Уильям Шекспир

Much Ado About Nothing


Скачать книгу

ronima. Rühkisin nii kiiresti, kui sain. Hääletu ja hüljatud moega laev hoidis hinge kinni. Valitses ulmeline, rõhuv meeleolu.

      Ette jäi irvakil uks. Lükkasin selle pärani ja tormasin sisse. Kaptenisillale. Astusin paar sammu ja tardusin soolasambaks. Otsekui naelutatult. Ei! Põlved nõksatasid.

      Eile autorambil nähtud pikk mees, laeva kapten, lamas põrandal vasakul pool ust, otse kaptenisilla juhtimispuldi kõrval. Mehe huuled olid tõmbunud irveks. Suu lahti. Parem silm jõllitas elutult kaptenisilla lage. Vasakut silma kattis veri. Mehe vasemast oimust oli kadunud väikelapse rusika mõõtu tükk. Seal haigutas ebaühtlaste servadega auk. Otsekui haamrilöögi jälg. Õnaruses oli koljutükke ja värvilist ainet, ajuputru. Luud, verd, naharibasid.

      Petra haaras mul käsivarrest ja tõmbas paar sammu tagasi.

      „Mida ... jumala pärast ... JUSSI! Mida see tähendab ...”

      Suu oli kõrbekuiv. Veri kohises kõrvus.

      „Ei ... ei tea. Õudne ... on juhtunud midagi hirmsat!”

      Petra pigistas kramplikult mu käsivart ja pomises peenikese häälega:

      „Mida ... mida me nüüd ...”

      Mõtted hüplesid kui trampliinil. „Me peame ... me peame kindlaks tegema ... kes siin veel on ... äkki vajab keegi abi ... ja päästeametisse peab helistama!”

      „Tema seal ... on tapetud. Jussi, ta on mõrvatud. Politseisse! Politseisse peame helistama!” Petra hääletoon muutus kiledamaks.

      „Jah ... Aga me peame siit nüüd ära minema. Me ei tohi jälgi rikkuda ...”Tundsin, kuidas Petra hakkas taas värisema. Naine vabises üle kere. Ta ohkas:

      „Janita...”

      „Jah ... Janita ... võib olla siin ... kusagil ...” Muud ma ei suutnud öelda.

      Taganesime kaptenisillalt, seejärel kiikasin ettevaatlikult laevakoridori. Üsna lähedal oli uks, mis viis kohvikusse. Paar aeglast sammu ja seisin künnisel. Süda jättis löögi vahele. Põrandal, ukse ees lamas ristseliti kitsa näo ja laubalt taganevate mustade juustega lõunaeurooplase moodi mees. Esimese asjana panin tähele, et tal olid seljas kõnnumaale paslikud matkariided. Rohekas Fjällräveni jopp, maastikusaapad ja küljetaskutega khakivärvi püksid. Alles siis torkasid silma kaks tumedat plekki, mis ilutsesid jopil, vasaku rinna kohal. Kuuliaugud.

      Mees oli elutu kui kivi.

      „Jussiii, ei-ei ...” Petra hääl oli nüüd kui summutatud sosin.

      Pöörasin end ringi, võtsin naisel õlgade ümbert kinni. Tahtsin talle midagi öelda. Aga siis kuulsin mingit häält ...

      Neelatasin raskelt. Silme ette kerkisid kohutavad õuduspildid.

      Ukseaugust oli näha ainult murdosa kohvikust. Letti ma ei näinud. Ega ust, millest pääses välja, laevatekile. Seega polnud mul võimalik näha hääle tekitajat.

      Aga hääl ise ... See oli verd tarretama panev. Otsekui hiiliks keegi ettevaatlikult siinsamas. Olin kindel, et keegi liikus seal kusagil, nurga taga. See keegi lähenes aeglaselt, teosammul, otsekui ebaledes, võimalik, et pead murdes, kas me kavatseme ka sisse astuda.

      Tegutsesin vaistlikult. Tõstsin peopesa Petra suule ja raputasin ägedalt pead. Petra ilme reetis, et ta mõistis olukorda poolelt sõnalt. Taganesime ukseaugust koridori. Hakkasin teda trepist alla juhatama, väga aeglaselt, samm-sammult. Ja kogu aeg ootasin, et ülevalt hakkab kostma raskeid samme ja järgneb relvastatud mõrvari lärmakas rünnak.

      Jõudsime autotekile. Jalgade küljes oleks kui tinapommid olnud. Keskendusin vaid ühele: viisin Petra kättpidi autorambile. Nüüd oli mul ettevaatusest ükstapuha. Kiirustasin naist:

      „Paati! Ja kähku! Nüüd teeme siit kähku vehkat!”

      Petra hüppas rambilt Aquadori paadipäras olevale pehmele pingile, lendas kui kaltsunukk paremale küljele, põrgates hooga vastu juhitooli. Mina jäin rambi servale köit lahti harutama. Vandusin mõttes. Oimudes tuksles, sõrmed olid kohmetunud. Olin liiga hea sõlme sidunud. Seda lahti rebides kadus neli või viis kallihinnalist sekundit.

