne lapsepõlv Kristuse mõistes ei tähenda muud kui kristlikku küpsust”.
Imede öö
Seesama Thérèse jutustab ühest oma lapsepõlve jõuluelamusest, mis andis kogu tema arengule uue, otsustava suuna.
See juhtus aastal 1886. Thérèse oli siis 14 aastat vana.
Sellele sündmusele „kaasaelamiseks“ on vaja tunda tütarlapse kasvamise materiaalset raami, tema kodu väikeses Lisieux’ linnakeses.
Käisin seal ühel pimedal tuulisel sügisõhtul. Maja oli mahedalt valgustatud