.

analüüsida ja loetavamaks muuta. Minu lugupidamine kuulub minu abikaasale Tähtile, kes on mõistvalt ja toetavalt suhtunud mu eemalolekusse selle raamatu kirjutamise ajal.

      Teksti raamatuks saamisel on olnud olulise tähtsusega Euroopa Liidu toetatud riikliku arengukava meetme 1.1 raames projekti „Haridusjuhtide konfliktijuhtimise oskuse arendamise teoreetiliste aluste ja metoodika välja­töötamine ning rakendamine õppekavade täiustamise kaudu” täitmine. See projekt võimaldas siduda varem tehtud märkused ja kirjapandud mõtted terviktekstiks.

      Raamat koosneb neljast osast. Esimene püüab anda ülevaate sellest, mis on konflikt. Nii nagu iga keerukat nähtust on ka konflikti defineeritud ja käsitletud väga erinevalt. Järgnevalt esitangi ülevaate enamtunnustatud konfliktimääratlustest. Annan ka ülevaate konfliktide tüpoloogiatest, et esile tuua neid tunnuseid, mille alusel eri autorid on konflikte eristanud. Esimene osa lõpeb konflikti kliima teemaga, milles analüüsin andestamist ja konfliktijärgset suhete õhustikku.

      Teine osa käsitleb konflikti psühholoogilisi põhjusi. Kuigi konfliktid võivad olla ka suurte inimgruppide, organisatsioonide, riikide ja rahvaste vahel, olen selles peatükis võtnud vaatluse alla pigem isiklikud põhjused. Konflikt teostub ja laheneb sageli üksikisikute tasandil, seepärast on põhjust rääkida, kuidas inimesi mõjutavad võimuvõitlus, eelarvamused, rollikäitumine, püüd jätta endast head muljet, õiglustunde haavamine ja isiklike hingeprobleemide lahendamine konflikti kaudu.

      Kolmas osa käsitleb konflikti eskalatsiooni ehk vohamist. See on nähtus, mille käigus konflikt väljub kontrolli alt, kaasates üha rohkem inimesi ja hakates keerlema üha rohkema arvu küsimuste ümber. Äärmuslikel juhtudel võib lokaalne konflikt saada rahvusvahelise kõlapinna. Peatükis käsitlen põhjusi, mis viivad konflikti vohamiseni ning tutvustan ­erisuguseid eskalatsioonimudeleid. Samuti käsitlen konfliktitsüklit, mis tähendab konflikti nö tiirlemist iseendas ilma lahenduse poole liikumata.

      Viimane, neljas osa on pühendatud konfliktide lahendamisele. Juttu tuleb konfliktidiagnostikast – sellest, kuidas konflikte analüüsida. Tutvus­tan ka konflikti varajast lahendamist ning erisuguseid konfliktikäitumise stiile ja taktikaid. Eraldi käsitlen koostöist konflikti lahendamise stiili, mille sisuks on osapoolte huvide võimalikult täielik arvestamine ning püüd leida põhiküsimusele optimaalne lahendus. Raamat lõpeb lepitamise kui neutraalse osapoole sekkumise tutvustamisega ja konfliktide diagnoosi­mise harjutustega.

      Raamatu kaks esimest osa on kirjutatud rõhuasetusega asjakohasele kirjandusele. Tutvustan erisuguseid käsitlusi ja mõisteid, silmas pidades psühholoogilist perspektiivi. Kolmas ja neljas osa on seotud rohkem kogemuste ja praktikaga, tutvustades konfliktide arenemist ja võimalikke lahendamisviise kogemusepõhiselt.

      Raamatu osad koosnevad peatükkidest, mille lõppu olen lisanud oma teemakohased mõttekillud. Mulle meeldib püüelda mõtete tabava sõnastuse poole ja seepärast olen peatükkide lõppu lisanud oma mõttekäikude kokkuvõtted. Tekstis kasutan arvukalt näiteid, mida olen kogunud mitmesugustelt koolitustelt, oma nõustamispraktikast ja lihtsalt ettetulnud olukordadest. Olen näiteid kohendanud, seepärast ei kajasta nad alati täpselt toimunut. Samas olen püüdnud säilitada näidete algupärast keelekasutust. Küll aga olen püüdnud vormistada näiteid nõnda, et need aitaksid paremini mõista teoreetilisi seisukohti. Oma näidetele olen lisanud init­siaalid TL. Olen siinkohal tänulik kõigile, kes on mind näidetega varustanud. Olen nendest lugudest palju õppinud.

      Raamat lähtub suhtlemisoskuse määratlusest, mille kohaselt on suhtle­misoskuse komponentideks oskus toimuvat analüüsida, võime valida kohane käitumisviis ja suutlikkus efektiivselt käituda. Lähtun arusaamisest, et konfliktid on objektiivselt olemas. Järgnevalt pakun ühe võimaliku konfliktide käsitluse – psühholoogilise vaatenurga. Usun, et psühho­loogilise vaatenurga tundmine aitab meil konflikte paremini mõista ja konstruktiivselt lahendada. Ma loodan, et järgnev tekst aitab lugejal leida endale sobivaimad käitumisviisid ja seeläbi elus ettetulevate konfliktidega tulemuslikult toime tulla.

