Koht, kust ta leiti. Kimberly McCreight

asuvasse õppekeskusesse minna. Ta polnud koolis käinud kevadest saati, kui oli Philly kirdeosas asuvas põrguaugus 11. klassi lõpetanud. Septembris Ridgedale’i kolides polnud ta keskkooli minemist isegi mitte kaalunud. Toit, üür, kohv – kõik oli Ridgedale’is kallim. Sandy pidi oma kulude katteks rohkem töötama.

      Aga siis oli see neetud Rhea Sandy tööpäeval Winchesteri pubisse lõunat sööma tulnud. Ja tal oli see kena naeratus ja lahke pilk ning ta oli Sandyle küsimusi esitanud. Valvsuse kaotanud Sandyl polnud oma tavapäraseid valesid käepärast. Ja nii oli Rhea arve maksmise ajaks rääkinud Sandyle augu pähe, et ta tuleks Ridgedale’i keskkooli abiõppeprogrammi vaatama. „Sa võid oma keskkooli lõputunnistuse varem kätte saada kui koolis,“ ütles Rhea.

      Sandy ei rääkinud Jennale õppimisest. Jenna poleks teda ümber veenma hakanud, isegi tema oleks teadnud, et see olnuks nõme. Arvatavasti oleks ta Sandyt hoopis julgustanud. Öelnud talle, et ta selle ära teeks.

      Kuid siis oleks Jenna leidnud kõiksugu põhjusi, et Sandy seda ei teeks: „Tule minuga kinno, Sandy!“, „Ole mu kaisus, Sandy!“, „Joome koos õlut!“. Jenna ei saanud sinna midagi parata. Ta lihtsalt ei talunud mõtet mahajäämisest.

      See, et Sandy polnud asjast Jennale rääkinud, polnud nagunii tähtis. Ta oli kindel, et Rhea jutt oli jama. Et ta ei mäletagi enam Sandyt, kui ta lõpuks kohale läheb.

      Kuid Rhea mäletas.

      „Mul on nii hea meel, et sa siia tulid!“ ütles Rhea, tõustes toolilt püsti ja haarates Sandy oma embusesse.

      Nende teiseks kohtumiseks oli Rheal Sandy jaoks kava valmis tehtud. „Heitsin su vanadele märkmetele pilgu peale. Sinu läbitud kursuseid ja suurepäraseid hindeid arvesse võttes võin kihla vedada, et väikese juhendamise abil saad sa juba selle aasta lõpuks keskkoolitunnistuse kätte. Lõpetaksid tervelt aasta enne tähtaega.“ Rhea vaatas Sandyle oma suuri siniseid silmi pilgutades otsa. Ta nägi nii kena ja terve välja. See tekitas Sandys tahtmise duši alla minna. „Sul on vaja ainult, et keegi su edusammudel silma peal hoiaks ja kontrolltöid teeks, mille ma suurima rõõmuga enda ülesandeks võtan. Ja otsin sulle mõne õpilase, kes sind matemaatikas ja reaalainetes aitaks.“

      „Õpilasest juhendaja?“ Sandy tundis iiveldust. Ta ei suudaks taluda mingit rikast Ridgedale’i tõbrast, kes talle ülevalt alla vaatab.

      „Ole nüüd!“ Rhea naeris. „See pole nii hull. Ma mõistan sind, aga ega teist ei peagi südamesõpru saama. Sa pead lihtsalt laskma kellelgi end aidata. Suudad sa seda?“

      „Üritan,“ vastas Sandy. Ta kõlas nagu mingi tänamatu jobu, kuid ei tahtnud valetada. Eriti veel kellelegi, kes oli tema vastu nii kena. „Millal me alustame?“

      „Kohe!“ ütles Rhea. „Toon sulle vajalikud raamatud ja õpiku. Kui oleme su ree peale saanud, võime rääkida keskkoolilõpetajate õppeprogrammist ja kolledžist. Ma arvan, et sa oled ideaalne kandidaat.“

      Sandy oli oma peas seda hetke miljon korda kerinud, kujutades ette, kuidas keegi Rhea-sugune ta sellest närusest elust päästab. Kuid ta polnud osanud arvata, kui mõnus tunne see on. Ära usu teda. Ära usu teda. Ära usu teda. Kuid juba oli hilja.

      „Kolledž?“ küsis Sandy, tundes totrat segu ärevusest ja rõõmust.

      Rhea pilgutas silma ja muigas, samal ajal kui püsti tõusis. „Jah, kolledž. Nad on õhtukeskkooli lõputunnistusele uue sisu andnud. Nüüd võib sellega juba kusagile jõuda, mitte lihtsalt kaotatud aega tasa teha.“

      Rhea oli vaevu uksest väljas, kui Jennalt saabus esimene sõnum: „Kus sa oled? Tule kohe koju! Mul on sulle NII hea lugu rääkida. Sa ei usu seda.“

      „Olen poole tunni pärast kodus,“ vastas Sandy.

      „Kiirusta! Ja too Cheetost ka! Musid, kallid.“

      Kuradi Jenna. Kõige hullem oli see, et Sandy tundis end süüdi, sest seal polnud. Ja see oli haige. Sandy teadis seda. Ent asjaolu, et see haige oli, ei muutnud seda vähem tõeks.

      Kui Rhea kabinetti naasis, pani ta Sandy ette virna raamatuid ja koopiaid. „Nii, mul on sinu jaoks üks suurepärane juhendaja.“ Rhea ulatas Sandyle väljaprinditud lehe. „Hannah Carlson“ seisis sellel ühes aadressi, telefoninumbri ja e-posti aadressiga. „Hannah on kullatükk. Ja omapärane, mitte nagu teised siinsed tüdrukud. Ta mängib imeliselt klaverit ja kuulub matemaatikarühma. Samuti on ta võrratu kirjutaja. Ta võttis eelmisel kevadel 11. klassis olles koguni ülikoolist inglise keele tunde.“