Suhtlemiskonflikti psühholoogia. Tõnu Lehtsaar

kuivõrd emotsionaalne või ratsionaalne on nende suhtumine põhiküsimusse.

      „Millest me üldse räägime?” See on küsimus, mis võib konflikti käigus korduvalt üles kerkida. Lihtsam on siis, kui osapooled mõistavad põhi­küsimust ühtemoodi. Kui aga sellest saadakse erinevalt aru, siis räägitakse üksteisest mööda ja ei liiguta võimalikule lahendusele lähemale. Näiteks olukorras, kus ühe ettevõtte kolm osakonnajuhatajat satuvad konflikti ühise preemiafondi jagamisel, võidakse kujunenud olukorda tõlgendada täiesti erinevalt. Esimesele on põhiküsimuseks raha hulk, sest töötajate ­palgad on madalad ja väikseimgi toetuse vähenemine annab majandus­likult oluliselt tunda. Teine rõhutab, et küsimus pole üldse rahas, vaid õigluses. Jagada tuleb selgete, kõikide huve võrdselt arvestavate põhimõtete järgi. Kolmanda põhimure on see, et tema arvamust arutelude käigus ei arvestata. Räägitakse vahele, katkestatakse ja kui siis hiljem jõutakse tema seisukohtadeni, ei märka keegi öelda, et tema oli esimene, kes hea lahenduse välja käis. Konflikti lahendamise seisukohast on oluline, et teadvustataks, kuidas teised kujunenud olukorda näevad.

      Konfliktoloogias räägitakse põhiküsimuse egotsentrilisusest. See tähendab, et osapooltel on kalduvus käsitleda konflikti oma probleemist lähtudes. Sealjuures tekib tunne, et teised ei saa asjast aru, tegelevad vähetähtsaga või on lihtsalt hoolimatud ja kiuslikud. Tegelikult tegeleb igaüks oma asjaga, teistest mööda. Konflikti arenedes võib aga kujuneda olukord, kus teise osapoolega suhtlemist hakatakse vältima ja enam ei huvitutagi teise poole arvamusest. Sellistel juhtudel on konflikti konstruktiivne lahendamine üsna keeruline.

      Konfliktid muutuvad arenedes üha emotsionaalsemaks. Seepärast on mingil hetkel raske vahet teha, kus lõpevad sisulised argumendid ja algab tunnete klaarimine. Praktikas need kaks tasandit segunevad, konflikti põhiküsimus muutub üha isiklikumaks, emotsionaalsed reaktsioonid üha kontrollimatumateks. Sellises olukorras muutub konflikt üha raskemini juhitavaks.

      Konflikti kui vastasseisu mõistmine aitab täpsustada konflikti käsitlemist. Samas mõjutab aga konfliktide mõistmist ja nendes käitumist olu­liselt suhtumine konfliktidesse üldse. See on üldinimlik nähtus, et eelhoiakud ja arusaamised kujundavad käitumise.

      Suhtumisest konflikti

      Vastasseise võib ette tulla kõigis suhetes. See, kuidas need vastasseisud lahenevad või arenevad, oleneb suuresti sellest, kuidas nendesse suhtuda. Sotsiaalpsühholoogias on kirjeldatud isetäituvate ennustuste fenomeni. Mõte on selles, et meie suhtumised kujundavad olukordi seeläbi, et me käitume vastavalt oma suhtumisele ja sellega sunnime teist osapoolt rea­geerima meie käitumisele. See tähendab, et inimeste hoiakud loovad sotsiaalse tegelikkuse. Probleemseks võib olukord kujuneda siis, kui meie hoiakud on põhjendamatud või isegi väärad. Kui näiteks kellessegi suhtutakse kui saamatusse, siis tema tegusid tõlgendatakse kui küündimatuid ja temaga käitutakse kui ebapädevaga ja saamatuga. Tulemuseks on eelsuhtumise ohvri enesehinnangu langus ja objektiivselt küündimatud teod, mis süvendavad veelgi suhtumist temasse kui saamatusse. Samas leiab teise vigadest alavääristaja kinnitust oma algsele arvamusele.

      Sarnane fenomen kehtib ka konflikti suhtes. See, kuidas inimesed ­suhtuvad konflikti, kujundab nende enda ja teise osapoole käitumist. Negatiivne suhtumine konflikti raskendab konstruktiivset käitumist. Kui inimene suhtub konflikti kui millessegi olemuslikult taunitavasse, tuleb tal kanda kahte koormat – konflikti ennast ja arusaama, et ollakse midagi põhimõtteliselt valesti teinud.

