Härrasmehe saladus. Helen Dickson

hilja. Mul on kahju, et see teile ebameeldivusi põhjustas, aga te ju saate aru, et ma tegin teile teene.“

      „Jah... jah, ma saan sellest aru.“ Lydia astus temast eemale. „Ma lähen tagasi hotelli. Hommikul sõidan lõunasse mineva postitõllaga koju.“

      Nad jõudsid tema hotelli ette ja peatusid. Alex vaatas naist, märgates tema lõual peaaegu nähtamatut lohukest. Naine oli elegantne ja uhke ning tema hääles ja käskivas peahoiakus oli midagi, mis viitas heale päritolule, tavalisest paremale kasvatusele. Alex oletas, et naine on väga iseseisev – moodne naine. Heleda päikese käes olid naise nägu, silmad ja juuksed erakordsed. Ta pimestas meest, meelitas teda jõuga, mis kütkestas, ja Alex vaatas teda ihaga, mis polnud kaugeltki ainult füüsiline.

      Mees oli oma tunnetest täielikus hämmingus. See oli emotsioon, mida ta ei osanud kirjeldada. Ta teadis vaid, et see on erinev kõigest, mida ta oli kunagi tundnud, miski, mis oli tekkinud ootamatult, ning see üllatas teda ja ta teadis, et ei saa ega taha naist jätta.

      „Ka mina peatun selles hotellis. Mul oleks väga hea meel, kui te täna koos minuga õhtustaksite, preili Brook.“

      Lydia kaalus tema palvet hetke, mõeldes, et kõige juhtunu valguses peaks ta keelduma, ent ta tundis end rahutu ja rahulolematuna ega soovinud olla üksi õhtul, mis oleks pidanud olema tema pulmaöö. Ta nõustus.

      „Jah... ma... tänan teid. See meeldiks mulle.“

      Pulmamajja tagasi minnes otsis Alex kohe üles oma toapoisi Harrise, keda ta usaldas täielikult nii töö- kui ka eraasjades.

      „Kus mu õemees on, Harris?“

      „Ikka majas – püüab rahustada vaimulikku, kes pidi tseremoonia läbi viima. Ta ei pea ennast milleski süüdi olevat.“

      „See mind ei üllata, Harris.“

      „Ta tahtis noorele daamile järele minna, aga ma käskisin tal siin oodata.“

      „Te toimisite õigesti. Ta on viimane inimene, keda too daam praegu näha tahab. Ma viisin ta tagasi hotelli. Mul on kahju seda öelda, aga mu õemees on haige huumorimeelega logard ja tema loogika on leebelt öeldes väärastunud. Ta on võimeline truudust murdma ja oleks selle vallutusega oma näruste sõprade ees kelkima hakanud, kui see oleks tal õnnestunud, mõtlemata seejuures ainult enda mainele, ei oma naisele, ei preili Brookile tekitatud valule.“

      „Te ju üritasite oma õde tema eest hoiatada.“

      „Mis ajast Miranda mind kuulanud on?“ andis Alex pahuralt vastu. „Vahel mõtlen, millisesse suguvõsasse ta abiellus – et Seymouride liin on mingil moel vigane. Nagu te teate, ei meeldi mu õe abikaasa mulle, aga ma ei arvanud, et ta on selliseks asjaks võimeline. Tema isa oli samuti kahtlane tegelane – mängur ja seelikukütt, kellest jäi maha hunnik võlgasid. Selles suguvõsas on mingi sünge liin, Harris, ja kes teab, kus kurat see välja lööb? Palun jumalat, et mitte minu veel sündimata õelapses.“

      „Ma ei usu seda,“ sõnas Harris.

      „Loodame. Ma kaitseksin Mirandat selle eest, aga kui ta midagi pähe võtab, ei anna ta alla enne, kui teab kõiki fakte. Ta teab, et Henry kohtus teise naisega, aga mitte seda, kui tõsine asi oli. Tahaksin Miranda pärast selle loo maha vaikida. Kui see peaks avalikuks saama, rikuks see tema mainet ja ebameeldiv vastureaktsioon teeks talle väga haiget.“

      Alex astus majja ja Henry tuli samal ajal välja. Alex oli tõsine inimene, oma alluvate suhtes karm ja järeleandmatu kubjas. Ta oli ka armutu ärimees, kes oli teeninud terve varanduse Inglismaa põhjaosa kaevanduste ja laevandusega ning veel suurema varanduse tarkade investeeringutega raudteesse ja välismaale. Ta oli andnud Mirandale ülimalt helde kaasavara, teades, et Henry on võlgades ja mehe hooletusse jäänud mõis saab sellest abi. Alex vaatas teist põlgusega.

      Tema tavaliselt ülbe õemees oli nüüd vaiksem, muserdatud teda tabanud ebaõnnest, eksisteerides iseenda ebakindluse vaakumis. „Noh?“ küsis Alex. „See läks nii, kuna sina tegid valearvestuse – Miranda ei jäänud Surreysse ja sinu sõbrad olid jutukad. See oli rumal viga, eksimus, mis võib sulle abielu maksma minna. Mis sul enda kaitseks öelda on?“

      „Mis ma öelda saan? Sa tead ju kõike.“

      „Peaaegu. Sind ei huvita muu kui vaid enda lõbu. Kuidas sa julged mu õde nii jälestusväärselt kohelda! Sa ajad mul südame pahaks.“

      „Sa pead kuulama... las ma selgitan...“

      Alex heitis talle pilgu, mis oleks ka kihutava hobuse hoobilt peatuma sundinud. „Pea suu! Ma ei suuda sind praegu kuulata. Tahaksin säästa Mirandat sinu tegude üksikasjadest, aga ma ei näe selleks võimalust. Su reetmine haavab teda sügavalt, aga kahtlemata andestab ta sulle viimaks, see rumal tüdruk. Sa ei vääri tema andumust. Sa vist tulid siia üüritõllaga?“

      Henry noogutas mornilt ja sõnatult.

      „Tahan, et sa lahkuksid siit otsekohe, isegi kui pead selleks öösel reisima. Sa lähed otsejoones koju oma naise juurde, kus tunnistad oma teo üles ja palud temalt andestust. On selge, Henry?“ Henry võpatas tema külma raevu ees. „Kurat võtaks, Henry, ma ei hakka meenutama neid räpaseid sündmusi, mis su siia tõid. Ma ei suudaks oma viha talitseda ja ma ei vastutaks oma tegude eest. Pean mõneks päevaks põhja jääma. Kui sa jõuad Surreysse, püsid kodus – oma naise juures – ja hoiad pea selge. Sõpradele ei räägi sa midagi. Ma ootan sinult selles asjas täielikku koostööd. Sinul ja minul on tähtsate asjade üle vaja arutada.“