Universumil on vahel päris küüniline huumorimeel. Paari päeva eest nägin Pronksi tänaval üht selgelt vaimselt häritud vana naist, kes istus tänaval maas ja lihtsalt rääkis omaette, kõrval kaks sisseoste täis Stockmanni hullude päevade kilekotti. Eile öösel FIBIT-i moefestaril juhtusin tunnistama, kuidas koristaja (mitte mõni neist sadadest moeahvidest, ei, koristaja!) okseloigus libastus ja pikali käis. Ei mõista, miks ma selliseid asju nii sageli näen.
17.10.2011: Delfi toimetuses heliseb telefon. Räägitakse väga viisakal toonil: „Tere! Olen pikka aega olnud Delfi kasutaja ja olen teie teenusega üldjoontes väga rahul, aga nüüd ma sooviksin sellest siiski loobuda.“ (Nagu mõne aja pärast selgub, oli helistaja koduarvutis delfi.ee avaleheks.)
20.10.2011: Türklaste külalislahkus on aeg-ajalt veidi liiga intensiivne (täna hommikul – kaks tundi pärast seda, kui olin suure vaevaga shutdown’i teinud – murdis koristaja kõigist neist „palun-ära-tule-magan“ siltidest mitte midagi pidamata tuppa, sest retseptsioonis oli arvatud, et äkki ma tahan kolida ümber „suurema vannitoaga“ numbrisse ja nüüd tõttas ta seda rõõmusõnumit teatama), aga üldiselt mulle ikka väga meeldib siin Istanbulis. Eriti sügisel, pimeduses. Hämarad tänavad, kuivatatud puuviljade müüjad, miljon kassi ja värske granaatõunamahl igal nurgal.
20.10.2011: Lugesin USA Todayst eile, et Washingtoni lähedal kavatseb Six Flags lõbustuspark hakata järjekordadest möödapääsemise pileteid pakkuma neile, kes nõustuvad ära sööma elava prussaka. Inteka andnud turundusinimene pakatas uhkusest ja rääkis, kuidas ta on New Yorgist ühest loomapoest juba prussakad ära tellinud. Tundsin kummalisel kombel vajadust sekkuda ja öelda, et see ei ole okei. Täiesti vihkan seda tüüpi turundust.
23.10.2011: Eile Asuncionis hakkas tunduma, et eestlastel on tõepoolest Ladina-Ameerikas suhteliselt eriline kuulsus. Ma vähemasti arvan, et see oli mu pass, miks teispool immigratsiooni passinud salapolitseinikul näo särama lõi ja ta mind korraks kõrvale astuda palus. No ei olnud kohta, kuhu ta poleks vaadanud – rahakotti ja kingade sisse ka. Ma olin juba enam-vähem minema lastud, kui ta äkki mulle järele jooksis ja parema sääremarja läbi kobas – viimase meeleheitliku katsena narkootikumid üles leida.
25.10.2011: Täna hommikul USA piiril uuris immigratsiooniametnik, et mida ma siin teen. Ütlesin, et tulin raamatu jaoks materjali koguma. Siis ta tahtis pealkirja teada ja ausa inimesena ütlesingi. Nüüd ta siis teab, enam-vähem ainsa inimesena maailmas. Aga üldiselt oli sõbralik tüüp. Mul oli muuhulgas jäänud hotell bookimata esimeseks ööks, teadsin ainult nime, kuhu minna tahan ja siis ta guugeldas oma tööarvutis seda aadressi, et vorm korrektselt ära täita. Ma oleks ennast ise piirilt tagasi saatnud vist.
29.10.2011: Houstonis läks öösel külmaks ja (tuginedes kohalikule ajakirjandusele) sadas mingis Texase linnakeses maha koguni paar tolli lund. Aga San Antonios – see on paar tundi Mehhiko piiri poole – soe sügis veel kestab ja see paik hakkas mulle meeldima esimesest hetkest. Siin on sellist vana hispaanlasteaegset väärikust ja sajandivanuseid (või vanemaid) maju ja väike jõgi, mis otse linnasüdamest läbi voolab. Homme hommikul edasi läände.
03.11.2011: Tervitusi Los Angelesest, Hiinast, täpsemalt siinsest Chinatownist. Päike paistab. Käisin hommikul üle tüki aja kirikus (Hiina metodistide kirikus), jumalateenistusest sõnagi aru ei saanud. Siis kohalikus Delis, kus müüja minust palju aru ei saanud (sest ta lihtsalt ei rääkinud sõnagi inglise keelt), aga dim sum’id olid ikkagi head (sealiha ja paksoi’ga), maksid 50 senti tükk. Ma olen nii kaua ära olnud, et Eesti hakkab meelest minema. Eesti. Väga kauge, väga kallis ja külm.
09.11.2011: Üritasin tõlkida üht Julie Brucki luuletust „A Marriage“. Muud ei juhtunud.
