Mõnda aega andsin lausa väikese kurjategija mõõdu välja.”
„Invernessi Hirm, mis? Kas teil oli seal oma jõuk?” tögas Brianna.
„Oli küll,” vastas Roger. „Gerry MacMillan. Bobby Cawdor ja Dougie Buchanan. Mina olin autsaider ja mitte üksnes pastoripoisina; mu isa oli olnud inglane ja mul oli inglise nimi. Sellepärast püüdsin alati näidata, kui kõva mees ma olen. Mis tähendas ühtlasi, et minu pea peale kogunes kõige rohkem tuliseid süsi.”
„Mul polnud aimugi, et olid kõurik,” sõnas Brianna, kellele see mõte meeldis.
„Ega see kaua kestnud,” lausus Roger mõrult. „Suvel, kui viieteistkümneseks sain, munsterdas reverend mu kalalaevale ja saatis heeringalaevastikuga merele. Pole teada, kas ta tahtis parandada sellega mu iseloomu, päästa mind vanglast või saata lihtsalt silma alt ära, sest ei suutnud mind enam välja kannatada, aga igatahes oli sellest kasu. Kui tahad näha tõeliselt kõvu mehi, mine pundi keldi kaluritega merele.”
„Katsun meelde jätta,” ütles Brianna, tuues naeruga võideldes kuuldavale üksikuid turtsatusi. „Ja kas su sõbrad lõpetasid siis trellide taga või jätsid pahad kombed maha, kui polnud enam sind neid halvale teele kiskumas?”
„Dougie astus sõjaväkke,” vastas Roger, hääles nukker noot. „Gerry võttis üle isa äri – tema isa pidas tubakapoodi. Bobby … jah, Bobby on surnud. Läks samal suvel onupojaga Obanis vähki püüdma ja uppus.”
Brianna nihkus Rogerile lähemale ja pigistas kõvemini tema kätt, riivates õlaga kaastundlikult mehe õlga.
„Anna andeks,” lausus ta ja vaikis natuke aega. „Ainult et … ta ei ole surnud, ega? Esialgu veel mitte. Praegu mitte.”
Roger raputas pead ning tõi kuuldavale häälitsuse, milles olid segunenud naer ja nõutus.
„Kas see pakub lohutust?” küsis Brianna. „Või on sellele hirmus mõelda?”
Ta tahtis, et mees räägiks; pärast poomist, mis oli röövinud Rogerilt lauluhääle, polnud too eriti jutukas. Olles sunnitud teiste ees rääkima, tundis ta ikka veel piinlikkust ja tema kõri tõmbus krampi. Hääl oli küll endiselt kähe, aga pingevabana nagu praegu, ei läkastanud ega köhinud ta kõneldes.
„Mõlemat,” vastas mees sama naeruseguse häälitsusega. „Nii või teisiti ei näe ma teda enam kunagi.” Roger kehitas õlgu ning tõrjus selle mõtte eemale. „Kas sina mõtled sageli oma vanadele sõpradele?”
„Ei, mitte eriti,” vastas Brianna vaikselt. Rada muutus siin kitsamaks ning lähenedes viimasele käänakule, mille tagant pidi nähtavale ilmuma McGillivrayde kodu, võttis ta Rogeril käe alt kinni ja surus end mehe ligi. „Siingi on palju, millele mõelda.” Brianna ei tahtnud rääkida neist asjust, mida siin polnud.
„Kas Jo ja Kezzie sinu meelest lihtsalt mängivad?” küsis ta. „Või on neil päriselt midagi teoksil?”
„Mis neil teoksil võiks olla?” küsis Roger omakorda, tundmata huvi, miks naine teemat vahetas. „Ma ei usu, et nad siin varitsedes teeröövi plaanivad – sel kellaajal.”
„Seda, et nad vahti peavad, usun ma küll,” lausus Brianna. „Need poisid oleksid valmis tegema Lizzie kaitseks mida tahes. Ainult et …” Ta jäi vait. Nad olid jõudnud metsast välja vankriteele. Selle kaugema, järsult alaneva perve taga valitses praegu põhjatu pimedus nagu must samet – päevasel ajal avaneks seal pilgule mahalangenud okste, rododendronipuhmaste, kontpuupõõsaste ja oma haarmed nende ümber ajanud väänkasvude rägastik. Kaugemal tegi tee järsu käänaku, et jõuda sadakond jalga allpool sujuvalt McGillivrayde majani.