      Aja jooksul on minu suhted abikaasaga muutunud täiesti väljakannatamatuks. Elame nagu kaks võõrast inimest teineteisest täielikult mööda. Me abiellusime armastusest ja esimestel aastatel polnud meie jaoks kedagi ega midagi peale teineteise. Ma ei tea, kas töökoormus või kahe lapse sünd või mis asus tasapisi meie vahele. Ma elasin kogu aeg teadmises ja tahtmises, et minu abielu peab olema täiuslikult õnnelik ja seepärast ma ei rääkinud talle oma ootustest ja tunnetest ja üksildusest. Pealegi olime sõprade ja sugulaste silmis ideaalne ja ilus noor paar. Me nautisime tähelepanu ja kadedaid pilke. Igasugused probleemid oleksid sellele pildile meist nii meie endi kui teiste jaoks olnud vastuvõetamatud. Alguses ma ei tahtnud rääkida abikaasaga olulisest, siis me ei saanud rääkida olulisest ja nüüd meil pole enam millestki rääkida. Kõik on hiljaks jäänud.

      Sellest lühikesest kirjeldusest ilmneb, kuidas perfektsionistlik ­suhtumine abielusse kui millessegi probleemitusse ja ideaalsesse võttis võimaluse ­rääkida oma tegelikest vajadustest. Lühikirjeldusest jääb ka mulje, et kõneleja jaoks oli väga oluline teiste arvamus. Selle tõttu polnud ta ilmselt võimeline teadvustama endale ja teisele abielupoolele tegelikke probleeme. On suhtumisi, mis raskendavad või soosivad konfliktidega toimetulekut. Konflikti suhtumisel on võimalik esile tuua kaheksa võimalikku destruktiivset ja neli konstruktiivset viisi (Wilmot & Hocker, 2001, 11–13). Võimalikud destruktiivsed konflikti suhtumise viisid on järgmised.

      1. Harmoonia on normaalne ja konflikt on ebanormaalne. Seda ­hoiakut pooldavad ennekõike need, kes püüavad üldiselt konflikte vältida, ­nendest ja nende eest põgeneda. Probleem on aga selles, et konfliktid tekivad paratamatult. Ebanormaalseks peetava paratamatu olukorraga on aga üsna raske toime tulla.

      2. Konflikt ja eriarvamus on sama asi. Seesugune arusaam võib raskendada suhtlemist kahes tähenduses. Ühelt poolt võidakse väga tõsiseid konflikte taandada pelgalt eriarvamustele. Teisalt võidakse aga eri­arvamusi käsitleda sügavate konfliktidena. Oluline erisus konflikti ja eri­arvamuse vahel on see, et konflikti puhul tunnetatakse erinevusi ühita­­matutena ja oma püüdluste teostamisel surutakse teist osapoolt alla.

      3. Konflikt on haiglase hingeelu tulemus. Sellise suhtumise korral käsitletakse konflikti kui hingeelu hälvet ja konflikti sattunud inimesi sisu­liselt kui haigeid, nimetades neid näiteks neurootikuteks, hüsteeri­kuteks, paranoikuteks või teovõimetuteks.

      4. Konflikti lahendamist raskendab sildistamine. Paljudel juhtudel võidakse inimesele anda ennatlik nimetus, mis kujundab tema suhtes eelhoiaku ja raskendab konflikti konstruktiivset lahendamist. ­Näiteks suhtumine kellessegi kui riiukukke, põikpeasse või laamendajasse ­raskendab oluliselt konfliktiga toimetulekut.

      5. Konflikt ei tohiks mingil juhul eskaleeruda, kaasates suuremat hulka inimesi ja puudutades üha rohkem küsimusi. Paljudel juhtudel on ­konflikti lahendamise ja läbitöötamise tingimuseks see, et küsimust käsitletakse ja sellega tegeldakse kompleksselt ja paljude inimeste osavõtul.

      6. Konfliktiga tegelemine peab olema igati viisakas ja hästi korraldatud. Seda kiiduväärt püüdlust on raske realiseerida, sest konfliktsituatsioonis muutuvad vestlused sageli raskesti juhitavateks ja emotsionaalseteks. Kaugelearenenud konfliktide puhul ei pruugi osapooled üldse enam üksteisega suhelda.