Mis ta ka ütles ja õpetas, see jäi mulle kindlalt meelde, aga kui pidin kuulma ja nägema niisugust, millest ta tahtis, et ma selle unustaksin, siis muutus see mu meeles hämaraks ja ebaselgeks nagu unenägu, mida tulutult meenutada püüad.
Tema koja alalistest külalistest jäi mulle juba varakult silma meister Laurentius, keda emand Pirjo külmadel talveõhtutel kuuma klüüveiniga kostitas. Teinekord oli tal kaasas määrdunud nahkkotis külakosti emand Pirjole, aga mis kotis oli, seda ma kunagi ei näinud, nii et see imelik kott muutus mu meeles salapäraseks. Aga mul oli kooliskäimisega küllalt tegemist ilma imestamatagi, sest talvehommikul oli tarvis jõuda kooli juba hommikuse missa ajaks, kui tähed taeva all veel külma kiirgasid, ja õhtuti pöördusin koju tagasi alles koos hämarusega. Nõnda olin nii väsinud, et jäin pärast söömist istudes magama, kui mu taguots ei olnud just nii valus ja vorpis, et pidin paluma emand Pirjol seda oma võietega määrida. Ta kasutas selleks otstarbeks algusest peale karurasva, mis muutis mu taguotsa kiiresti sitkeks ja aitas mul valu ilma karjumata välja kannatada. Kuis ma olin õhtuti nii väsinud, et ei jaksanud tema ja meister Laurentiuse tasast omavahelist sosistamist pealt kuulata.
Aga koolivaheaegadel olin virgem ja panin tähele, et meister Laurentius kuulas meelsasti „Ars moriendi” raamatu juhatusi ja pidas minust mu õpetatuse pärast lugu. Ta istus, suu torus ja hõredad vurrud võdisemas, püüdes sõnu järele pobiseda. Tal oli seljas tugev määrdunud nahkkuub ja tema näoilme oli alati väga kurb ja nukrameelne. Emand Pirjo nimetas teda meistriks, aga hakkasin alles siis imestama, mis kunsti meister ta õieti oli, kui nägin teda esimest korda oma ametit pidamas. Ta ilmus majja alati hämaras ja läks, kui oli juba pime, ja ma ei näinud teda kunagi linnas teiste pürjelite seas, kuigi ta oli ilmselt linna tähtsamaid ametimehi, kui otsustada selle lugupidamise ja lahkuse järgi, mida emand Pirjo tema suhtes üles näitas. See lahkus oli nii ilmne, et hakkasin pidama meister Laurentiust emand Pirjo truuks kosilaseks, kes ei jätnud lootust, kuigi emand Pirjo kinnitas tihtilugu, et kavatseb jätta alatiseks alles oma vallalise seisuse. Kõige kindlamaks märgiks pidasin seda, et emand Pirjo pakkus talle iga kord veini hõbekarikast, ja minul ei olnud meister Laurentiuse vastu midagi, sest ta oli minuga alati sõbralik ja ma pidasin teda tõsimeelseks ja usaldusväärseks meheks, kes kõneles meelsasti surmast ja kuulas juhatusi surma ja igavese elu vastu valmistumise kohta.
„Inimese elu on vaene ja kibe ja selles ei ole palju põhjust rõõmustada,” ütles ta. „Valuga sünnib inimene maailma, raske on tema kasvatus lapsena, tobedad ja pöörased on tema nooruse lõbud ja ka lähedastest on tal rohkem hoolt ja vaeva kui põhjust rõõmustada. Häda ja kurbus on inimese alatine leivapealne, valus ja raske tema vanadus ja armetu tihtipeale tema surm. Ei ole niisiis mingit põhjust ülistada elu, vaid surm on kingitus inimesele ja inimene peaks rohkem kiitma kui kiruma selle kingituse andjat.”
Ühel kevadisel õhtul, kui kased olid lehte läinud ja maa haljendama hakanud, andis magister Martinus meile vaba päeva, et võiksime pealt vaadata kahe vangilangenud mereröövli hukkamist, sest ta pidas niisugust etendust meile õpetlikuks ja tervislikuks.
„Palvetage nende õnnetute meeste hinge eest,” ütles ta, sest nad tõesti vajavad eestpalveid oma jumalakartmatu elu pärast ja on puhastustule mitmekordselt ära teeninud. Aga võtke neid ühtaegu kui näidet, kuhu viib inimeste ja Jumala kehtestatud seaduste rikkumine, lodev elu ja igasugu muu pöörasus. Kõrtsiuks on võllapuu esimene aste ja mitmedki mehed, kes on alustanud kergemeelset elu, ronides üles teenijapiigade pööningukambri trepist, on pidanud vahetama selle trepi timuka redeli vastu, mis viivad kiikuva silmuse ette.”
Aga tema kasulik õpetus läks meil ühest kõrvast sisse ja teisest välja. Sest õues kohises sinine taevas, ja kui olime väljapoole linnamüüri jõudnud, kostis kõrgelt lõokese laulu ja läbi sinetava õhu vuhisesid juba pääsukesed, nii et me kepsutasime nagu õue lastud vasikad mööda märgi teid timukamäe poole. Mäe jalamil ühinesime tõukleva inimsummaga, kus maainimesed olid avanud oma moonamärsid ja õllele kutsuja pakkus oma ankrust rahakatele parimat kanget õlut, nii et rahva seas valitsesid rõõm ja naer. Mereröövlid olid auväärt kaubalinna kõige hullem vaenlane ja kahe mereröövli ülespoomine selle tõttu pidulik sündmus, mis oli kui loodud lahutama iga õigesti mõtleva inimese meelt.
