kas kuberner Martin üldse teab, mis tal käest on hakanud libisema. Kaldusin arvama, et teab ja seepärast pingutabki kõigest väest, et vähemasti mõne kaitsekomitee eesotsas seisaks reguleerimissõja ajal riigi poolel võidelnud mees. See ei muutnud olematuks tõsiasja, et suur hulk sääraseid komiteesid ei allunud tema kontrollile ning tal ei olnud nendest aimugi. Ometi kihises ja pulbitses kogu koloonia nagu keemistemperatuurile lähenev teekatel ning Martini käsutuses polnud ametlikke väeüksusi – ainult MacDonaldi-taolised irregulaarid … ja rahvakaitsevägi.
Just see oligi tõtt-öelda põhjus, miks MacDonald Jamiet koloneliks kutsus. Eelmine kuberner Tryon oli määranud Jamie – vastu tema tahtmist – Yadkini-taguse sisemaa rahvaväe koloneliks.
Mühatasin endamisi. MacDonald ega Martin polnud kumbki lollid. Tehes Jamiele ettepaneku moodustada kaitsekomitee, arvestasid nad, et ta kutsub sellesse kõik kunagi talle allunud rahvakaitseväelased, saamata valitsuselt selle eest palka ega varustust, ning ühtlasi ei langeks kubernerile nende tegude eest vähimatki vastutust, sest päästekomiteed polnud ametlikud.
Oht, mis Jamiele – ja meile kõigile – selle ettepaneku vastuvõtmisega kaasneks, oli paraku arvestatav. Esikus valitses pimedus, valgust immitses siia üksnes köögist ja vastuvõtutoast, kus põles üksainus küünal. Ian küll magas, kuid rahutult, kulmude vahel kerge valulik korts. Rollo tõstis pea ja pühkis koheva sabaga tervituseks põrandat.
Kutsusin Ianit nimepidi ja asetasin käe talle õlale, kuid ta ei reageerinud. Raputasin teda, algul tasakesi, siis kõvemini. Nägin teda kusagil teadvusetuse piiril võitlemas nagu veealusest hoovusest kaasa kistud mees, kes hakkab juba alla jääma, ent tunneb siis tuimaks muutunud külma ihusse ootamatu valusähvatusena tungimas õngekonksu.
Iani silmad, tumedad ja tühjad, kargasid äkki lahti ja ta jäi mulle mõistmatult otsa vaatama.
„Terekest,” ütlesin tasa, rõõmus, et ta on ärkvel. „Mis su nimi on?”
Nägin, et ta ei saa mu küsimusest esimese hooga aru, ja kordasin seda kannatlikult. Kusagil laienenud pupillide sügavuses liigatas teadvus.
„Kes ma olen?” küsis ta gaeli keeles. Järgnes midagi ebaselget mohooki keeles ning silmalaud vajusid võbisedes kinni.
„Ärka üles, Ian,” laususin otsustavalt ja hakkasin teda uuesti raputama. „Ütle, kes sa oled.”
Silmad avanesid jälle ja ta vaatas mulle segaduses otsa.
„Proovi midagi lihtsamat,” soovitasin, tõstes kaks sõrme. „Mitut sõrme sa näed?”
Iani silmis välgatas äratundmine.
„Ära seda Arch Bugi nähes tee, tädi,” lausus ta uniselt ja tema näole ilmus midagi naeratusetaolist. „See on väga ebaviisakas, tead.”
Noh, minu oli ta igatahes ära tundnud ja V-märgi ka – asi seegi.
„Mis su täielik nimi on?” küsisin uuesti.
„Ian James FitzGibbons Fraser Murray,” vastas Ian kaunis tõredalt. „Miks sa kogu aeg mu nime küsid?”
„FitzGibbons?” küsisin. „Kus pagana kohast sa niisuguse nime said?”
Ian pani ägades kaks sõrme laugudele ja vajutas tasa, võpatades seejuures.
„Selle andis mulle onu Jamie – süüdista teda,” vastas Ian. „Ütles, et see kuulus tema vanale ristiisale. Tolle nimi oli Murtagh FitzGibbons Fraser, aga Murtagh oli emale vastukarva. Ma hakkan vist jälle oksele,” lausus ta ja võttis käe silmilt.
Sedapuhku kangutas ja öökis ta kausi kohal, ilma et oleks siiski päriselt oksendanud, mis oli hea märk. Aitasin Ianil uuesti külili asemele vajuda; ta oli kahvatu ja külmast higist niiske ning Rollo tõusis tagakäppadele ja proovis, esimesed lauale toetatud, peremehe nägu lakkuda, nii et Ian oiete vahel itsitas ja püüdis koera jõuetult eemale lükata.
