Aga täna hommikul tundusid rongad eriti põikpäised. Talv oli tulekul ja neil oli külmade ilmade üleelamiseks mõnusat kohta vaja. „Mis siis, kui ma teid veega üle valan?“ küsis August. „Kuidas see teile meeldiks?“
Linnud teadsid, et ta ei mõtle seda tõsiselt. Üks neist plagistas nokka, aga teised tukkusid rahumeeli edasi. Sestap ronis August katuseharjale, kus seisis kõver tuulelipp. Ta kruvis terava metalltoru lahti ja suskis sellega korstna sees. „Ma kasutan jõudu, kui tarvis,“ ütles ta otsusekindlalt. „Tulge sealt välja või muidu...!“
Rongad ei liigutanud sulgegi. Nad teadsid, et August on liiga hea südamega, et linde tuulelipuga lüüa.
Nüüd oli selge, et Augustile oli jäänud vaid üks võimalus. „Kui te kohe välja ei tule,“ ütles ta nii kurjalt kui suutis, „lähen kutsun tädi Annaconda ja siis tuleb teil
temaga tegemist teha.“
Rongad lausa purskusid korstnast välja ning tõusid kraaksudes ja tiibu laiali laotades taevasse. Nad olid hotelli lähedal piisavalt kaua elanud, et teada kõike Annacondast, ja tema kannatust ei julgenud proovile panna mitte keegi – isegi mitte rongad.
August saatis linde pilguga, kuni need olid vaid tumedad täpid kahvatu koidutaeva taustal. Ta poleks sugugi tahtnud neid ehmatada, aga nad ei jätnud talle muud võimalust. Augusti pilk libises alla ja ta vaatas oma kõrgelt kohalt ringi. Vaates ei olnud midagi erilist.
Mitme miili ulatuses ei olnud siin ühtegi teist hoonet peale Augusti hotelli, mis istus keset trööstitut halli maastikku
12
õnnetult ühel mäetipul, sama trööstitute ja räsitud puudest metsa piiramisrõngas. Ükskõik mis suunas minema hakates võis kõndida mitu tundi, ilma et midagi huvi-tavat ette oleks sattunud.
Aga August ei silmitsenud seda masen-davat vaadet. Ta vaatas sellest kaugemale, üle horisondi, sinna, kus oli ülejäänud maailm. Ta kujutles linnu ja džungleid, sadamaid ja kõrbi, maastikke, mida ta oli vaid raamatutes näinud. Kõiki neid kohti, kuhu ta oleks tahtnud minna…, kui ta poleks olnud kaksteist aastat vana ja pärija oma suguvõsa hotellis, kus ta töötas ainsa jooksupoisi, meistrimehe, parasiiditõrjuja, toapoisi ja üleüldise käsutäitjana. August XIII oli veetnud hotellis kogu oma elu, täpselt samamoodi nagu enne teda tema isa ja veel üksteist Augustit.
August naasis ohkega vaevalise korst-napuhastustöö juurde. Varsti olid tema
käed nõest mustad. Ta sikutas korstnast välja tosinate kaupa puupulki ja oksaraage ning ka peotäie veidraid, ootamatumaid esemeid: daami pitstanu, roostes küüne-viili, koogipanni ja isegi kotikese nipsukive, mis olid kunagi talle endale kuulunud. August juurdles parasjagu selle üle, kuidas rongad olid nipsukivide koti tema pöönin-gukambri kirjutuslaua sahtlist kätte saanud, kui tema tähelepanu pälvis üks madal urin.
August vaatas silmi kissitades vara-hommikusse uttu. Oma üllatuseks märkas ta metsas liikumist. Pikkade peenikeste okste kupli varjus vingerdas puude vahel mingi suur tume kuju. Hotelli ümbritsevad metsad kubisesid karudest ja metssiga-
13
AUTOMOBIIL!
dest, aga see kuju oli kõikidest loomadest suurem. See urahtas taas ja Augusti süda hüppas rõõmust. See ei olnud mingisugune tavaline olend.
See oli automobiil!
August ei olnud näinud automobiili sellest ajast saadik, kui Augusti hotellist lahkus viimane külastaja, kes oli tõotanud, et ei naase siia kunagi. Viis pikka aastat olid möödunud ilma ainsagi kliendita. Augusti silmad läksid pärani, kui automobiil mäkke tõusis. Lõpuks ometi tuli keegi nende juurde öömajale!
Auto sõitis läbi kunagi nii suursuguste raudväravate, aeglustas hoogu ning jäi Augusti hotelli paraadukse ees seisma. Ning just sel hetkel meenus Augustile, et uute külastajate tervitamine ja nende pagasi kandmine on tema töö.
Ta võpatas, kui hotelli sisetelefon turtsudes tööle hakkas – selle plekine hääl kajas korstnalõõris vastu – ja läbi kahina võis kuulda onu Rupertit paaniliselt hüüdmas:
„AUGUUUST!“
Nüüd tuli kiiresti fuajeesse jõuda! August kaalus, kas mitte otse läbi korstna minna, aga liikuda kaheksa korrust alla-poole tähendas pikka laskumist. Ta hüppas hoopis üle katuseserva, haaras ühe käega vihmaveerennist kinni ja lennutas end hooga pööninguaknast sisse. August
maandus hirmsa põntsatusega ja nõge lendas kõikjale üle tema tuba äärest ääreni täitva väikese voodi ja kirjutuslaua. Varem oli August maganud ühes hotelli teise korruse suurtest magamistubadest, aga tädi Annacondale ei meeldinud laste seltskond ja ta tahtis Augusti jalust ära saada. Ta pagendas poisi hotelli viimasele korrusele, kaheksa korrust kõrgemale fuajeest, kus oli Augusti põhiline tööpõld.
August tõttas oma toa põrandas oleva luugi juurde, tõstis selle üles, ronis puust redelit mööda alla ning maandus mütsatu-sega keset kaheksanda korruse koridori. Ta ajas end püsti ja jooksis trepi juurde, peas pulbitsemas erinevad küsimused. Kes see salapärane külastaja on? Ja miks oli ta tema hotelli tulnud?
14
Kui August väike oli, olid asjad olnud hoopis teistmoodi. Hotellitoad olid mitmeks kuuks ette kinni pandud. Õhtud läbi voorisid piki sissesõiduteed uhkel-davad automobiilid, külastajad saabusid elegantses riietuses: mehed kandsid smokin-geid ja kõvakübaraid, daamid kauneid õhtukleite, kalliskive ja pärleid. Iga uut saabujat tervitas tosin ühesuguses, otsekui nõelasilmast tulnud mundris jooksupoissi. Nad tõstsid pagasi poleeritud messingkäru-dele ning kammerteenrid tuiskasid samal ajal ringi limonaadi- ja küpsisekandikutega. Hotellil töötajaskond oli tohutult suur hoidmaks kõike laitmatus korras. Hekid olid pügatud, vaibad puhastatud, mööblilt tolm võetud ja seinakatted pestud. Terve rügement toatüdrukuid