õõnes vaikus. Mitte keegi ei öelnud sõnagi. Henry nägu oli läinud kahvatuks. Tema oli esimene, kes toibus. Ta suu tõmbus kitsaks kriipsuks ning ilme oli ettevaatlik ja vaoshoitud – nagu väikesel poisil, kes on pahandust teinud ja saab järsku aru, et jäi vahele.
„Mida see tähendab?“ küsis Henry nõudlikult, pilk sissetungijal. „Ja mida kuradit sina siin teed?“
„Ma ei pea seda ometi ütlema hakkama,“ andis pikk võõras ohtlikult vaiksel häälel vastu. „Kõik sinu rumalad, mõtlematud... Oled sa peast segi läinud või?“
Säärase küsimuse ees oli Henry ilmselgelt vapustatud, ent see kestis vaid hetke. „Pagan sind võtaks,“ lausus ta vaevukuuldavalt.
Lydia kiskus pilgu võõralt ja vaatas mehe poole, kellega oli kavatsenud abielluda, kinnitades samal ajal endale, et see siin peab olema eksitus, et see on lihtsalt halb unenägu. See ei saanud olla midagi muud, aga võõra näol oli nii rangelt talitsetud ilme, et Lydia teadis, et mees räägib tõtt, ehkki ta ei suutnud seda veel hetkel mõista.
„Kas sa tunned seda meest, Henry? Ja kuidas tema sind tunneb? Vasta mulle.“
Henryst õhkus piisavalt ärritust näitamaks, et ta tunneb seda meest ja et ta on lisaks valmis vägivalda kasutama. Tema esialgne vapustus oli asendunud vihaga. Ta ei teinud väljagi naisest, kellega oli kavatsenud abielluda, ning astus sammu võõra poole, selg kange ja käed külgedel rusikas.
„Sa jälitasid mind. Kurat sind võtku, Golding!“ urises ta. „Põrgusse sina ja sinu sekkumine.“
„Ja see sulle meeldiks, eks ole? Ma ei nõudnud sinult just üleliia palju, paludes, et sa oleksid Mirandale truu – pärast kõike seda, mida ma sinu heaks teinud olen. Kui mind poleks, oleks sinu uhke mõis kokku varisenud ja sina elaksid suguvõsa talus, saades närust sissetulekut talupidamisest. Selle asemel elad sa nagu lord, kelleks sa sündisid, ja ajad ikka naisi taga.“
„Kust sa teadsid mind leida?“
Võõras ei võpatanud. „See polnud keeruline. Sa jätsid mu õe maha. Tal hakkas igav ja ta järgnes sulle Londonisse. Kui ta sind leida ei suutnud, tuli ta minu jutule. Otsustasin käia läbi sinu klubist, kus su sõbrad olid tõe osas vägagi avameelsed. Millise haleda ettekäände sa oma naisele oma äraoleku kohta kavatsesid ette sööta?“ Võõras kõneles kergelt agressiivsel toonil, mis näitas, et ta oli harjunud kohe vastuseid saama.
„Oleksin midagi välja mõelnud.“
„Kindel see. Sa oled talle valetamises üsna osavaks muutunud. Kurat võtaks, Henry, sa kavatsesid hakata kahenaisepidajaks.“
„Kuni sina sekkusid. Su saabumine poleks saanud olla oskuslikum või parema ajastusega.“
„Ma ei küsi selgitust – olukord kõneleb ise enda eest. Aga kuidas pagan see sinu arvates kohtus oleks vett pidanud? Nüüd olen ma siin ja ehkki ma tahaksin su maha lüüa, ei lase armastus õe vastu mul seda teha. Iga naine, kes on pidanud pidevalt seisma silmitsi seksiskandaalidega, oleks ammu oma abikaasasse usu kaotanud. Tal on pelgalt selle alusel õigus sinust lahutada, aga ma ei usu, et ta seda teeb. Tal on raudne tahe ning sinu vastuvõetamatu häbiväärne käitumine teie abiellumise algusest alates on teda ainult karmimaks muutnud. Ta on Maple’i häärberi leedi Seymour, aadlik, ja olenemata sellest, mida sina teed, kavatseb ta oma positsiooni seltskonnas säilitada. Kurat võtaks, mees, sa tegid talle sügavalt haiget. Loodetavasti oled enda üle uhke.“
Nüüd pöördus võõras Lydia poole nagu tõusulaine. Mehe juuksed olid tihedad ja pruunid, meelekohtadel oli kergelt halli ja juuksed sätendasid akendest paistva päikese käes. Pikk, lihaselised õlad, kitsas piht, tume pikk-kuub ja kaelaside, heledad püksid – selline mees vaatas Lydiat kerge põlgusega. Tema suu tõmbus pingule ning külmad ja ebasõbralikud silmad välkusid ohtlikult.
Ta vaatas Lydiat ja Lydia teda. Naine tundis end mehe pilgu all ärritumas.