      1. osa

      Konfliktist üldiselt

      Konflikti võib määratleda ja temasse suhtuda väga erinevalt. Sellest, kuidas me konflikti mõistame ja sellesse suhtume, oleneb suuresti see, kuidas me konfliktides käitume. Käesoleva osa üheks eesmärgiks on anda ülevaade konflikti definitsioonidest ja analüüsida, kuidas mõjutab suhtumine konflikti selle puhul käitumist ja sellega toime­tulekut. Ülevaates konfliktide tüüpidest ei ole pööratud peatähelepanu konkreetsetele klassifikatsioonidele, vaid tunnustele, mille alusel on võimalik konflikte eristada. Need tunnused väljendavad konfliktide olulisi omadusi, mille abil saame erinevaid konflikte analüüsida ja üksteisega võrrelda. Konfliktide kujunemine ja lahene­mine on alati seotud suhetega ja emotsionaalse taustaga üldiselt. Seda valdkonda käsitlen konflikti kliima peatükis. Edasine vastab järgnevatele küsimustele.

      Mis on konflikt?

      • Konflikti definitsioonid.

      • Võimalikud suhtumised konflikti.

      Missuguseid konflikte on olemas?

      • Mis on põhilised tunnused, mille alusel konflikte eristada?

      Mis on konflikti kliima?

      • Konflikti kliima mõju konflikti arengule.

      • Andestuse mõju konfliktijärgsele kliimale.

      1.1. Konflikti mõiste

      Paljude suhteid puudutavate mõistetega on nõnda, et me lihtsalt elame neid defineerimata. Näiteks saab olla hea sõber, arutlemata sõpruse kui psühho­loogilise nähtuse üle. Õnnelik saab olla ilma õnne mõistet sõnades määrat­lemata, kuigi igaüks saab aru, millal ta on õnnelik. Praktikas toimivaid suhteid, mida ei defineerita, väljendatakse sageli metafooride kaudu. Kuigi pole tegemist täpse definitsiooniga, võivad tabavalt valitud kujundid avada üsna täpselt iseloomustatava nähtuse sisu. Nii näiteks võidakse konflikti käsitleda kui sõda, kannatust, katsumust, proovikivi, elukooli, segadust, hüppelauda, mängu, nuhtlust või paratamatust.

      Ilmselt on konflikt üks neid eluvaldkondi, mida me määratleme ja mõtestame enda jaoks oma elukogemuste kaudu. Psühholoogina ini­mestega suheldes olen tõdenud, et on kaks olukorda, mis toovad esile selle, kes inimene on. Need on konflikt ja määramatus. Pinged ja vastasseisud ning ootamatud ja keerulised olukorrad, kus pole teada, mida ja kuidas teha, panevad inimesi käituma vastavalt sellele, kes nad tegelikult on. Võime öelda, et konflikt ja määramatus on otsekui hingepeeglid.

      Ka konfliktne saab olla ilma selle üle aru pidamata. Kui aga isiklikel, tööalastel, akadeemilistel või mingitel muudel põhjustel tuleb konfliktseid suhteid analüüsida, otsida võimalikke lahendusteid, siis ei saa läbi ilma mõisteid määratlemata. Kui konflikt on defineeritud, siis sellest hakkab sõltuma asjaolu, kuidas käsitleda käitumisviise konfliktis, lahendusviise ja konflikti tähendust üldse. Näiteks olen oma konfliktikoolitusi sageli alustanud küsimusega, mis on konflikt. Osalejad on nimetanud selliseid märksõnu nagu vastuolu, pinge, tüli, lepitamatus, arusaamatus, suhtlemishäire, paratamatus ja arvete õiendamine. See loetelu näitab, et inimesed mõistavad konflikti väga erinevalt. Samuti kumab nendest vastustest läbi inimeste erisugune konfliktikogemus. Midagi sarnast toimub ka konflikti­uurijate seas. Järgnev annab ülevaate sellest, kuidas konflikti määratleda ja missugused on võimalikud suhtumised konflikti.

      Konflikti definitsioone

      Konflikti kui mitmetasandilist nähtust saab määratleda mitmeti. Erinevate uurijate pakutud definitsioonid lähtuvad erisugustest vaatenurkadest. Siinkohal mõned näited. Üheks võimaluseks on käsitleda konflikti kui võitlust, teravat avalikku vastuolu. Näiteks üks varaseid määratlusi pärineb Coser’ilt (1956, 8), kes käsitleb konflikti kui võitlust väärtuste pärast ning püüdlust erilise staatuse, võimu ja vahendite omamise poole, mille käigus oponentide eesmärgiks on oma rivaale alla suruda, kahjustada või elimineerida. Selles