küsimusi tekitama meeste ja naiste suhted ja neist asjust ei olnud mul palju endal arvata, sest mu murdeea kaaslased olid toores jõuk ja ei jätnud oma jutte enda teada. Aga kui nad oma tempudega kiitlesid, õhetasin mina häbist ja kohmetusest, sest minul oli armastusest kõrge ettekujutus, ja saanud teada, kui madal ja loomalik oli armastuse lihalik külg, ei tundnud ma väiksematki kiusatust seda proovima hakata.
Ja ikkagi kobrutas mu meel mõtete rohkusest ja rahutusest, ja kui jõudsid kätte valged ööd, ei suutnud ma magada, vaid hulkusin linnaümbruses, hingasin toomepuude lõhna ja kuulasin öölindude hääli, partide parinat kõrkjates ja öökulli hõikamist. Igatsesin sõpruse ja omasuguse inimese järele, aga mu kaaslaste seas ei olnud ühtegi niisugust sõpra, kellele oleksin võinud südant puistata. Nõnda sai isa Pietarist mulle usaldusväärne sõber ja pihihetked temale olid mulle tähtsad, kuigi ta ei osanud alati mind vaevavatele küsimustele vastust anda. Isa Pietaril oli kindlasti palju nõrkusi, mida ta kandis kristliku alandlikkusega, aga ta oli kahtlemata tark mees, sest kui ta oli emand Pirjoga tükk aega rääkinud, kutsus see mind enda juurde ja ütles:
„Oled palju kordi peale käinud ja palunud, et kui algab koolivaheaeg, siis võiksid koos kaaslastega noorteretkele minna. Praegusel jumalakartmatul ajal teeks niisugune retk su ihule ja hingele vaid kahju. Nii patuseid ja hirmsaid lugusid räägitakse noorte tempudest maal, et piiskop ise on tõsiselt kaalunud nende lõpetamist. Talupojad on ju pidanud heinahanguga jumalakartmatuid noori oma perenaiste vooditest ja piigade asemetelt minema kihutama, ja ma ei tahaks, et sa liiga vara hangupii endale tagumikku saaksid, olgu see pealegi karurasvaga hästi võitud. Aga teisest küljest on sul juba aeg võtta osa enesele elatise muretsemisest ja sellepärast oleme otsustanud, isa Pietari ja mina, et pead koolivaheajaks minema linna tulnud saksa suurtükimeistri juurde õppima, sest tema otsib endale salpeetrikeetmise ja püssirohuveski juurde heade kommetega ja kirjaoskajat abilist.”
Seda öelnud, hakkas emand Pirjo nutma ja ütles: „See pole niipalju minu tahtmine, sest hellitaksin ja hoiaksin sind heal meelel, aga isa Pietari kinnitab, et sinu arenemisele ei tee head, kui elad üksi koos vallalise naisega ilma meesterahva seltsi ja meesterahva õpetuseta. Aga sa pead kindlasti eemale hoidma püssirohuveskist ja oma hinge eest pead sa hoolt kandma, ja sa pead igal laupäeval koju tulema, et saaksin sulle vajaliku moona kaasa panna, ja tõesti ma ei laseks sind nii ohtlikku ja hukutavasse ametisse, kui mitte see meister, kelle paganlik nimi väänab keele paigast, ei lubaks head palka. Isa Pietari ütleb ka, et ega sinuvanust poissi ei sobi enam hoida nagu sitta pilpa peal.”
Ja isa Pietari ei oleks võinud valida mulle sobivamat tegevust, sest ma unustasin kohe kõik mõtted põgenemisest noortelaagrisse, kui ma muidu kaasa ei saaks, ja rõõmustasin nagu poisike ikka, mõeldes, et saan teada püssirohutegemise ja suurtükikunsti saladused.
Meister Schwarzschwanz oli tulnud Saksamaalt kindluseülema kutsel kohe, kui veed lahti läksid, ja tal oli mitmete punktidega leping suurtükkide valamise, püssirohuveski parandamise ja salpeetriköögi sisseseadmise kohta, millest paljud ennustasid, et see tähendab rahutuid aegu.
Ta oli tumeda näoga, lühike ja paks mees, kelle mustad silmad sädelesid vilkalt ja kes ütles kõike, mis tal öelda oli, kisa ja karjumisega, kujutledes, et salpeetri- ja püssirohusulased saavad nõnda temast paremini aru. Veendunud, et mõistan tema keelt ja oskan kirjutada, haaras ta esimese asjana noorel purjus vagandil, keda oli parema puudusel tänini abiliseks pidanud, kraest ja viskas ta välja. Siis puistas ta mulle südant ja ütles solvavaid sõnu kindluseülema ja ka pürjelmeistrite kohta ning mõistis põrgukatlasse kogu selle maa ja juhmaka rahva, kelle sekka ta oli petlike lubadustega meelitatud. Ta kiskus mütsi peast, viskas maha ja trampis oma sõnade kinnituseks jalgadega selle otsas, mina ei olnud varem nii pöörast meest näinud, vaid vaatasin teda, silmad peas ümmargused, püüdes meelde jätta minule tundmatuid vandesõnu ja manamisi, mida tal oli mitmeid maid läbi käinud sõduri lõpmatu tagavara.
Kartsin, et saan temast karmi isanda, aga kui ta nägi ära, et olen heade kommetega ja usaldusväärne nooruk, leppis ta varsti ja oli minuga armastusväärne, nii et ei karjunud mu peale isegi siis, kui olin eksinud. Ta mõistis hästi, et püüdsin teha tema meeleheaks mis vähegi oskasin, ja kinnitas, et õpin tema ameti juurde kuuluvad asjad kiiresti ära.
