Üheksa võhivõõrast. Лиана Мориарти

poleks olnud seda autot, aga vähemalt poleks ta pidanud järgmised kümme päeva siin istuma.

      Kõike arvestades tahtis ta ikka veel neil tolgustel näod sisse lüüa.

      „Ben!”

      Jessica viipas talle. Naine oli seltskondlik ja naeratav, nagu polekski nad äsja teineteise peale karjunud. Naine oskas seda nii hästi. Nad võisid peole sõites kogu tee tülitseda, teineteisele sõnagi lausumata kellegi trepist üles minna, siis aga avaneb korteri uks ja – hoplaa – hoopis teine inimene. Naeratused, naljatamine, mehe narrimine, tema puudutamine, selfide tegemine, nagu tahaksid nad õhtul nii väga seksida, ehkki nad ei tahtnud õhtul sugugi seksida.

      Seejärel, autos, teel koju alustas naine tülitsemist uuesti. See oli nagu lüliti sisse-välja klõpsimine. See ajas Beni hulluks. „Asi on lihtsalt heades kommetes,” ütles talle naine. „Oma tüli peole kaasa ei võeta. See pole kellegi teise asi.”

      Ben ajas end sirgu, sättis mütsi ning läks ja jäi Jessica kõrvale seisma, et täita naise ahvi rolli.

      „See on mu abikaasa Ben,” ütles Jessica. „Ben, see on Frances. Ta tuli samamoodi tervist parandama nagu meiegi. Nojah, võib-olla mitte päris samamoodi …”

      Naine naeratas talle juhiistmelt vastu. „Väga uhke auto, Ben,” ütles ta. Ta rääkis, nagu tunneks juba Beni. Tema hääl oli nohune ja kähe, ninaots erkpunane. „See on justkui mõnest filmist.” Ben sai otse naise dekoltee tohutusse kuristikku vaadata; ta ei võinud sinna midagi parata, sõna otseses mõttes polnudki mujale vaadata. See polnud paha, aga naine oli vana, nii et hea see ka ei olnud. Naisel olid huuled punaseks värvitud ja pahmakas kullakarva lokkis juukseid hobusesappa seotud. Ta meenutas Benile üht ema tennisemängijast sõbrannat. Talle meeldisid ema tennisemängijaist sõbrannad – nad olid otsekohesed ega oodanud, et ta kuigi palju räägiks –, kuid talle ei meeldinud nende sügavad dekolteed.

      „Aitäh,” ütles Ben, püüdes keskenduda naise väga säravatele sõbralikele silmadele. „Rõõm tutvuda.”

      „Mis auto see on?” küsis Frances.

      „Lamborghini.”

      „Oo-la-laa – Lamborghini!” Naine vaatas üles ja naeratas talle. „See siin on Peugeot.”

      „Oi jah, ma tean,” vastas Ben valuliselt.

      „Sa ei pea vist Peugeot’st eriti lugu?” Naine pani pea viltu.

      „See on hunnik paska,” vastas Ben.

      „Ben!” sekkus Jessica, aga Frances naeris rõõmsalt.

      „Ma armastan oma väikest Peugeot’d,” nurrus Frances rooli silitades.

      „Noh,” sõnas Ben. „Igaühele oma.”

      „Frances ütleb, et keegi ei vasta sisetelefonile,” teatas Jessica. „Ta on kakskümmend minutit siin istunud ja oodanud.”

      Jessica kasutas oma peent uut hääldust ja vormis iga sõna pontsakaks ja ümmarguseks nagu õuna. Ta kasutas seda kõnemaneeri nüüd peaaegu alati, välja arvatud siis, kui ta endast täiesti välja läks nagu eelmisel õhtul, kui ta unustas peen olla ja karjus mehele: „Miks sa ei võiks lihtsalt rõõmus olla? Miks sa asja ära rikud?”

      „Kas te helistasite neile?” küsis Ben nüüd dekolteenaiselt. „Võib-olla on sisetelefonil midagi viga.”

      „Ma saatsin teate,” vastas Frances.

      „Ei tea, kas see on nagu proovilepanek,” ütles Jessica. „Võib-olla on see meie raviplaani osa.” Ta tõstis juuksed üles, et kaela jahutada. Mõnikord, kui naine rääkis normaalselt, kui ta oli tema ise, suutis Ben unustada tardunud lauba, kerakala huuled, pundunud põsed, kaameli ripsmed („ripsmepikendused”), võltsjuuksed („juuksepikendused”) ning võltsrinnad, ja seal oli hetkeks tema armas Jessica – tüdruk, keda ta oli tundnud juba keskkooli ajal.