Mehe maalid olid väikesed: vihjed majadeks,
rohekad torked märkimas puid.
Naine langetas klaasi, selleks et öelda: Maali
nii, nagu oleksid pime; mälust ja kirest –
kaks sõna, mille suhtes mees oli iseäranis ükskõikne;
selleks et öelda: Maali nii, nagu oleksid tules.
Kuid see oli nende maja, mis juba põles
ja mees oli muutumas pimedaks ja kurdiks.
Niisiis viis mees maali tagasi alla keldrisse,
jätkates seal selle kallal nokitsemist
oma peeneima sooblikarvadest pintsli abil. Ta ei
puudutanud naist kunagi nii, nagu too oleks tahtnud,
mis sellest, et naine jätkas ootamist,
justkui möödaminnes, kõikide nähes.
12.11.2011: Leidsin rahakoti, mida ma ei olnud peaaegu seitse aastat kasutanud. Seal olid veidi Eesti sente ja paberipahna – automaadist raha väljavõtmise kviitung, üksik Miami – Fort Lauderdale’i rongipilet, mõned kohvikuarved; kõik paari päeva seest pärit. Ja umbes samal hetkel hakkas meelde tulema asju, mida olin vahepeal juba täielikult unustanud. Ennekõike paiku, aga ka üksikuid lauseid ja meeleolusid ja seda, mismoodi päike teatud hetkedel paistis või kuidas tuul puhus. Ma ei julge isegi mõelda, kui palju võiks VEEL meenuda, kui alles oleks rohkem asju, mis meenutavad (kasvõi vanu tšekke ja kviitungeid, millel printeritahm ühel hetkel loetamatuks muutub).
27.11.2011: Ühes kesklinna majahoovis on puul peaaegu sentimeetripikkused pungad. Öösel tundus, et veel hetk ja nad pakatavad kohe, et kevad on käes ja talve ei tulegi. Lennujaamas valisin selle turvasaba, kus kõik minust ette läksid – algul erinevate Estonian Airi lennukite piloodid, nende järel erinevate Estonian Airi lennukite stjuuardid ja stjuardessid, siis töötõenditega viipavad lennujaama koristajad ja lõpuks üks ametipostile hilinev saabastega kass –, aga kuidagi õnnestus siiski lennukile jõuda. Lend möödus nagu uni, see oligi tegelikult uni. Nüüd Amsterdam. Taevas on hall ja kohati sinine, laiguline, täis väga kiiresti rändavaid pilvi.
10.12.2011: Tellisime öisele lennule New Yorgist Londonisse kõigile eritoidud – hindu, moslemi ja koššeri. British Airwaysi check-in’is põhjustas rõõmsat elevust, et erinevate usundite esindajad nii sõbralikult koos reisivad. Igatahes oli moslemieine kõige parem – mõnusalt vürtsikas liharoog pakistanipärase krõbinatepakiga ja pickle’ga, magustoiduks kookospiimalaadses kastes ujuv kohupiimapall. Košserieine koosnes jällegi peamiselt pakendist – seitsmeteistkümnest kilekihist ja neid kinnitavatest pühadest pitseritest.
24.12.2011: Mu korterit külastas täna hommikul professionaalne põrandapesufirma Kuldsed Käed. Väga muljetavaldav oli (niipalju kui ma oma eilsest ööst rabedas seisundis täheldada suutsin), vene proua ja eesti tüüp tassisid üles hulga aparatuuri, mis ühest otsast vett ja vahtu välja lasi ja teisest kõik jälle sisse imes, osasid vuugivahesid töötlesid nad mu meelest kuningvee või lihtsalt soolhappega. Arve oli ka muljetavaldav, aga mingeid ebamugavamaid nurgataguseid on mul siiski võimalus ise pesema hakata. Vahel tundub, et ma olen oma korteriga abielus – seda tüüpi abielus, millest igasugune kirg on juba ammu kadunud ja jäänud on ainult kohustused. The House Always Wins.
26.12.2011: Vapianos oli tore kokk, kellega õnnestus veidi lobiseda ja muuhulgas tuli ilmsiks, et kliendid tellivad talt päris sageli „arrabbiata, aga ilma küüslaugu ja tšillita“.
30.12.2011: Mul on tunne, et ma leidsin endale täna life-coach’i. Ei, ta ei ole Peep Vain, hoopis üks mulle täiesti tundmatu tšikk, kes osutab koristamisteenust, aga ma arvan, et mul on ta nõuannetest kokkuvõttes märksa enam kasu kui Vainu omadest. Täna avas ta näiteks mu tolmuimejal mingeid senitundmatuid luuke ja eemaldas sealt ummistusi ning õpetas, et rulookardinaid on võimalik duši all pesta. Ja ütles, millised majapidamiskemikaalid on head ja millised jamad. Konspekteerisin innukalt.
2012
02.01.2012: