Уильям Шекспир

Much Ado About Nothing


Скачать книгу

Naine pühkis silmi ja uued vandesõnad tõusid hääletult tema sisemusest huulile.

      Ta hakkas pilku teritama. Mis seal eespool paistis, kas seal oli inimasustus või nägi ta meelepetet, miraaži? Auto rögises, köhis üha hullemini, ja nüüd hakkas kapoti alt midagi välja imbuma. Ülimalt pahaendelist. Sealt tungis preeria läbipaistvasse õhku tihedat, valkjashalli tossu. Oli see aur? Mida paganat? Ega seal ometi mingi tähtis jupp kärsanud?

      Pikk, käänuline pärimäge tee jätkus ja naine vahetas taas vabakäigule, laskis autol omal jõul edasi rulluda. Siis hakkas ta uuesti all laiuvat maastikku uurima. Mis seal paistis? Ebamäärane madalate ehitiste rivi, kõrge terasposti otsa sätitud valgusreklaam. Naine ohkas südamepõhjast. Pikalt, kergendusega.

      Täpselt nii: ta nägi tuttavat Texaco logo. Ja kui auto veel kolmsada meetrit edasi rullus, tulid tulbal nähtavale ka muud sümbolid: voodi, lusikas ja kahvel – ning kõige tähtsam, mutrivõti.

      Õnn õnnetuses. Täpselt! Kordki nii.

      Ehk oli siiski olemas mingi kaitseingel? Kindla peale hõljus üks taoline praegu kusagil väga lähedal. Siidtiivuline jumalik olend hoidis tal siiski silma peal, soovis sureliku hinge eest hoolt kanda.

      Linnulennult vaid paarkümmend miili hooldusjaamast eemal – samal hetkel, kui naise tossav Dodge peatus bensiinipumbarivi ääres – istus mees ja plaanis järgmise päeva toimetusi. Mees põrnitses viivu piisoniturja meenutava mäestikuahela taha loojuvat päikest kurus, mis asetses crow-indiaanlaste reservaadis, kiduva ja apaatse külakese ääremaal. Mees oli õhtutoimetustega ühele poolele saanud. Oli käinud teeäärse ühise kaevu juures kaenlaaluseid pesemas ja toonud sealt kanistritäie vett. Nüüd konutas ta kodutrepil. Koduks oli massiivse reka roostes, ratasteta kabiin. Ehk kuut. Peterbilti rekad oli Ameerika maanteede kroonimata kuningad. Toosama reka oli vedanud viimased lastid möödunud aastatuhandel.

      Mees vaaritas õhtuteed. Teevesi kees kaasjuhi istme kohale asetatud pliidiplaadil ja mees juurdles viivu oma tegemiste üle. Siis ta otsustas: homme hommikul on viimane aeg mootorrattale hääled sisse lüüa ja Agencyst läbi põigata. Tal oli kogunenud kõiksugu asju, mis ootasid juba pikemat aega lahendamist.

      Motikas, aastatuhande algul kauges California osariigis renoveeritud Indian Chief igatses samuti teele. See polnud enam mingi äge püss. Aga sentimentaalset väärtust oli mootorrattal see-eest kuhjaga.

      Mees hakkas röstsaiale peekoniviilu praadima. Ega mõelnud enam homsele. Ta ei võinud aimata, mida see otsus endaga kaasa toob.

      Inimelu on triivimine sellistes pöörisvoogudes, mida alati ei suuda kontrollida. Ja kuna taevaingleid ei ole, siis juhib elu tavaliselt suur juhus. Teadagi, inimene teeb ise otsused, selge sott, aga alati sekkub mängu ka too suurema käe visatud täring. Tagantjärele võib esmapilgul tähtsusetu tegu või siis sisemise tunde ajel vastu võetud otsus osutuda ajendiks, mis annab elule hoopis uue suuna. Heas ja halvas. Sellel, et ratasteta reka ääres istuv mees otsustas järgmisel päeval üle hulga aja vana Harleyga teele minna, oli palju suurem tähtsus, kui ta endale eales võis ette kujutada. Selle otsuse tõttu muutuvad kardinaalselt kahe inimese elusaatused.

      Peekon hakkas rõõmsalt särisema. Aga mehe pilk oli siiski süüvinud mujale.

      Liivasel rajal, plastist aiatooli ees käis võitlus, mis oli hukule määratud. Väike ja sitke mürgiämblik oli haakunud endast poole suurema lülijalgse külge. Ja too ilge elukas omakorda oli pigistanud käärjad koivad ämbliku kõrile ja sellel pea poolenisti otsast tirinud. Mõlemad tõmblesid. Surmakrampides. Sünges surmatantsus polnud võitjat.

      Mees otsustas kaklejaile halastada. Ta tõusis toolilt ja astus sammu. KRUNTS! Mõlemad väänlevad putukad purunesid pühvlinahast kauboisaapa kanna all. Mees pühkis jalavarju talla vastu rohututti puhtaks, pöördus, võttis taas pannilabida pihku ja sammus keeduplaadi manu. Okei, väga kena. Peekon oli pea paslikult krõbe.

