Keskhaigla traumapunkti ees istus täna öösel jänes. Väga tore, et mets linna tungib.
05.01.2011: Kirjutan lennukompaniile Air France kaebust oma kohvri pärast, see vedeleb lume all juba kolmandat nädalat kuskil Charles de Gaulle’i lennuvälja põrguaugus ja loen samal ajal Viivi Luige „Varjuteatrit“. Seal on ilus mõte, kuidas Alpidest allpool on tüdrukute maad, kus loogika ei maksa. Air France ongi tüdrukute lennukompanii – tujukas, ühe käega andev ja teisega võttev. Ilmselt tuleks Pariisi sõita, lillesülem käes, siis ehk saaks tagasi oma pagasi.
30.01.2011: Pühendustega oma (eks)kindale, kes nädalavahetusel pidevalt ära kadus. Kahel korral õnnestus kinnas lumehangedest ja ööklubidest üles leida, aga tundub, et kolmandal katsel sai see vabadustarmastav sõrmik viimaks oma tahtmise.
27.02.2011: Maltal. Peaksime homme hommikul Tripolisse lendama ja õhtul peaksime sealt Ammani edasi lendama, aga „peaksime“ kordub siin kaks korda liiga palju. Uncertainty.
28.02.2011: Maltal lõksus. Plaan Tripoli kaudu lennata lendas kuradile, sest Air Malta tühistas hommikul Liibüa lennu. Väidetavalt oli see juba otsustatud, aga igaks juhuks müüdi pileteid edasi. Kõik mu plaanid olid sellele lennule üles ehitatud, nagu ka edasisõidud. Tagasilennud Euroopasse on täis ja Ammani, kus õhtul intervjuu oli kokku lepitud, ei pääse. Here goes the Pulitzer.
04.03.2011: Nairobi! Päike paistab otse lagipähe, liiklus on vasakpoolne ja tomatimahl jällegi magus ja parfüümilõhnaga. Futuristlikul moel on suitsetamine keelatud kõigis avalikes kohtades, välja arvatud raudvarbadega suitsetamiskongid. Ja praetud kaamel kannab nime ngamia karanga.
20.03.2011: Taksojuht otsustas sõita Gayast Patna lennujaama mööda kõrvalteid ja 125 kilomeetri läbimine muutus seeläbi kolm ja pool tundi kestvaks ettevõtmiseks. Arvan, et umbes poole sellest ajast tuututasime ummikus erinevatel turgudel, sellal kui sarides india naised ja pühvlid end autost mööda pressisid.
25.03.2011: See on tegelikult muljetavaldav, millise järjekindlusega trükisoojad Kesklinna Sõnumid mu postkasti jõuavad. Olen kulutanud tunde, et toimetusele ja talitusele teatada, et minu poolest võiks nad ühe eksemplari vähem toota. Olen pannud tellimata trükiseid tõrjuva generaalkleepsu postkastile ka, aga tulemus on null. Vt ka püsivus viib sihile, Lassie tuleb ikka koju. If you say no then it means yes.
27.03.2011: Hing ehk asafoetida ehk juudavaik on müstiline kraam: näeb välja sellise ärakärbatanud musta trühvli moodi ja lõhnab esimesel hetkel üsna eemaletõukavalt – küüslauk meets sibul meets kanasõnnik –, aga kuumas õlis läheb kõik korraga paika ja see, mis ta toiduga teeb, on kirjeldamatu(lt hea). Saab India turgudelt ja võib-olla ka hästivarustatud india poodidest näiteks Helsingis. Pole taibanud kunagi enne tema järele küsida.
03.04.2011: Draama külmkapi ees: olen nagu hamster maailmast toitu kokku vedanud (lapikleivad ja toored mandlid Beirutist, kuivatatud kalad ja kachumbari Keeniast, mustad oad Indiast, sealihaküpsised – jah! – Taist). Aga süüa pole ikkagi mitte midagi.
20.04.2011: “Meie hiljutised äriklassi uuendused on kaasa toonud Nespresso kohvi peened maitsed reaktiivlennukites ja hooajalise menüü kohalike põllumeeste valikust, mille koostanud Baltikumis tuntud kokk Mārtiņš Rītiņš.“
airBalticu pressiteated on jätkuvalt mu lemmikud.
20.04.2011: Ma nägin kahe aasta eest kevadel neid pilvi – halli värvi, kummalisi ja ilusaid, altpoolt katkikulunud vilti meenutavaid. Nüüd on nad jälle taevas. Isegi aeg oli sama, aprilli lõpp, hämarik.
29.04.2011: Tagasi Paljassaare tipust. Ja seal on elu. Ära said nähtud väiksed tolmavad teed, metsikul hulgal paiselehti ja kajakaid + üks nastik (sahistas tee ääres) + kaks sisalikku + üks rebane + kaks vuntsidega kalameest. Inimtühjus on täiesti apokalüptiline. Ja sisuliselt on see kõik täiesti Tallinna südalinnas.
