ja kuskil ka puuviljakorvikest. Köögist nagu oleks tulnud värskelt küpsetatud saia lõhna …
Mugav on elada sellises majas, tunda end õnnelikuna, unustada, et maailm väljas on hädaohtlik ja halastamatu. Ei taha mõteldagi, et ka niisugusest soojast kodust peab kunagi lahkuma või et selles võiks miski muutuda.
Nagu tavaliselt, mindi jõuluööl kogu perega kirikusse. Traditsioonilise jõulumissa järel peeti pidu, söödi, joodi ning jagati lastele kingitusi. Selleks jätsid lapsed oma kingad kamina ette, kuhu vanemad panid mitmesuguseid kirevaid pakikesi, mida oli lõbus lahti rebida ja nende üllatavat sisu avastada.
Martinide peres pidi isa üksi kingitusi ostma ja pakkima, sest ema oli juba ammu surnud. Aga oma „väikese kuninganna“ rõõmust tundis ka isa suurt rõõmu.
Kinkimine ja pühade ettevalmistamine nõuab vahel rohkem vaeva, kui seda tunnistada tahetakse. Seekord oli isa tõesti väsinud ja hetkel, kui Thérèse trepist üles oma tuppa läks, et kübarat ära võtta ja juuksed siledaks kammida, kuulis ta kogemata üht hirmsat lauset isa suust: „Õnneks on see ometi viimane kord!“ See tähendas, et tuleval aastal, pärast tütre 15. sünnipäeva, võis nendele lastemängudele lõpu teha.
Romantilise hingega ülitundlikule tüdrukule mõjus see nagu kõrvakiil. Võis arvata, et ta läheb nüüd oma tuppa ja nutab seal terve öö, nagu see sageli juhtus, kui talle miski haiget tegi. Aga siin sünnib jõuluöö ime, mida ta ise nimetab konversiooniks: „Sel õnnistatud ööl, mil Jeesus tegi end lapseks armastusest minu vastu, suvatses ta mind mähkmetest ja lapsepõlve vigadest välja tuua. Ta muutis mind nõnda, et ma ise end enam ära ei tundnud.”
Ja Thérèse läks uuesti trepist alla, naeratus näol, nagu poleks midagi juhtunud. Väikesest tüdrukust oli äkki saanud täiskasvanud, iseteadlik ja elujõuline neiu.
Muide, samal jõuluööl toimus teine kuulus konversioon: Paul Claudel, kes seisis jumalateenistuse ajal Pariisi Jumalaema katedraalis ühe samba taga, tundis seal äkki enneolematul kombel Jumala juuresolekut. Poeedi ainulaadne seiklus on läinud koos sambaga Prantsuse kirjanduslukku.
Jõuluöö on imeline öö. Sellest pajatavad muinasjutud ja legendid. Meie rahvatraditsioonis kõnelevad ka loomad sel ööl inimeste keelt. Kas ka meie ei peaks jõuluöö imedest „realistlikumalt” osa võtma? Selle asemel, et meeleoludes kiikuda ja lapsepõlve- või noorusmälestustele harduspisaraid peale tilgutada, oleks meil võibolla õigem paluda, et Jeesuslaps meid kõigist lapsikuse vormidest vabastaks, meid targemaks, julgemaks ja elujõulisemaks muudaks.
Abitu Jumal
Imelik, kui vähe me teame lastest ja kuidas me enda lapsepõlvest oleme suutnud mitmeid aspekte ära kustutada. On ühiskondi, kus laste vastu ei tunta üldse huvi. Veel 17. sajandi Prantsusmaal polnud laps üldse veel inimene. Ta sündis ja suri tavaliselt varsti. Teda ei oodatud eriti ega takistatud ka tulemast. Ta kuulus lihtsalt elunähtuste juurde. Kui ta siiski ellu jäi ja enam-vähem jalad alla sai, pandi ta midagi tegema, saadeti karja või anti toapoisiks. Kõrgemas seltskonnas elas laps koos teenijaskonnaga, kes tema eest hoolitses ja talle tööd õpetas.
Kui just nimelt 17. sajandil tekkis nn Jeesuslapse deviatsioon, siis ei põhjustanud seda mingi õrnusetunne imiku vastu, vaid pigem selle vilets koht ühiskonnas. Laps on nõrk, võimetu ja sõltuv. On vapustav mõelda, et kõikvõimas Jumal alandas end lapse seisusesse, tegi end kõige närusemaks inimolendiks, kes ei suuda isegi omal jõul paigast liikuda.
Raskesti vastuvõetav mõte, et meie Jumal on laps, kes vajab kaitset ning abi ja inimlikku soojust …
Millal saame inimeseks?
Lapse maailmatunnetusest ei tea me suurt midagi, kuigi nüüd viimastel aastakümnetel on kindlaks tehtud, et juba emaihus reageerib inimene ümbritsevale tõelusele rohkem kui seda varem on arvatud. Millal saab inimene tõeliseks inimeseks, selle üle võib vaielda. Muhameedlased näiteks usuvad, et inimene sünnib selleks, kui ta näeb maailmavalgust. Kristlased seevastu on veendunud, et Jumal loob autonoomse isiku juba eostumisel. Sellega on abort eo ipso tapmine.