„Theirig dhachaigh, Okwaho,” ütles ta. „Theirig dhachaigh” tähendas gaeli keeles „mine koju” ning Okwaho oli ilmselt Rollo mohookikeelne nimi. Ian valdas kolme keelt ega suutnud neid praegu ilmselt üksteisest eristada, kuid tema mõistus oli sellest hoolimata kindlasti selge. Olles esitanud poisile veel paar ärritavalt mõttetut küsimust, pühkisin tema nägu niiske lapiga, lasksin tal loputada suud tugevasti lahjendatud veiniga ja mähkisin tekiservad talle uuesti ümber.
„Tädi,” lausus Ian uniselt, kui hakkasin ukse poole minema. „Kas arvad, et ma näen veel kunagi oma ema?”
Jäin seisma, teadmata, mida vastata. Tegelikult polnud mul vajagi seda teha: Ian oli jälle uinunud – silmapilk, nagu ajupõrutusega patsientidele sageli omane – ning hakanud sügavalt hingama, enne kui jõudnuksin leida õiged sõnad.
6
Varitsus
Ian virgus äkki ja pigistas tomahooki. Õigupoolest küll midagi, mis pidanuks olema tomahook, kuid mille asemel jäid pihku hoopis püksid. Hetke vältel ei jaganud ta, kus viibib, ning ajas end istukile, püüdes eristada pimeduses asjade piirjooni. Peast sähvis välgunoolena läbi nii tuline valu, et ta ahmis hääletult õhku ja surus käed oimudele. Kusagilt altpoolt kostis Rollo vaikne ehmunud vuhh.
Taevas halasta. Iani ninna tungisid tädi vastuvõtutoa teravad lõhnad: alkohol, põlenud taht, kuivatatud ravimtaimed ja nood vänged tõmmised, mida Claire nimetas penni-silliniks. Ian pigistas silmad kinni, toetas lauba konksu tõmmatud põlvedele ja hakkas sügavalt suu kaudu hingama.
Mida ta nüüd unes näinud oligi? Selles unenäos oli olnud midagi ohtlikku, midagi vägivaldset, aga silme ette ei kerkinud ainsatki selget pilti, kummitas üksnes tunne, et teda oli jälitatud, keegi oli hiilinud tema kannul läbi metsa.
Tal oli hädasti tarvis kusta. Laual lebades otsis ta kobamisi selle äärt, upitas end aeglaselt istukile ja püüdis peas sähviva valuga võideldes midagi näha.
Ian mäletas proua Bugi ütlemas, et jätab talle poti, aga nüüd kui küünal oli kustunud, polnud tal lusti seda põrandal roomates taga otsida. Nõrk valguskuma näitas Ianile kätte ukse asukoha; proua Bug oli jätnud selle irvakile ning köögist kandus koldehõõgust läbi esiku vastuvõtutoani. Valgusest juhindudes komberdas Ian aknani, kohmitses selle lahti, lükkas luugi valla ning jäi jaheda kevadöö värskes hinguses seisma, sulgedes kergendusest silmad, kui põiepakitsus järele andis.
Vastse kergenduse taustal hakkas Ian paraku tundma, et süda on paha ja peas tuikab. Ta istus maha, toetas käsivarred põlvedele ja pea kätele ning ootas, et needki vaevused järele annaksid. Köögis kostis hääli. Nüüd, kui Ian keskendus, kuulis ta neid selgesti.
Rääkijad olid onu Jamie, too MacDonald ja vana Arch Bug ning aegajalt poetas sõna sekka ka tädi Claire, kelle naksakas inglise hääldus kerkis koreda šoti- ja gaelikeelse jõrina taustal selgesti esile.
„Kuidas oleks, kui hakkaksite indiaaninõunikuks?” lausus MacDonald parajasti.
Mida see peaks tähendama, arutles Ian endamisi, aga siis meenus talle. Jah, muidugi: valitsus värbab inimesi, et nood läheksid suguharude juurde, võttes kingituseks kaasa tubakat, nuge ja muud nodi. Nõunikud rääkisid indiaanlastele George’i kohta tobedusi, otsekui võiks kuningas tulla, istuda koos nendega järgmise täiskuu ajal nõupidamislõkke ääres ja ajada mehejuttu.
Sellele mõeldes muigas Ian mõrult. Mõte oli muidugi selge: kui peaks madinaks minema, tuli meelitada indiaanlased võitlema inglaste poolel. Aga miks tuntakse selle järele vajadust praegu? Prantslased olid ju ometi alla andnud – tõmbunud tagasi oma põhjapoolsesse kantsi Kanadasse.
Või ei. Väikese hilinemisega meenus talle, mida Brianna oli rääkinud eelseisvast sõjast. Ta polnud teadnud, kas uskuda seda juttu või mitte … aga ehk oli Briannal õigus ning säärasel juhul … Ian ei soovinud sellele mõelda. Ta ei soovinud üleüldse millelegi mõelda.
Rollo loivas Iani juurde, istus ja toetus