„Ma olen Ridgedale Readerist.“ Sirutasin käe välja ja naeratasin Steve’ile, lootes, et võime üle tuhiseda sellest, kes mind kutsunud oli. „Ma ei taha teie aega raisata. Sooviksin vaid mõnele faktile kinnitust leida.“ Osutasin presentkattele. „Kas leidsite laiba?“
Steve raputas aeglaselt mu kätt, pilk minusse puurimas. „Või et Readerist, mis? Kas olete uus? Ma tean seda teist tüüpi. Robert, eks?“
„Richard,“ laususin ma, tundes totrat rahulolu sellest, et ta Richardi nimega oli eksinud.
„Keegi minu osakonnast helistas teile?“
„Ma ei tea detaile. Ülemus käskis mul siia tulla. Tegelikult ma ainult asendan. Minu tavapärane valdkond on kunst.“ Eksinud plikakese etendamine sobis samuti, eriti kui see polnudki tõest nii kaugel. Ning Steve’i leebuva näoilme järgi sain aru, et olin õigesti talitanud. „Ma tõesti palun vabandust segamise pärast. Teil on tegemist, mõistan seda. Aga kui teil pole midagi selle vastu, et aitate mul minu tööd teha, siis kaoksin teil kohe jalust.“
Steve vaatas mind ebatavaliselt kaua. Pidin pingutama, et pilku mitte ära pöörata. „Et olete juba siin ja olete kohalik, siis räägin, mida saan,“ lausus ta lõpuks, ristates käed. „Laske tulla.“
Mul kulus veidi liiga kaua aega taipamaks, et ta ootas minult küsimust. „Kas olete ohvri isiku tuvastanud?“ küsisin ma, üritades end koos hoida, samal ajal kui mu süda kõvemini tagus.
Kuid ma suutsin seda. Olin seda harjutanud. Ning ajakirjanikuks olemine polnudki nii erinev advokaadiametist. Mitte et ma analüütikuna eriti inimesi küsitleda oleks saanud. Ma polnud pärast kooli proovikohtuistungit kedagi küsitlenud.
„Ei,“ vastas Steve, raputades pead, samal ajal kui vee poole vaatas.
Olgu, mitte just nii pikk vastus, nagu olin lootnud. Aga sellest polnud midagi, mul oli veel küsimusi. „Kas on mingeid vihjeid, kes see võiks olla?“
„Ei.“
„Mees- või naissoost?“
„Naissoost.“
Tundsin väikest elevust – päris vastus. Naissoost ohver. Seda polnud küll palju, kuid siiski midagi. Hakkasin juba muretsema, et mul pole Erikule midagi öelda. „Umbkaudne vanus?“
„Ma ei tahaks huupi pakkuda.“ Steve’i pilk peatus taas minul, kuid seekord leebemalt. See oli peaaegu kurb. „Vajame kohtuarsti kinnitust.“
Tajusin, et Deckler vaatas meid mõlemaid. Tundus, et hukkamõistvalt. Sa ei lange ju ometi selle ülimehisuse jama lõksu, mis?
„Kaks küsimust veel,“ sõnas Steve. „Siis peate sündmuskohalt lahkuma, et saaksime oma tööd teha.“
„Kas ta suri loomulikul põhjusel?“
„Pole teada,“ vastas mees.
„Pole teada?“ Ma ei saanud tal lasta sellega pääseda. „Mingit vihjet?“
„Ei midagi sellist, mida kommenteeriksin ametliku kohtuekspertiisita.“
Just siis ärkas Steve’i puusal olev raadiosaatja elule. „Neil on väiksemat kotti vaja,“ ütles ragisev hääl. „Tead ju küll, imikute oma. Täiskasvanute oma ei sobi. Kohtuarst tahab, et meie selle ära tooks.“
Steve napsas vöölt raadiosaatja, lõug pingule tõmbumas. Ta pilk oli ojale naelutatud, samal ajal kui ta aparaadi suu juurde tõstis. „Siis saatke keegi,“ vastas ta hammaste vahelt. „Kohe.“ Ta lülitas raadiosaatja täielikult välja, enne kui selle uuesti oma vööle libistas.
Ta ei vaadanud mulle selle aja sees kordagi otsa. Ja mul oli selle üle hea meel, sest tundsin, kuidas õhk mu ümbert kadus, samal ajal kui käed enda ümber mähkisin. Beebi? Surnud beebi? Kartsin, et hakkan oksele otse politseiülema kõrgetele kummisaabastele.
