on kesksel kohal see, et sa saad osa võimalikust kasumijaotamisest dividendidena. Aktsiatessse investeerimisel ostad endale aastate jooksul kasvava tuluvoo.
Investeerimise tuum on selles, et sinu osalusega ettevõtte äritegevus ning tulusus kasvavad nii, et suudetakse kasvatada jaotatavat kasumit ilma ettevõtte perspektiivseid kasvuvõimalusi piiramata. Võistlus käib kasumi jaotamise ümber. Dividendide suurenemine paneb varem või hiljem aktsia väärtuse kasvama. Kui börsiettevõte ei suuda dividende kasvatada, siis aktsia hind börsil üksnes kõigub üldise konjunktuuri ja investorite meeleolude mõjul edasi-tagasi. Börs ei mõõda ettevõtte väärtust, vaid börsiturg loob üksmeele kasumi oodatava suuruse suhtes.
Börsi vähe tundvad inimesed teevad börsitabeli veeru „Efektiivne dividenditootlus protsentides“ põhjal sageli järelduse, et jaotatav dividend moodustab ainult mõne protsendi aktsia hinnast. See on tõsi. Kui ettevõte on aga vahetevahel või koguni mitu aastat järjest suurendanud dividende, siis võib pikaaegse investori dividenditootlus aktsia ostuhinnaga võrreldes olla 20, 40 ja isegi sadu protsente aastas!
Kui vara oleks aga hoitud mõne aasta jooksul deposiidina pangas või valitsuse võlakirjades? Tootlus olnuks ühtviisi 1, 2 või 3 protsenti aastas. Tavalise hoiustaja vara ei kasva kuidagi. Kui inflatsioon on 1–2 protsenti aastas, siis püsib hoiuse reaalväärtus hädavaevu endine, samal ajal kui üldine rikkus kasvab. Deposiiti paigutatud vara väärtus kahaneb soodsa majanduskasvu aastail pidevalt ning hämmastavalt kiiresti. Intressitulu võib teenida ka nn high-yield bond’idega. Pangad ja investeerimisfirmad on asutanud fonde, mis paigutavad raha sellistesse suure riskiga ärilaenudesse. Kui fondil on kümneid sääraseid laene, väheneb risk hajutamise tulemusena märkimisväärselt. Aastatootlus on olnud vahemikus 5–10 protsenti. Kui madala intressimääraga laenude intress on väike, tekib suur huvi suure riskiga laenude vastu.
Eriti võib vanemaid inimesi sageli kuulda rääkimas „turvalistest ja stabiilsetest“ investeeringutest aktsiatesse. Sellega viidatakse ettevõtetele, kes maksavad aktsia hinnaga võrreldes suurt dividendi. Nad ei ole aga tähele pannud seda, et aktsia dividenditootlusmäär on kõrge seetõttu, et investeerimisturul ei peeta ettevõtet lähiaastail võimeliseks aktsia kohta makstavat dividendi suurendama, mistõttu aktsia hind on jäänud madalaks.
2000. aastate algus oli suurtele puidutööstusettevõtetele raske aeg. Stora Enso käive oli 2006. aastal 14 miljardit ja nüüd kolmteist aastat hiljem veel ainult 11 miljardit eurot. UPM-Kymmene ületas 11 miljardi piiri aastal 2002. Seitseteist aastat hiljem on see näitaja endiselt sama. Meie kolmanda börsil noteeritud puidutööstusettevõtte Metsä Board tootevalikut on hoopistükkis muudetud. Käive on kahanenud 2001. aasta seitsmelt miljardilt vähem kui kahe miljardi euroni, kuid ärirentaablus on silmapaistvalt paranenud. Nii Stora Enso kui UPMKymmene maksid seitse aastat järjest peaaegu ühesugust dividendi – vastavalt 45 ja 75 senti aktsia kohta. Seejärel nende dividendimäär langes. UPM ületas 2000. aasta dividendimäära alles 2016. aastal ja Stora Enso veel aasta hiljem. Pole raske märgata, et sellise ettevõtte käekäik börsil ei saa olla soodne, kui börsiettevõtete paremik on dividende peaaegu igal aastal suurendanud.
Minu investeerimistegevus muutus otsustavalt tulusamaks, kui ma keskendusin sellele, et otsida niisuguseid ettevõtteid, kes tõenäoliselt suurendavad väljamakstavaid dividende jooksval ning eelolevail majandusaastail. Kui jälgida üksnes aktsiahinna arengut ja langetada otsuseid selle järgi, siis kujuneb investeerimine kergesti rabedaks ja aktsionäri suhe ettevõttega jääb hapraks.
Minu aktsiatest on parima tootlusega olnud 1980. aastal ostetud toonase Sanoma OY aktsiad. 22 aastat kestnud hoidmise järel sain ettevõttelt 2002. aasta eest dividendidena seitsmekordse summa võrreldes aktsiate ostuhinnaga. Lugeja võib kergesti aimata, et sellise aktsia väärtus on mõistagi kasvanud enam-vähem samas suhtes kui ettevõtte makstud dividendid.
