lugemiselamust soovides, Ingrid Kaoküla, 32-aastase staažiga ämmaemand (RM).
Autori märkus
See raamat algab rasedusega ja lõppeb beebi esimese sünnipäevaga, liikudes enam-vähem kronoloogilises järjekorras läbi mitmete olukordade ja otsuste, millega vanemad raseduse, sünnituse ja väikese beebi eest hoolitsemise ajal silmitsi seisavad. Iga peatüki asemel võiks kirjutada ka terve raamatu (ning palju selliseid suurepärased raamatuid ongi juba kirjutatud), seetõttu olen ma lisasse allikate loetellu kirja pannud lisalugemise soovitusi.
Meditsiinilisi protseduure kirjeldades võin kasutada võõraid meditsiinitermineid. Kuna ma ei tahtnud loo kulgu katkestada, jätsin paljud neist terminitest lahti seletamata. Seetõttu on raamatu lõpus toodud terminite ja lühendite loetelud.
Kuigi enamasti kasutan ma siin lugusid rääkides inimeste päris ees- ja perekonnanimesid, on mõned nimed ja üksikasjad muudetud. Kergema loetavuse huvides kasutan ma pärast inimese tutvustamist temast rääkides ta eesnime. Samas kasutan ma hetkel Ameerikas valitsevast tavast lähtudes arstidele ja teadlastele viidates nende perekonnanimesid. Ma ei tunne ennast küll sellise hierarhilise lähenemise tõttu eriti mugavalt, kuid ma ei saanud seda ka vältida ning püüdsin siiski jääda lugupidavaks nii lapsevanemate kui oma allikate suhtes (kellest mõni võib end solvatuna tunda, kui ma ei lisa iga kord tema nime juurde kraadi). Kui arst jutustab mingit lugu eelkõige lapsevanema, mitte professionaali seisukohast või kui kirjeldan olukorda, kus kõik üksteist sinatavad, siis kasutan eesnimesid.
Samamoodi olen ma lähenenud Islandi tavadele. Islandil pöördutakse arstide poole eesnime kasutades, kuna perekonnanimed on tegelikult isanimed (seega ei ole õdedel-vendadel täpselt sama perekonnanimi: Jónsdóttir tähendab Jóni tütart, Jónsson tähendab Jóni poega).
1 . PEATÜKK
RASEDUSKÜSIMUSED:
sünnituseelse hoolduse probleemid
Nagu paljud Ameerika keskklassi naised, oli ka kolmekümneaastane Elizabeth Goodman-Logelin lapsesaamise ootele pannud, et oma karjäärile keskenduda. Oma kahekümnendates eluaastates kasutas ta ära oma nutikust, pühendumust ja organiseerimisoskusi, et saada tipptasemel juhtimiskonsultandiks. Kui tema ja ta abikaasa Matt otsustasid, et on aeg laps saada, arvas see Minnesotast pärit paar, et neil on kõik, mida hing ihaldab: uus ruumikas kodu Los Angeleses, õnnelik abielu ja peatselt saabuv beebi.
Kuid rasedus oli Lizile oodatust raskem. Kuna Liz oli väikest kasvu naine, oli tal raske kaalus juurde võtta. Ning nagu Matt oma memuaarides „Two Kisses for Maddy“ meenutab, vaevles Liz kurnava hommikuiivelduse käes ja oksendas pidevalt. Kui ta oli umbes 28. nädalat rase, otsustas ta sünnitusarst, et Liz peaks igaks juhuks pöörduma riskiraseduse spetsialisti poole, kelleks oli Pasadena doktorikraadiga arst Greggory DeVore. See spetsialist tegi ultraheliuuringu ja ütles Lizile, et lootevett on vähe, laps on selle rasedusnädala kohta liiga väike ja nabanöör on lapse kaela ümber põimunud.
Ta käskis Lizil kolmeks nädalaks voodisse jääda.
Ning kui järgmine ultraheli ei näidanud, olukorra paranemist, nõudis DeVore, et Liz jääks ülejäänud raseduse ajaks haiglasse, kuigi laps pidi sündima alles üheksa nädala pärast. Olles hirmunud esmakordsed vanemad, ei seadnud Liz ja ta abikaasa selle nõuande asjakohasust kahtluse alla.
Pärast kahte nädalat haiglas olemist ütlesid arstid Lizile ja Mattile, et lapse sündimise aeg oli käes, kuna nad uskusid, et tal oleks üsast väljaspool ohutum olla. 24. märtsil 2008 sündis Madeline Logelin keisrilõike abil seitse nädalat enneaegsena. Ta viidi kiiresti vastsündinute intensiivravi osakonda, pandi plastikust inkubaatorisse ja talle anti „igaks juhuks“ lisahapnikku, kuigi isale öeldi, et laps hingas oma jõul täiesti normaalselt. Selgus, et Maddy oli täiesti terve laps. Kaaludes 1,7 kilogrammi ja olles 44 sentimeetrit pikk, oli ta oma vanuse kohta normaalses kaalu- ja pikkusevahemikus. Ainus mure oli see, et laps oli veel liiga väike, et neelatada – iatrogeenne probleem, mille arstid olid varajase sünnitusega ise põhjustanud.
