Rogerit ennast, nii et ta ei mõelnud kramplikult sellele, mismoodi tema hääl kõlab. See tasus kõrva taha panna. Ema oli avaldanud arvamust, et Rogeri hääl paraneb, kui ta häälepaelu treenib, nendega töötab, kuid Roger häbenes seda teha, pelgas valu – olgu siis tegelikust rääkimisest või kontrastist praeguse ja endise vahel.
„Äkisti võtan ka natuke kirsiviskit,” arutles Brianna kuuldavalt. Siis langetas ta pilgu põhus põõnutavatele poisikestele ja mõtles, mis tunne võib olla ärgata hommikul kolme pohmeluses tegelase vahel. „Nojah, vist siiski mitte.”
Ta kaapis endale õlgi padjaks, laotas nendele kokkuvolditud rätiku – ilmselt peavad nad homme terve päeva riietest kõrsi noppima – ja heitis pikali, tõmmates end Jemi ümber kägarasse. Kui kumbki poiss peaks ärkama või oksendama, tunneb ta seda ja tõuseb üles.
Lõke oli madalaks vajunud, hõõguvate süte ringi ümbritsesid leegid nüüd veel üksnes kitsa ribana nagu räbaldunud narmad ning ümber hoovi süüdatud laternadki olid kas lõpuni põlenud või kavalasti ära kustutatud. Kitarr ja laulja olid vaikinud. Nüüd kui polnud enam valgust ega hääli seda eemale tõrjumas, hiilis öö ligi ning laotas külmad vaiksed tiivad üle mägede. Pea kohal sirasid heledalt tähed, kuid need olid kõigest täpikesed, miljonite aastate kaugusel. Öö ääretuse ees sulges Brianna silmad ja puudutas huultega Jemi pead, mähkides poisi otsekui sooja kookonisse.
Ta proovis end suigutada, aga nüüd, kui külaliste sumin oli vaibunud ega juhtinud enam mõtteid eemale ja õhk oli tiine põleva puidu lõhnast, tulid mälestused tagasi ning ta leidis end tavalise õhtupalve asemel palumas halastust ja kaitset.
„Mu vennad hoidis ta minust eemale ja mu tuttavad võõrdusid minust hoopis. Mu lähedased jätsid mind maha ja mu sõbrad unustasid mind ära.”
Mina ei unusta teid, sosistas Brianna surnutele sisimas. See tundus nii armetu lohutus – nõrk ja kasutu. Aga midagi enamat polnud tal pakkuda.
Ta võbistas end tasakesi ja võttis Jemmy kindlamalt kaissu.
Õled lõid kahisema ning Roger puges tema kõrvale. Mees kohmitses pisut, laotas Briannale peale oma mantli, ohkas siis kergendatult, laskis end lõdvaks, vajus naise vastu ja võttis tal ümbert kinni.
„Oli see vast üks paganama pikk päev, eks?”
Brianna nõustus vaikse äginaga. Nüüd kui ümberringi oli kõik vaikseks jäänud ning polnud vaja kellegagi vestelda ega kellelegi tähelepanu osutada, tundus viimnegi lihaskiud väsimusest lahustuvat. Ainult õhuke kiht põhku eraldas teda külmast kõvast maapinnast, aga uni roomas talle peale nagu tõusuhoovus liivasele rannale – lohutav ja järeleandmatu.
„Kas sa midagi hamba alla said?” Ta asetas käe Rogeri jalale ning mehe käsivars pinguldus reflektoorselt, et tõmmata naine enda vastu.
„Jah, kui õlut võib toiduks pidada. Paljud peavadki.” Roger hakkas naerma ning tema hingeõhk oli soe ja humalane. „Ma ei ole näljas.” Mehe keha soojus hakkas imbuma läbi neid eraldavate riidekihtide ja peletas öise jaheduse eemale.
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.