Mõtlesin Ella peale. Kui kuum ja elus ta oli olnud, surudes end minu vastu, kui nad ta esimest korda mu rinnale tõstsid. Kui üllatunud ma olin, et mu keha toimis, et Ella oli huilgava ja rõõsana sündinud. Mõtlesin ka sellele järgnenud korrale, kui mu keha ei töötanud nii nagu vaja. Kui olin läinud arsti juurde rutiinsesse 36. rasedusnädala kontrolli ja ta ei leidnud enam südamelööke. Ning traumale sellest kohutavast sünnitusest, kui kõik juba teadsid, et beebi oli surnud. Kõik peale minu. Mina ainsana lootsin, et mu teine tütar ahmib õhku ja köhib end elule, kui on minust väljunud.
Ta ei teinud seda. Järgnes vaid kohutav vaikus, metallikolin, kummikinnaste käest tõmbamine. Ja see, mis tunne oli teda oma kätel hoida. Nagu oleks ta tühjaks tehtud ning siis märga paberit ja liiva täis topitud.
Ei. Ma ei tohtinud lasta endal seda teha – sellest mõelda, temast mõelda. Ma ei tee seda. Sulgesin oma silmad ja raputasin pead. Ma ei olnud sünnitustoas. See juhtus peaaegu kaks aastat tagasi. Praegu olin ma oja kõrval tööülesandeid täitmas. Ja ma pidin seda tegema. Nagu sõltuks sellest mu elu.
„See on imik,“ suutsin ma öelda. See oli väide, mitte küsimus.
Steve vaatas vaikides alla, nägu loetamatu. „Kuulge, ma mõistan,“ sõnas ta ehtsa ja ootamatu lahkusega. Kui ta mulle otsa vaatas, oli ta nägu nii siiras, et kartsin end nutma puhkevat ja ta hiiglaslikule rinnale viskuvat. „Te üritate ainult oma tööd teha.“
„Ma teen oma tööd,“ ütlesin ma, püüdes seda endale meelde tuletada. „Just nimelt.“
Ent ainus, mida soovisin, oli oma autosse minna ja teha nägu, nagu poleks seda kõike juhtunud. Et Erik ei helistanud mulle, et ma ei võtnud vastu tööd Ridgedale Readeris. Et me ei kolinud sellesse linna. Tahtsin koju tagasi minna, voodisse ronida ja teki üle pea tõmmata. Oleksingi seda teinud, kui poleks teadnud, et seekord ei väljuks ma sealt enam kunagi.
„Mul on teile üks pakkumine,“ sõnas Steve. „Te avaldate internetis praegu mingi lühiuudise – leiti surnukeha, detailid selgitamisel. Pagan, minu poolest kirjutage kas või, et see oli ülikooli territooriumil.“
„Kuulge, ma ei arva, et see on hea...“ Deckler jäi vait, kui Steve talle otsa vaatas.
„Sa oled siin abijõud, mäletad?“ ütles Steve.
Deckler pigistas huuled kokku nagu üks suur titt, kes üritab mitte röökima hakata. Mind üllatas, et ta oma suure ja musta tossuga jalga vastu maad ei löönud.
Steve jätkas: „Teil on loo avaldamisel endiselt edumaa. Aga ma pean paluma, et hoiaksite selle viimase detaili enda teada.“ Nagu oleks asjaolu, et ohver oli imik, lihtsalt üks detail, umbes nagu silmade värv või juuste pikkus. „See võib uurimist kahjustada, kui selle praegu avalikustate. Ja ma tahaksin, et meil oleks praegu kindel jalgealune, enne kui asi avalikkuse ette jõuab. Mitte kauaks, ainult paar tundi. Kui seda teete, siis annan teile eraldi intervjuu.“
„Olgu,“ kuulsin end ütlemas.
Steve vaatas oma käekella. „Kuidas oleks, kui saame kell kümme jaoskonnas kokku?“
Oleksin tahtnud öelda „tänan, ei“ või „las ta jääda“. Kuid see laps seal ei olnud minu oma. Minu laps oli elusa ja tervena koolis. Ja tal oli vaja, et end kokku võtaksin. Tal oli vaja, et edasi liiguksin. Miski sellele loole selja pööramisel näis ohtlik olevat. Nagu laseksin ma enda teadmata lahti ainsast asjast, mis mind veepinnal hoiab.
„Muidugi,“ suutsin kuidagi lausuda. „Kõlab hästi. Kohtumiseni siis!“
Kuid juba ma kahetsesin iga oma sõna.
Sandy
Sandy ei maganud. Kuid ta soovis seda, lamades väikesel elutoa diivanil, silmad kinni, eriti veel nüüd, kui välisuksel kõlas koputus. See polnud kuulge-kas-seal-on-kedagi-koputuse moodi. See oli vihane prõmmimine.
Sandy oli õppinud küsimata vahet tegema, kes koputab. Need raha tahtvad kaabakad ei jätnud sind enam iial rahule, kui teadsid, et kodus oled. Nad istusid ööd