      Naine tõusis autost. Dodge’i ust pidi kolm korda pauguga kinni lööma, enne kui see soostus korralikult sulguma. Naine sirutas sõidust kangeid jalgu. Ta oli saledapoolne, heledad juuksed lühikesse hobusesabasse seotud. Umbes kolmekümneaastasel naisel olid suured sinised silmad, sama tooni kui tema kulunud teksased.

      Naine kiikas veel kord altvedanud sõiduriista, nägu torssis. Siis hakkas ta pikal sammul Texaco teenindusjaama einelaua ukse poole astuma.

      Naine peatus hetkeks seina äärde. Piilus sisse. Läbi tolmuste, suurte akende nägi ta kulunud, räpakat preeriasööklat, kus istus kolm kundet. Nooremapoolne moodsalt riides paarike sõi spagette, vana ilmetu näoga mees istus kohvitassi taga. Sihverplaat kui sadulanahk.

      Naine haaras ukselingist. Samal hetkel vaatas ta korraks ülespoole, ehitise räästast.

      Kõrgustesse oli kinnitatud ilmadest puretud plekksilt, millelt luges:

       THE LONELY CROW. SERVICE BY TEXACO.

       BAR & DINER. MOTEL.

       SHOWER FOR TRAVELLERS ONLY FIVE DOLLARS.

      4.

      Seesinane kevadine päev polnud parimate killast. Mõte auto ülevaatusele pani vaikselt vanduma. Ja maohappe söögitorus mulksuma.

      Ülevaataja oli pannud autoregistrisse kirja pika rea remondinõudeid, mis teadagi tuleb teatud tähtaja jooksul jutti ajada. Seal oli kõike, õõtshoobadest alates. Teadmine tegi meele mõruks, kuna niikuinii oli raha vähe. Kõigest tund enne ülevaatusele minekut oli helistanud kohaliku kindlustusfirma juhataja ja lühidalt välja öelnud: kulude kokkuhoiu tõttu pidi firma lõpetama minuga aasta algul sõlmitud koostöölepingu.

      Kindlustuspetturite järel nuuskimine oli erakordselt tüütu töö, aga samas tõi detektiivifirmale sisse stabiilse sissetuleku. Juhtus, et nende tööotsade eest sai igapäevasele näkileivale koguni salaamivorsti osta.

      Aga nüüd jooksis seegi teenistus karile.

      Keerasin Brahenkatult Wiklundi kaubamaja parklasse. Poomi kerkimise ajal helises telefon. Võtsin mobiili välja. Helistas Luusalmi. Vastata või mitte? Pöörasin kõrvale, andsin sabas seisjaile teed ja vajutasin rohelist nuppu. Silmanurgast märkasin, et parkla oli üsna tuubil.

      „Vares siin, oli asja ka või?”

      „Helsingin Sanomat loetud ja pessaarid loputatud. Uus päev võib alata!”

      „Oot. Kell on, palju see ongi ... kohe üks ...”

      „Ja siis? Kell on käo, tolle kodutu munapetise jaoks Šveitsis leiutatud ajutine eluase. Vares, hören Sie, bitte! Ei tohi lasta end tundetuil seiereil kamandada, inimelu orjastada.” „Luu, ma ei jaksa ... Kui sul midagi muud pole, lõpetaks selle mõistukõne ... Ma pean autokosu ära parkima. Paistab, et siin on iga viimane kui ruut hõivatud. Räägime õhtupoole. Või hiljem. Või üldsegi mitte ...”

      „Pidur! Mis sul hakkas? Hääl ka nii närviline. Mis mureks?”

      „Küll ma räägin. Kunagi. Ma lõpetan nüüd.”

      „Helistame. Kui aku tühjaks saab, siis leiad mind Apteegist!”

      „Hüva.”

      Kolmkümmend meetrit eemal oli auto just parkimiskohalt lahkumas. Otsekui tellitult. Lõin käigu sisse ja lipsasin vabanenud kohta. Märkasin, et liikvele läinud väike punane Mazda jäi kümme meetrit eemal seisma. Panin seda veidi imeks. Avasin seejärel turvavöö ja tõusin ähkides autost.

      Hakkasin parklapiletit rinnataskusse pistma. Registreerisin autoukse valju paugu, aga suuremat tähelepanu sellele ei pööranud.

      Õhku lõikas hüüe:

      „HALLOO! Mida kuradit sa teed?”

      Pöördusin ümber ja vaatasin hääle poole. Mazda seisis endiselt sõiduteel, pisut viltu, juhiuks lahti. Reipa sportauto kõrval seisis mustajuukseline tulipunaste huultega naisterahvas, käed puusas. Silmad lõõmasid.

      „Vabandage