VANAD TAHVELKILDIST
katusekivid klõbisesid nagu inimluud, kui August XIII kõndis kikivarvul üle Augusti hotelli katuse. Karge sügistuul piitsutas teda selga, ähvardades ta jalust maha lüüa, aga August ei peatunud. Tal oli suuremaidki muresid kui kaheksakorruselise maja otsast alla kukkumine. Augustil oli tarvis korsten korda teha.
Suitsulõõrist kostis ronkade hoiatav kraaksatus, kuid see ei seganud Augustil heitmast pilku sinna sisse. Korsten oli nagu alati ajalehtedest, riideräbalatest, väiksematest ja suurematest oksaraagudest ja muust prahist ummistunud. Augustile jõllitas vastu kuus kokkuklopsitud pesas kössitavat musta lindu.
„Välja!“ hüüdis August.
11
KUUS PÕIKPÄIST RONKA
Rongad ei teinud kuulmagi.
„Siin on küllalt toredaid puid. Kõtt!“
Aga rongad ei „kõttinud“. Nad näisid teesklevat, et August on nähtamatu.
„Küllap peame siis karmimaid võtteid rakendama,“ ütles ta ohates.