Aga kui kaugel linnas hakkas toomkiriku tornis kumisema sünge tornikell ja kindlusest lähenes timuka rongkäik, siis jäi paljudel tükk kurku kinni ja nägu võttis vajaliku tõsise ilme. Linna sõjasulased astusid võllapuu ümber ringi ja mõlemad süüdimõistetud olid juba hommikul ahelatest vabastatud. Neil oli lastud end pesta ja korrastada ja juuksed ja habe ära kammida ja kohendada oma rõivaid ning süüa pidusöök, nii et kui nad olid pihtinud ja saanud pattude andeksandmise, siis olid nad pidulikuks talituseks igapidi valmis. Isa Pietari saatis neid, krutsifiks käes, ning julgustas neid mitmesuguste naljade ja sõbralike sõnadega, nii et nad olid heas tujus ja natuke purjus, tundes oma tähtsust sel tähtsal päeval. Omal jalal tõusid nad mäele võllapuu alla ja timukas sirutas oma karika esimese huultele, sest ta käed olid nahkrihmaga selja taha seotud ja ta ise ei saanud karikat kätte võtta. Ta oli laiade õlgadega, võrdlemisi rumala näoga mees ja tundus õige hädine, kui ütles midagi nii vaikselt, et see rahva sekka ära ei kostnud.
„Mida ta ütleb? Mida ta ütleb?” hakkasid inimesed sosistama ja keegi hüüdis: „Räägi kõvemini!”
Isa Pietari lohutas teda ja ütles naljaks: „Katsu kujutleda, et seisad tormi käes laevatekil, ja hüüa nii kõvasti, et su hääl võidab tormi möirgamise.”
Siis ta röökis käheda häälega nagu härg: „Andke andeks, kõik head inimesed, kelle vastu olen eksinud, ja ka mina annan südamest andeks kõigile, kes on minu vastu eksinud.” Pärast seda tõstis timukas redeli võllapuu najale, isa Pietari ulatas krutsifiksi, et röövel seda suudleks, ja patsutas talle sõbralikult õlale teda redeli poole tõugates. Timukas aitas tal üles ronida ja pani talle silmuse kaela ümber, ronis siis ise redelist alla, hüüatas talle märgiks ja tõukas redeli tal jalge alt ära, nii et ta kukkus ja jäi jalgadega põtkides õhku õõtsuma.
Tema seltsiline vaatas tema õõtsumist ja põtkimist sügava huviga, kuni timukas ka temale karika ulatas. Selle tühjaks joonud, pöördus ta rahvahulga poole ja hakkas kõnelema valju häälega ja ilusasti sõnu valides, otsekui oleks tahtnud näidata, et on hea kasvatuse saanud mees.
„Hüvasti, hüvasti, pürjelid ja kaunid daamid,” ütles ta. „Teie rõõmuks astun tantsima oma viimast tantsu, tuultele kiigutada ja kerge jalaga. Järgnen oma vennale paradiisiaeda, kuhu ta on juba minu ees astunud vastavalt sellele tõotusele, mille meie Issand Jeesus Kristus röövlile ristipuul andis. Ma tänan seda head isa, kes on kinnitanud minu soovi igaveseks eluks, ja ma tänan ka meistrit, kes varsti kogenud kätega paneb mulle kaela kanepist krae, ja mul on kahju ainult sellest, et ma oma vaesuse ja viletsuse tõttu ei suuda tasuda talle tema teenete eest nii hästi, kui ta on ära teeninud. Hüvasti, ilus maa, hüvasti, taevavõlv, hüvasti, pääsukesed taeva all, tere tulemast, kaarnad, mu vennad, nokkima peast mu ilusaid silmi.”
Küllap ta oleks kauemgi rääkinud, aga isa Pietari torkas krutsifiksi talle suu ette ja ta suudles seda alandlikult. Siis ta läks oma vennaga sama teed ja ma märkasin, et surm on päris lihtne asi ja protseduur osava mehe käes kiire. Timukas oli nimelt mu sõber meister Laurentius. Aga ma ei ehmatanud sugugi, kui nägin, kuidas ta oma ametit peab, vaid vastupidi, oma lihtsal ja loomulikul moel sobis see tema olemusega. Olin lausa uhke tema üle, sest kui kogenud mereröövel oli näinud, kuidas timukas tema sõbraga ümber käis, pidas vajalikuks tema kunsti ülistada. Ja nii palju hukkamisi ja poomisi, kui ma ka näinud olen, võin heal meelel kinnitada, et harva olen pidanud nägema niisama korralikku ja kiiret tööd kui meister Laurentiuse töö võllase või paku juures. Tema mälestuseks peab nimetama, et ka hiljem, rahutusest ja kibedast vihast tulvil aegadel, ei nõustunud ta kedagi elavana rattale tõmbama, vaid kägistas või hukkas enne ka kõige hullema kurjategija ja alles siis murdis ta kondid ja tükeldas ta ihuliikmed.
Selsamal õhtul tuli meister Laurentius jälle meile külla ja emand Pirjo pakkus talle hõbekarikast klüüveini. Olin teda pärast hukkamist teretamas käinud, välja tegemata oma kaaslaste hämmastunud pilkudest,