      Sain köie lahti. Petra oli juhiistmele jõudnud. Mootor ei hakanud kohe tööle. Aga teisel katsel kostis kergendust toov mürin. Silindrite kume urin oli kauneim kõikidest häältest. Jooksin, köis käes, rambi servalt paati. Kukkusin mürtsuga paadipõhja ja lõin põlve kuskile ära. Jäin sinnapaika lamama, peas tagus mõte, et kohe jookseb keegi rampi mööda meile järele ja avab tule ...

      Samal hetkel tõmbas Aquador raketina paigalt. Paadinina kerkis esimese hooga nii üles, et ilmselt nägi paati juhtiv Petra mingi hetk enda ümber ainult Airisto kohal kummuvat taevast. Lamasin ristseliti paadi põhjas. Pea tundus tühi ja kere jõuetu. Kui end viimaks istuma ajasin, oli Västern kõigest ebamäärane, hall siluett taeva ja mere piiril.

      3.

      Künklik preeriamaastik kümbles karmiinpunases, aeglaselt hääbuvas päikesekumas. Must maantee lõikus öhe, allamäge, läbi pehmes valguses supleva, lõputus kauguses paistva Kaljumäestiku panoraami poole.

      Esmapilgul näis maastik elutu. Otsekui pilt. Aga siis ärkas see ellu. Paari laugja künka vahelisest kurust ilmus lagedale kaugelt, maakera teiselt poolelt reisi alustanud naise hall, paremad päevad seljataha jätnud tossutav Dodge. Järgmisena ootas autovanurit ees tõus sakilise tipuga seljandikule. See läks sujuvalt, kuigi auto kiirus vähenes viimasel veerandil silmanähtavalt. Dodge jõudis sihile. Sealt algas pikk, oma paarimiiline langus kausikujulise nõo põhjas vingerdava savipruuni jõenire suunas.

      Just siis hakkas autoga juhtuma midagi soovimatut.

      Sõiduriist hakkas tõmblema. Toss väljalasketorust tihenes.

      Naine oiatas ja vandus vihaselt soome keeli. Ja kinnitas siis sedasama ka kohalikus keeles:

      „What the fuck? Fucking hell!

      Auto liikus sada meetrit vigurdamata, otsekui naise sõimu mõistes. Aga seejärel hakkas sõiduriist taas perutama, suisa hüplema, otsekui oleks teda taritud auklikul külavaheteel. Teed ei saanud süüdistada. Interstate 90 asfalt oli selles kohas veatu.

      „Ei ... kurat võtaks ... ainult mitte seda!” kirus heledapäine naine leppimatult. Ootamatu meeleheide, rampväsimus pigistas naise sisikonna krampi.

      Samas tuli naisele idee kasutada vabakäiku. Auto sõitis oma raskuse najal paarsada meetrit allamäge. Kiirus koguni kasvas.

      Seejärel lükkas naine prooviks sisse kolmanda käigu.

      Autologu hakkas tõmblema, hullemini kui enne. Naine vandus. Nuuksatas ja kiristas hambaid. Varjud venisid üha pikemaks. Varsti tuleb öö ja ta jääbki autoga siia, maailma lõppu lõksu. Kas tõesti läheb nüüd nii, et ta konutab öö otsa tuhandedollarilises autoromus, mis oli otsustanud ühtäkki otsad anda?

      Naine oli ostnud auto üheksasaja üheksakümne viie dollari eest New Yorgist. Lõuna-Bronxis, odava hotelli kõrval, kus ta ööbis, asetses autoaedik, mille nimi oleks võinud vabalt olla Honest-Bill. Aga muidugi polnud.

      Enne autoostu oli naine paar päeva uurinud maanteede kaarte. Juurelnud oma olukorra üle, vaaginud võimalusi. Naine oli kaua kahevahel. Nojah. Teadagi, ta oleks võinud ka sinna jääda, kaduda mingiks ajaks Suure Õuna kümnemiljonilisse sipelgapessa. Aga näriv, tuim staatilisus, paigalolek ängistas ja lämmatas päev-päevalt üha enam. Naine veetis maakaartide seltsis pikki tunde. Siis, endalegi aru andmata, miks, hakkas ta mõtlema maanteele nimega Interstate 90.

      Üheksakümmend oli USA pikim maantee, viis tuhat kilomeetrit. Läbis põhjaosariike, New Yorgist kuni kauge Vaikse ookeanini.

      Tegelikult polnud naisel teise ookeani äärde üldse asja. Aga tal oli aega. Ohtralt. Seda oli tal ülemäära. Niisiis astus ta Bronxi autoaediku roostest krigisevaist väravaist sisse ja sooritas autoostu vähem kui viieteist minutiga.

      Nüüd