01.05.2011: Kaubanduslikud vapustused ehk valik hindu Barcelona Supermercadost: tomatid 50 senti kilo, melonid 50 senti kilo, tundmatu vorstiline 1 euro tükk. Õlu 25 senti purk. Pooleteistliitrine Coca-Cola 49 senti, pakk kohvi 1.90. Hiiglaslik suitsutatud seajalg 20 eurot. Veiniteemat ma parem ei avagi, sest seda ei suuda hiljem enam sulgeda. lmselt tuleb edaspidi hakata toidupoes käima Ryanairiga kord nädalas Hispaanias.
11.05.2011: Öötöö. Nimi on selle juures ainus hea asi.
11.05.2011: airBaltic saatis taas välja pressiteate, mille kohaselt „aastal 2010 /–/ lennufirmat kajastati ülemaailmselt 150 000 väljaandes“. Ma ei suuda seda numbrit lõpuni uskuda, aga ilmselt on see vähese Riia palsami süü. Teate pealkirjaks on muide „airBaltic kandideerib Baltikumi parimate avalike suhetega firmaks“. Urā!
13.05.2011: Omandasin raamatu „50 Great Curries of India“ ja tunnen üle tüki aja retseptiraamatu suhtes midagi respekti- ja vaimustuselaadset. Siin on arbuusikarri (küpsetatakse madalal kuumusel ainult 3–4 minutit) ja lumivalge piimas küpsetatud lambalihakarri (kõige tulisem komponent kardemon) ja muidugi kõik need TÕELISED tuletoidud. Veel paar lehekülge lugeda ja minust saab indoeesti Julia Child.
16.05.2011: Tšehhid hakkavad mulle aina enam meeldima. Esmalt eraldati Vodafone’i letist lennujaamas täiesti tasuta ja lihtsalt niisama tasuta koodid wifi kasutamiseks ja nüüd hotellis eraldati retseptsioonist justkui möödaminnes tuhatoos, et non-smoking toas (teisi polnud) ikka suitsetada saaks. Angloameerika maades kutsutaks sellise asja peale tuletõrje, politsei ja kiirabi ning tehtaks 300 dollarit trahvi ka. Boheemia.
22.05.2011: Jaapan ja uus maavärin. Ei midagi suurt, aga päris kummaline, kui hiiglaslik betoonmaja õõtsub küljelt küljele nagu ummiklaines laev ja teeb krõnksuvaid häälitsusi.
30.05.2011: Huvitav millise lillkapsaga mõtleb Norde Centrumi Rimi juhtkond, kui neil on tipptunnil kolmeteistkümnest kassast avatud neli? Ma arvan, et järjekorrad olid iga kassa taga umbes 25 meetrit pikad. Selline asi nõuaks barrikaardidele tormamist, aga õnnelikud kliendid võtsid end kohe veel teise sappa, sest seal sai vormistada tasuta kliendikaarti.
08.06.2011: Bremenis udune ja külm, külma pluss 15 kraadi. Püüan hotellitoas radiaatorit käivitada, radiaator ei käivitu. Ma ei saa aru, mis mul arus oli, et troopilisest Eestist lahkusin. Tahaks juba tagasi Tallinna, päikese kätte. Tomatikilo hind on langenud 59 sendile ja kõik sakslased on sellist nägu, nagu oleks neil kolibakter kallal.
19.06.2011: Kui varahommikuni üleval ja täiesti adekvaatne olla, siis märkab asju, mida muidu kunagi ei näe. Linavästrik vehkis Muusikaakadeemia ees tiibadega ja hõljus õhus koolibri kombel. Hiigelsuur varestegäng laias kraaksudes ja hüpeldes mööda Lembitu tänavat. Ja kuskil Lätte tänava lõpus kasvab sirel, millel peamiselt viie- ja kuuelehelised õied ongi. Võib-olla pärast ärkamist on teisiti.
19.06.2011: Reedest pubi- ja klubiööd nullida püüdes valmistasin detox-tee pooleks pu-erh teest ja mõrumelonist. See ongi ilmselt kõige vastikum võimalik jook maailmas (nagu oleks vanas friikartulifritüüris kala keedetud ning sekka veel näpuotsatäis mulda pudistatud). Aga noh, terviseks.
23.06.2011: Mulle tegelikult meeldib, kui tühi täna kõik Tallinnas on. Nagu elaks mahajäetud linnas. Üksikuid inimesi on siiski näha hämarduvatel tänavatel ja kui nii jääks, siis tunneks aasta pärast ilmselt neid kõiki isiklikult.
04.07.2011: New York. Pidi tulema äiksetorm, aga ei tulnud, vähemasti mitte veel. Linn on pime, enamus inimesi 4. juuli pidustustega seoses kuhugi kadunud. Charles Bukowski, hotellitoa voodis: „I got up and walked back to my roominghouse. The moonlight was bright. My footsteps echoed in the empty street and it sounded as if somebody was following me. I looked around. I was mistaken. I was quite alone.“