„Tuled on ikka veel üleval,” sõnas Brianna natuke üllatunult. Väike rühm hooneid – vana maja, uus maja, Ronnie Sinclairi aamissepatöökoda ning Dai Jonesi sepikoda ja maja – seisis küll enamjaolt pimeduses, aga McGillivrayde uue maja alumised aknad olid luukide vahelt immitsevast valgusest triibulised ning hoone ees süüdatud lõke moodustas öös ereda laigu.
„Kenny Lindsay,” lausus Roger asjalikult. „Beardsleyd olid teda kohanud. Küllap astus McGillivrayde poolt läbi, et uudiseid edastada.”
„Mmhh. Siis peame olema ettevaatlikud: kui nemad ka brigandide tulekuks valmistuvad, võivad nad tulistada kõike, mis liigub.”
„Mitte täna: ära unusta, et siin käib kihluspidu. Kas sa ütlesid ennist, et Beardsley-poisid kaitsevad Lizziet?”
„Jah.” Brianna lõi varba millegi vastu ära ja haaras Rogeri käsivarrest kinni, et ei kukuks. „Ai! Ainult et ma ei saanud päris täpselt aru, kelle eest nad teda enda arvates kaitsta kavatsevad.”
Rogeri käsivars pinguldus Brianna haardes tahtmatult.
„Mida sa sellega öelda tahad?”
„Ainult seda, et Manfred McGillivray asemel käiksin ma Lizziega väga kenasti ümber. Ema jutu järgi hulguvad Beardsleyd tal igal pool kannul nagu koerad, aga see pole päris tõsi. Nad hulguvad tal kannul nagu taltsad hundid.”
„Kas ei öelnud Ian, et hunte pole võimalik taltsutada?”
„Ei olegi,” kinnitas Brianna napisõnaliselt. „Aga lähme nüüd ruttu, enne kui nad lõkke ära kustutavad.”
Suur palkmaja paistis olevat rahvast nii täis, et kõik ei tahtnud ära mahtuda. Lahtisest uksest voogas valgust; seda immitses ka laskeavadena kitsaste fassaadiakende rivist ning kord ilmudes, kord kadudes sagis lõkke valgussõõris tumedaid kogusid. Koos küpseva liha lõhnaga kandis tuul läbi pimeduse nendeni õrnu mahedaid viiulihelisid.
„Senga näikse olevat siis tõesti otsuse langetanud,” sõnas Roger, võttes Brianna käevangu, et alustada ristteeni viivat viimast järsku laskumist. „Kummale sina panuse teeksid? Kas Ronnie Sinclairile või tollele saksa poisile?”
„Oo, kihlvedu või? Mille peale? Aih!” Brianna komistas teepinnast kõrgemal kivinukile, aga Roger võttis tal kõvemini käsivarrest kinni ega lasknud kukkuda.
„Kaotaja koristab sahvri,” pakkus ta.
„Nõus,” vastas Brianna kohe. „Minu arvates valis ta Heinrichi.”
„Jah? Sul võib ju õigus olla,” tähendas Roger muigamisi. „Aga pean sulle ütlema, et kui viimati kuulsin, olid panused viis kolme vastu Ronnie kasuks. Frau Ute on jõud, millega tuleb arvestada.”
„Seda küll,” nõustus Brianna. „Ning kui asi puudutaks Hildat või Ingat, oleks asi kindlasti otsustatud. Aga Senga on sama kange kui ema: teda ei käsuta keegi – isegi mitte Frau Ute.
Aga kust nad üleüldse niisuguse nime võtsid?” lisas ta. „Hildasid ja Ingasid leidub Salemi kandis päris palju, aga ma pole varem kuulnud ühestki Sengast.”
„Nojah, kui Salemist rääkida, siis pole selles midagi imelikku. See ei olegi ju õigupoolest saksa, vaid hoopis šoti nimi.”
„Šoti?” kordas Brianna üllatunult.
„Oojaa,” vastas Roger ning oli kuulda, et ta muheleb. „See on tagurpidi öelduna Agnes. Niisuguse nimega tüdruk peab paratamatult olema jonnakas või mis sa arvad?”
„Nalja teed või? Tagurpidi Agnes?”
„Ma ei ütleks, et see just teab kui levinud on, aga paari Sengat ma igatahes Šotimaal teadsin küll.”
Brianna puhkes naerma.
„Kas šotlased teevad samamoodi ka teiste nimedega?”
„Ütlevad neid tagantpoolt ettepoole?” Roger mõtles natuke aega. „Jah, minu koolis oli ühe poisi nimi Adnil; ning pagaripoiss, kes vanaprouadele teateid kätte toimetas, tema nime hääldati Kirry, aga kirjutati C-i-r-e.”
Brianna uuris meest teraselt, kartes, et too heidab tema üle nalja, aga ei heitnud. Ta vangutas pead.
„See,