„Kristuse vere nimel,” ütles ta. „Mikael Pelzfuss, kui oleksid sakslane, siis teeksin sinust niisuguse suurtükimeistri, et vürstid jookseks sul kannul ja anuks sind enda teenistusse. Saada raamatud sinna kohta, Mikael, ja astu püssirohumeistri vabasse ametisse, ja kõik maad on sulle lahti ja sa leiad leiba kust aga tahad.”
Aga mina olin alguses äärmiselt pettunud ja kõike muud kui vaimustatud oma ametist, sest salpeetrikeetmine oli sodine ja haisev tegevus, nii et kui ma esimese laupäeva õhtul koju tulin, hakkas emand Pirjo juba õues mind nuusutama ja käskis mul saunaesikus riidest lahti võtta ja puhtad rõivad selga panna, enne kui tuppa tulin. Muld, millest salpeetrit keedetakse, kaevatakse, nagu kõik ometi teavad, vanadest lauda- ja karjatallide alustest ning sõnnikuaukude põhjadest. Paha haisu pärast ei lubanud raad keedukoja asutamist linnamüüride sisse, kuigi meister Schwarzschwanz siunas kurjalt, et tema keedukoja haisud on rae enese haisudega võrreldes nagu mürr.
Vabanesin sellest jäledast tööst siiski varsti, sest korraldasime meister Schwarzschwanzi juhatust mööda mulla kaevamise ja veo keedukohale nii, et keetmine jätkus korrapäraselt ja andis pool tündrit puhast salpeetrit nädalas. Sulaste vanem vastutas töö jätkumise ja salpeetri puhtuse eest, milleks pidi olema kolm keedukorda, ja pärast seda ei olnud mul keedukojaga rohkem vaeva kui ratsutada kord päevas kontrollima, kuidas töö edeneb. Tohtisin laenata meistri hobust ja sadulat ja see ei olnud sugugi väike lõbu minu töös, kui olin õppinud hobusega ümber käima ja sirge seljaga sadulas istuma.
Vana püssirohuveski paiknes inimtühjas kohas, linnast kaugel jõe kaldal, kus oli piisavalt vett püssirohu niisutamiseks ja kustutustöödeks võimalike plahvatuste puhuks. Aga meister Schwarzschwanz oli ettevaatlik ja osav oma ametis ning lasi väävli, salpeetri ja söe igaühe eraldi puust hõõruja vahel peeneks jahvatada. Miiliga meil muret ei olnud, sest kogenud miilipõletajaid oli võtta ja nad põletasid nii häid süsi, et meistri sõnul ei olnud ta kusagil paremaid näinudki. Eriti vaimustatud oli ta kasesöest, sest see tegi püssirohu kangeks ja hoidis kokku kallist väävlit ja salpeetrit. Ta kinnitas koguni, et kasesütt püssirohu tegemiseks tasus müüa ka teistesse maadesse, kus kask ei kasvanud. „Aga,” ütles ta, „püssirohu tegemine on juba nii vana kunst, et selle harrastajad klammerduvad kangekaelselt vanade kommete külge ja iseenesele kahjuks ei usu targemaid.”
Meister Schwarzschwanz otsis oma töökojas eri ainete kõige sobivamat seguvahekorda, uskumata vanu õpetusi, kui tegemist oli kasesöega. Tal oli mõõdulati peal libisev pomm, mille all ta lasi üheraskustel püssirohulaengutel plahvatada, mõõtes hoolikalt, kui kõrgele ühe või teise segu jõul pomm lendas. Mina märkisin üles iga segu koostise, kuni ta oli õige suhte välja selgitanud. Tal kulus selle täpse mängu peale päevi, nii et hakkasin kahtlema, kas sellest ka vastavat kasu sai. Aga ta kinnitas, et suurtükimeister peab tundma tema kasutuses oleva püsirohu kõiki omadusi, sest ainult selle plahvatusjõu järgi võis teada, kui tugevat laengut oli tarvis teatud laskekauguse saavutamiseks teatud mõõtu suurtükis.
Siis tuli paras ühtlane läänetuul ja me mõõtsime pöörlevasse segamistõrde õiges vahekorras väävli, salpeetri ja söe. Meister lülitas tõrre veski masinavärgi külge ja hoiatas veskisulast: „Lase veskil ühtlaselt ringi käia.” Siis ta lõi vagalt risti ette ja ütles: „Lähme kõnnime, Mikael.” Kõndisime veskit silmas pidades üle õitsvate niitude ja meister pidas mulle loengut, kuidas paljud püssirohumeistrid valisid endale meelepärase tuule püssirohu segamise ajaks. Mõni kiitis, et põhjatuul teeb püssirohu kangeks, teine soovitas lõunatuult, kolmas kagutuult.
„Aga paavsti püha habeme nimel, Mikael,” ütles ta. „See jutt on tühi loba ja ebausk, mis võib mõjuda asjatundmatutele, aga mitte kogenud püssirohuvendadele. Tuul nagu tuul ikka, kui vaid veski ühtlaselt ringi käib ja on hästi määritud, nii et kusagilt hõõrdumiskohalt säde tünni ei lenda.” Näinud päikese järgi ära, et on kulunud paras aeg, käskis ta kaugelt röökides veskisulasel veskitiivad seisma panna. Need