Ettevõtte väärtuse moodustab tema poolt tulevikus makstavate dividendide nüüdisväärtus. Edukas investor püüab hinnata ettevõtte võimet dividende maksta ja prognoosida selle kujunemist jooksval ning järgmistel aastatel. Siis ei tarvitse aktsia päevahindade pärast muretseda. Oluline on, et aktsionär saab järgmisel kevadel jälle suurema summa kui eelmisel. Üksnes kindlalt kasumlik ja kasvav ettevõte maksab varasemast suuremaid dividende.
Turujõud on määravad
Investori igavene probleem on aktsia väärtuse hindamine. Selle pähkli katkihammustamiseks on mitu hindamisviisi olenevalt sellest, millisele aspektile rõhku pannakse. Aktsia väärtuse määramise kindlad viisid on „ostja ja müüja kokkuleppehind“ või „hind, mida ostja on nõus aktsia eest maksma“.
Ostja ja müüja võivad käsitada aktsia hinda eri lähtekohtadest. Ettevõtte väärtuse määramine põhineb sellel, millised on ärikasum, varad ja turupositsioon ning millist kasu toob ostetav ettevõte ostjale. Teooria järgi kajastub jooksvas aktsiahinnas kogu olemasolev informatsioon ettevõtte kohta. See väide on aga liialdatud.
Aktsia väärtus börsil kujuneb nõudluse ja pakkumise põhjal. Positiivsed uudised suurendavad nõudlust ja aktsia hind tõuseb. Negatiivsed uudised panevad investorid liikvele ja nad tahaksid aktsiatest loobuda kas või viimasest tehinguhinnast odavamalt. Lühemal ajavahemikul mõjutavad aktsiate hinna kujunemist tugevasti tunded, pikemal ajavahemikul on otsustav üldine majanduslik areng ja börsifirma edukus dividendimaksjana.
Börsid kasutavad aktsiahindade jälgimiseks hinnaindekseid, mis näitavad aktsiate väärtuse liikumise suunda. Helsingi börsi (asutatud aastal 1912 kui Helsingi Väärtpaberibörs – Helsingfors Fondbörs) keskne indeks on OMX Helsinki (varem HEX-indeks). See indeks hõlmab kõiki Helsingi börsil noteeritud ettevõtteid. Ettevõtte osakaal indeksis põhineb tema aktsiate turuväärtusel (aktsiate arv x aktsia hind).
Nokia osakaal indeksis oli kõige kõrgem 2000. aastal – üle 60 protsendi. Kümme aastat hiljem moodustas Nokia indeksist veel kõigest kümnendiku. Kuna Nokiast kuulub neli viiendikku välismaalastele, siis võivad soomlased Nokia aktsia hinna arengut ainult kõrvalt jälgida. Meie suuremate börsiettevõtete arengu ja seega ka börsiindeksi liikumise suuna määravad valdavalt välismaised omanikud. Lugeja õpib börsiindeksit jälgides mõistma, kuidas börs tuksub ning millised tegurid mõjutavad aktsiahinna tõusu ning langust.
Helsingi börsil noteeritud ettevõtetest kuulub soomlastele üle viiendiku. Soomlaste osa börsi päevakäibes on Helsingi Kaubandusülikoolis 2003. aastal avaldatud Juhani Linnainmaa väitekirja järgi keskmiselt ainult 3,3 protsenti. Hiljem on see suhtarv robotite automatiseeritud kauplemise tõttu veelgi kahanenud ning jääb praegu ühe protsendi piirimaile.
Soome börsiturul valitseb nn näota kapital, mis liigub sujuvalt ühest kohast teise. Suuremad kauplejad on kodu- ja välismaa investeerimisfondid ja teised varahaldajad. Investeerimisfondid ei maksa oma kasumilt makse. See suurendab käivet, mis on aktsiate likviidsuse aspektist positiivne. Investeerimisfondide osakuomanikud maksavad võimalikust kasumist makse siis, kui lunastavad osakuid ja võtavad fondist raha välja.
Tähelepanuväärne uus turujõud on tekkinud 2000. aastail. Näiteks New Yorgi ja Stockholmi börsi käibest moodustavad suurema osa tehingud robotite vahel. Tegemist on automaatse arvutipõhise aktsiakauplemisega. Robotid tunnevad algoritmide abil ära ostu- ja müügisurve ning hakkavad selle põhjal iseseisvalt, ilma konkreetseid käsklusi ootamata tehinguid sooritama. Arvutite automaattehingud võimendavad börside võnkeid eriti allapoole.
On teada, et aktsiahinnad langevad äkilisemalt, kui tõusevad. Kui arvutid tunnevad ära müügisurve, hakkavad nad suuri börsiettevõtteid ehk hõlpsamini rahaks muudetavaid aktsiaid nii-öelda lühikeseks müüma. Lühikeseks müügil aktsiad kõigepealt müüakse ja seejärel ostetakse tagasi. Müümine on võimalik, kui börsivahendaja on soetanud mõnelt aktsiaomanikult kompensatsiooni vastu aktsiaid laenuks. Teatud aja pärast tagastatakse aktsiad nende algsele omanikule. Arvutipõhise aktsiakauplemise puhul arvutid ostavad ja müüvad pelgalt aktsiahindu. Arvutite mängumaa on likviidsete aktsiate hinnad. Milliste ettevõtetega kaubeldakse, ei oma tähtsust. Kogu tegevus on lihtsalt edasi-tagasi loksutamine.
Soomes