Siin võib järele mõelda ka selle üle, mis saab neist loodud inimestest, kellele ei anta aega elada. Nad kannavad endas jumalikku „nägu”, mis ei kao. Nad eksisteerivad niisiis edasi, nagu ka need Petlemma lapsed, kelle Heroodes laskis pärast Kristuse sündimist maha lüüa. Kuna miski ei toimu kogemata ega huupi ega kasutult, siis peab järeldama, et ka neil on mingi ülesanne. Prantsuse teoloog Daniel-Ange kirjutab, et ka need kuuluvad märtrite hulka ja tohivad igaviku dimensioonis maailma eest palvetada. Võib-olla aitavad siis ka kõik need eesti lapsed, keda nende pimedusega löödud vanemad pole vastu võtnud, eesti maad ja rahvast hävingu eest hoida …
Näha last
Laps ei ole süütu. Ka teda vaevab inimkonna algpatt. Freud on juba ammu välja toonud kurjuse algmed inimeses. Ka imik kipub hällikaaslasele kõri kallale, kui tal on selleks võimalust. Oma kurjusest saab ta teadlikuks alles hiljem, kui südametunnistus hakkab vahet tegema. Igal juhul on laps mingil määral vastutav oma tegude eest. Ja sellega ka võimeline enda pahede vastu võitlema. Järelikult võib ka tema üles näidata „kangelaslikke voorusi”, mida nõuab Kirik kellegi pühaks tunnistamise puhul.
Lapse pühadus? Kindel on, et pühaks saamiseks pole tarvis kooliharidust ega rohkeid elukogemusi. Piisab avatusest Jumala sõnumile. Püha Vaim võib appi astuda igal pool. Püha Benediktus soovitab oma kloostri „reeglis” arvesse võtta ka kõige nooremate vendade arvamusi: neil võib olla tõeluse suhtes selgem pilk kui vanematel, kes muidugi peavad end targemaks.
Kas me oskame lapsi näha, nende muresid tähele panna?
Laps ei ole meie omand, vaid ligimene. Kaasaegsed põlvkonnadraamad tulenevad enamasti täiskasvanute hoolimatusest ja enesekesksusest. „Hea Jumal,“ palvetas üks väike prantsuse poiss, „tee, et ma oleksin nagu telekas, et isa mind ometi vaataks!”
Pilte on vaja
Jeesus on Jumala ikoon. Jumalat ei ole keegi näinud, ka Mooses mitte. Ja raske on suhelda nähtamatuga. Mõtlen vahel kuldvasika loole, ja mulle tundub, et meil on asjast üsna vale ettekujutus.
Sõna „vasikas” ise on põlastusväärt, vähemalt meie tsivilisatsioonis. Vasikas on noor ja rumal. See, kes teda kummardab, peab ka olema loll. Vahel esineb termin lihtsalt sõimusõnana. Prantslased on vasikad, ütles kunagi de Gaulle vihahoos.
Meie ei kummarda vasikat, aga me kummardame kulda. Ja see pole targem tegu.
Kujutan ette heebrealaste mõttekäiku kõrbes. Jumal tõi nad välja Egiptuse orjusest, aga elu kõrbes – kõrbe vabaduses – oli vaevaline ja keegi ei teadnud, mida toob homne päev. Mooses oli jäänud kauemaks ajaks eemale ja Aaron ei osanud rahvale Lootust inspireerida. Kuidas hoida kinni Jumalast, keda ei näe ja kes ei anna enam endast märki?
Egiptlased olid loonud mõjuva pildi jumalikust jõust. See oli noor härg Apis, kes kandis sarvede vahel päikeseketast ja keda samastati mitmel pool peajumalatega: Apis võis olla Ra või Ptah. Tema võis sümboliseerida ka Jahve vitaalsust.
Ja rahvas kandis kokku kõik oma kulla, sõrmused ja käevõrud oma Jumala auks ja vormis selle „vasika”, keda sajandite jooksul on naeruvääristatud …
Et Mooses selle peale vihastas, näitab siiski, et kõik ei pidanud seda kuju ainult sümboliks, vaid langesid fetišismi.
Aga pilte on vaja. Sellepärast saatis Jumal-Isa oma Poja, et meie mõte ei vajuks usulisse abstraktsiooni, mille tulemuseks võiks olla paljas teoretiseerimine või siis kiusatus uuesti kuldvasikaid otsida. Prantsuse filosoof Régis Debray väidab, et ristiusu üheks tugevaks aspektiks tulebki pidada tema piltide rohkust. Inkarnatsioon teeb nähtamatu nähtavaks. Ikonograafia kuulub ka tema piirkonda. Nõnda võime vabalt Neitsi Maarja kuju ees palvetada, teades, et me ei kummarda kipsi ega marmorit ega kulda, vaid Jumalaema, kes on tõesti