„Mida te enda arust mõtlesite,“ küsis mees vihaselt, „kui kurikuulsa elumehega mööda Londonit ringi lasite ja nüüd selle pöörase sammu ette võtsite?“
Lydia tundis, kuidas pahameel paisub temas võimsa emotsioonipuhanguna, millele ta oli sunnitud vaba voli andma. Ta oli siiski ju samamoodi Henry salakavaluse ohver nagu võõra õde. Lydia silmad välkusid vihaselt ja raev muutis tema hääle teraskalgiks. „See pole minu süü,“ teatas ta maruvihasena, et teda osaliselt selles süüdistati. „Mul polnud aimugi, et Henryl on naine – või et ta on kurikuulus elumees, kuna ma ei ela tema maailmas. Ma ei liigu kõrgseltskonnas, söör. Ka ei teadnud ma, et tema perekonnanimi on Seymour. Mina tean teda Henry Sturgisena.“
Võõras oli käed puusa pannud, tema helesinised silmad olid kõhnas tugevasti päevitunud näos nagu jäätükid, lõug tugev ja otsustav, hääl karm. „Ma ei süüdistanud teid, preili...?“
„Brook. Lydia Brook,“ vastas Lydia, talitses häält ja üritas manada näole tavalise ilme. „Ja teie, söör?“
„Alexander Golding.“
Lydia vaatas meest otsustavalt ja trotslikult, väike lõug ette lükatud. Ta heitis mehele salvavalt põlgliku pilgu ning pöördus siis Henry poole. Võõra sõnad loksusid tema ümber nagu laine, mis ähvardas ta enda alla matta. Pea oli järsku kuidagi kaalutu ja ta pidi end tahtejõu abil püsti hoidma.
Ta silmitses Henry nägu ja nägi seda, mida mees ei suutnud varjata. Hetkega oli armastavast, heatahtlikust mehest, kes kibeles Lydiast oma naist tegema, saanud isekas, salalik olevus, kes ilmselt üritas välja mõelda, kuidas end sellest ebameeldivast olukorrast välja keerutada. Pärast naisevenna saabumist polnud ta enam olukorra peremees ja tema laubale olid tekkinud higipisarad. Lydia peaaegu kuulis, kuidas mehe aju ragiseb.
Naine sulges silmad ja tundis pitsitavat tunnet oma kõri ümber. Seni heledalt säranud päike oli tuhmunud. Kui kergeusklik ta oli olnud, et uskus Henry kirglikke suudlusi ja vaikseid veenvaid sõnu, et mees ihaldab teda – nüüd mõistis Lydia, et need sõnad olid olnud tühjad, mehe kirg samasugune, mida ta tundis iga teise naise vastu. Asjaolu, et Lydia polnud mehe võrgutamiskatsetele järele andnud – ta oli kõigutamatult keeldunud mehega enne abiellumist voodisse minemast –, oli pannud Henry ainult rohkem ja innukamalt üritama. Kui naine arvas, et suudab kõnelda normaalse häälega, avas ta silmad ja vaatas mehele otsa, püüdes võõraste ees väärikaks jääda.
„Ütle, miks sa seda tegid.“ Henry vaatas teda. Lydia tahtis tema pilgus näha palvet mõista, ent nägi vaid külma kalkuleerimist.
„Kui sa ainult teaksid,“ vastas mees nii vaikselt, et Lydia seda vaevu kuulis. „Ma ihaldasin sind...“
„Aga mitte abikaasana,“ nähvas Lydia põlglikult, nähes, et mees ei vaata talle otsa.
„Ei. Ma hoolin sinust...“
„Inimesi, kellest hoolitakse, ei hävitata.“
„Olen ihaldanud sind esimesest korrast, kui kokku saime. Ma ei saanud sinna midagi parata. Olen seda nii kaua oodanud. Arvasin, et ei saagi sind endale. Minu iha sinu vastu tõrjus kõrvale igasugused arusaamad õigest ja valest – ja ka kasvatuse. Ma pole selle üle uhke.“
„Sul peaks häbi olema. Me pidime abielluma. Sa petsid mind ja tõid mu siia, et minuga abielluda. Sa kavatsesid mu viia oma koju Ameerikas – väitsid, et su isa on haige ja sellepärast sa ei tahtnudki oodata ettenähtud kolme nädalat, et meie kihlus kirikus maha kuulutataks. Mitte miski sellest polnud tõsi. Olin mina alles heausklik, rumal, pime idioot. Ilmselt said päris korralikult naerda. See, mida sa tegid, on alatu – jälestusväärne. Kuidas sa julgesid? Sa kohtlesid mind kohutavalt.“
„Lydia... kui sa ainult teaksid...“
„Teaksin? Mida?“ pahvatas naine, viha soontes voolamas nagu vedel tuli. „Et sul juba on naine? Mida sa minuga teha kavatsesid? Jätta mu pärast abielu sisseõnnistamist Šotimaale maha ja minna tagasi Londonisse oma saavutustega kelkima?“ Nähes, et just seda oligi mees kavatsenud, vaatas Lydia teda ülima põlgusega. „Sa