27 tundi hiljem, kui Liz valmistus oma tütart esimest korda süles hoidma, pomises ta, et tunneb peapööritust, kukkus oma ratastooli, mis pidi ta vastsündinute intensiivravisse viima, ja siis lihtsalt vajus ettepoole põrandale.
Ta oli surnud.
Arstid ütlesid Mattile, et ilmselt suri Liz kopsuemboolia tagajärjel, mis tähendab vereklompi või muud takistust, mis ei lase verel kopsudesse jõuda. Matt uskus, et tema elu armastuse surma põhjuseks oli “kuradi halb õnn”.
Last ootavatele vanematele, nagu Matt ja Liz, öeldakse harva, et patsiendile voodipuhkuse määramine kasvatab märkimisväärselt kopsuemboolia riski (üks uuring näitas, et voodipuhkusel rasedate puhul on emboolia tõenäosus lausa 20 korda suurem). „Kolm eri haiglat käskisid mul kindlasti voodisse jääda ning mitte ükski ei maininud seda ohtu,“ rääkis mulle üks nelja lapse ema Pennsylvaniast. Enamik rasedaid ei tea ka seda, et lootevee kogust on raske täpselt määrata, mida näitavad mitmed uuringud. Kui Mississippi Ülikooli Meditsiinikeskuse teadurid uurisid kolme lootevee taseme testimise meetodit, leidsid nad, et kõik kolm olid „mõõdukalt täpsed“, andes korrektseid vastuseid ainult 59–67%-l juhtudest. See tähendab, et üks kolmandik arstide diagnoosidest, mille kohaselt naise keha toodab liiga palju või liiga vähe lootevett, on valed. Need valediagnoosid viivad sünnitusse sekkumiseni, sealhulgas keisrilõigeteni. Nagu selgitab Sarah Buckley, kes on Austraalias pere- ja sünnitusarst, sünnituse toetaja, nelja lapse ema ning raamatu „Gentle Birth, Gentle Mothering: A Doctor’s Guide to Natural Childbirth and Gentle Early Parenting Choices“ autor, on madala lootevee taseme diagnoosimiseks ultraheli kasutamine „viinud probleemide ülediagnoosimiseni, mille tõttu kutsutakse palju sünnitusi esile täiesti tervete laste puhul“. Seda seisukohta toetab märkimisväärne hulk teadusuuringuid. Üks topeltpime juhuslikustatud uuring, mis vaatles 1500 rasedat, jõudis järeldusele, et 40 nädalat rasedate naiste lootevee hulga mõõtmine ei näidanud tugevat seost loote parema seisundiga. Küll aga ennustas see ebavajalikku sekkumist. Uuringus võeti tulemused kokku järgnevalt: „[Lootevee indeksi, mis näitab ultraheli põhjal lootevee arvatavat taset,] rutiinne kasutamine viib tõenäoliselt sünnitusse sekkumise sagenemiseni, ilma et paraneksid rasedustulemused“.
Lizi abikaasa sõnul vaatas arst ultraheli tulemusi ainult paar minutit ja määras siis Lizile voodipuhkuse. Ometi on rohkem kui pool tosinat uuringut jõudnud järeldusele, et voodipuhkus ei too mingit tõestatud kasu või et puuduvad piisavad tõendid selle mõju kinnitamiseks või ümberlükkamiseks. Ning kuigi ei ole piisavalt tõendeid voodipuhkuse kasulikkuse kohta, on olemas tõendid, mis kinnitavad selle kahjulikkust. Teadlased on leidnud, et see mitte ainult ei suurenda drastiliselt vereklompide tekkimise tõenäosust, vaid see võib rasedate naise puhul viia ka märkimisväärse luude hõrenemiseni.
„Ma ei palu enam rasedatel naistel voodisse jääda,“ kinnitab doktorikraadiga Reynir Tómas Geirsson, kes on Islandil Reykjavikis Landspítali Ülikooli haigla sünnitusabi- ja günekoloogiaosakonna juhataja. Reynir on sünnitusabiga tegelenud 36 aastat ning näinud rohkem kui 3000 sünnitust. „Mõnikord palun ma naistel, kellel on suur enneaegse sünnituse tõenäosus, ja harva ka neil, kellel on kõrge vererõhk, jääda töölt koju, puhata kas kodus või vahel ka haiglas ning ma annan neile nõu, millist pingutust vältida ning millal ja kuidas päeva jooksul puhata. Kuid täielik kohustuslik voodipuhkus pole oma otstarbekust kunagi tõestanud.“
Kuna beebi Maddy osutus oma vanuse kohta normaalse kasvu ja kaaluga lapseks, on võimalik, et Lizi rasedusel polnudki mitte midagi viga. Lizi traagiline lugu sunnib meid küsima: kas see noor ema oleks täna elus, kui arstid oleksid teinud vähem teste ja pööranud rohkem tähelepanu olemasolevale teaduskirjandusele, selle asemel et kasutada lähenemist, mis ei too mingit tõestatud kasu, ning võtnud arvesse seda, et ta oli väike naine, kelle puhul oli keskmisest väiksema lapse saamine